Mõned päevad tagasi kirjutasin ma loo ajast ning küsisin endalt ausalt, mis see aeg ikkagi siis on? See on kummaline, selles pole kahtlustki. Kuid kas meil õnnestub aega enda jaoks lõpuni defineerida ning seda enda kasuks tööle panna? Või allume me ajale kogu oma elu ning oleme täiesti võimetud sellega sõbraks saada?

Mis on aeg?

Aeg on miski, mille kaudu me kogeme sündmusi oma elus. Ning samal ajal suudame me ka aega kogeda ainult läbi sündmuste. Ehk siis selline vastuoline nähtus see aeg - me suudame seda kogeda läbi samade nähtuste, mida aeg ise loob.

Kuidas?

Me kogeme aega ainult läbi mingite muutuste meie igapäevaelus. Olgu selleks siis liikuv kellaseier, möödasõitev buss või tõusev ning loojuv päike. Ja samal ajal muudab aeg nende sündmuste toimumise ka võimalikuks, sest liikumine leiab aset ju ajas. Kui buss möödub meist kiirusega 100 km/h ning ta läbib 100 km, siis selleks on kulunud 1h. Loogiline, kas pole? Aga bussi liikumine lõi meie jaoks aja praegu. Kui me oleksime olnud ruumis, kus ei oleks bussi, ega ka ühtegi muud objekti, mille liikumist / muutumist jälgida, siis ei oleks meie jaoks eksisteerinud ka tajutavat 1h. Jah, sa võid öelda, et tund oleks ikka möödunud, aga kujuta korraks ette, et sa ei tea, kui pikk on 1 tund, sul lihtsalt puudub selleks kogemus. Ja sa istuksid niimoodi ruumis, kus ei toimu mingit liikumist. Täielik puhas olemine. Siis kaoks ka aeg. Õigemini aja tähtsus, aga mis seal tegelikult vahet on ...

Tekib siis küsimus, kas aega oleks võimalik kogeda juhul, kui liikumine meie elus peatub? Kui me "vangistaksime" ennast üksindusse, kus meil puudub igasugune võimalus kontakteeruda teiste inimestega ning suhestuda sündmustega, mis juhtuks siis meie ajatajuga?

Loogiliselt võttes peaks siis meie ajataju kaduma. Tegelikult seda on võimalik väga lihtsalt ka ilma vangistustega kogeda - istu meditatsioonis ning ära mõtle. Aeg kehtib meie jaoks meditatsioonis ainult nii kaua, kuni meile tulevad mõtted pähe, mida kõike me võiksime või peaksime selle aja jooksul ära tegema, selle asemel, et siin mõttetult passida. Aga kohe, kui me sellest faasist välja saame ja mõistame, et hetkel ongi kõige parem tegevus meile istumine, kaotab aeg tähtsuse. Ning selle tähtsus naaseb alles siis, kui me uuesti "ellu ärkame".

Mis ei ole aeg?

Aeg ei ole meie jaoks ette antud suurus, millest me peame lähtuma. See on pigem kokkuleppeline mõiste, mida inimesed kasutavad, et konkreetses ruumis ühtemoodi asjadest aru saada.

Viimase 100 aasta jooksul on erinevad teadlased läbi viinud ka hulga katseid veendumaks, kas aeg eksisteerib ilma sündmusteta. Nad jõudsid järeldusele, et kõikidel bioloogilistel organismidel on olemas sisemine ajataju ehk rütm, mis on inimeste puhul näiteks 24h + ~30 minutit. Ehk siis, kui meie päev on 24h, siis meie keha jaoks on seesama tsükkel natukene pikem. Selleni jõudsid teadlased seeläbi, et vangistasid ennast pimedatesse koobastesse, kus puudus igasugune kontakt muu maailmaga ning kehal puudus võimalus ka tajuda päikese tõusu kaudu uue päeva algust. Niimoodi pimedas oma elu elades sisenesid inimesed täielikult oma isiklikku rütmi, mis oli umbes poole tunni võrra pikem kui meie tavapärane ööpäeva pikkus. Selle tagajärjeks oli see, et kui teadlased katse lõpetasid, oli nende ajaarvestuse (uinumise ja ärkamise tsükkel) kohaselt möödunud vähem päevi kui tegelikult.

Nende eksperimentide kohaselt võib öelda, et on olemas üks universaalne maailma aeg, millele kõik meie Universumis allub. Kuid Einstein näiteks purustas selle väite. Einstein lõi hüpoteetilise "valguskella", millega ta tõestas ära, et aeg on täiesti subjektiivne nähtus ning on sõltuv vaatenurgast. See seisukoht oli Einsteini relatiivsusteooria peamine postulaat ja selle kõige "hullumeelsem" avastus oli see, et selle inimese aeg, kes seisab, käib alati kiiremin võrreldes selle inimese ajaga, kes liigub. Aga kuna liikumine on alati suhteline ning tundub kõikidele inimestele "päris" lähtuvalt tema seisukohast, siis Einstein väitiski, et iga inimese aeg on erinev. Näiteks, kui mina seisan ja sinu liigud, siis sinu ajakulg aeglustub. Kui sama asja vaadata sinu seisukohast, siis sinu suhtes liigun hoopis mina (sõltumata, kes tegelikult liigub) ja siis on hoopis minu ajakulg aeglustunud. Jah, ei saa mainimata jätta, et need seadused kehtivad ainult väga suurte kiiruste puhul. Kuid näiteks valguskiirusel liikumisel on ajakulu erinevus 20h ehk siis, kui mina seisan ja sina liigud valguskiirusel, siis sinu aeg käib 20h aeglasemini kui minu oma. Kas see pole imeline? See on sinu isiklik ajamasin, millega sa saad sõita ju tulevikku.

Kuidas peatada aega?

Jah, Einsteini avastused on hämmastavad. Aga igapäevaelus natukene ebapraktilised. Kuidas siiski igapäevaelus aega suhtuda ning sellega hästi hakkama saada?

Üldjuhul on meil ajaga seoses kaks muret:

1) Aega on vähe 2) Vananedes aja kulg kiireneb

Teadlased on nende mõlema teemaga palju tegelenud ja leidnud ka rohtu selle leevandamiseks. Nad ütlevad, et tunne, et aega on vähe, on tegelikult illusoorne. Meie aju tekitab sellise pingelise olukorra, kui ta ei suuda enam mitut asja korraga fookuses hoida. Parim viis seda olukorda vältida ning ajapuudusest tulenevat stressi leevendada, on kasutada erinevaid ajaplaneerimise süsteeme ning enda jaoks ülesanded kuni viimase detailini lahti kirjutada. Kui meil on üks suur asi teha, valmistab meile see stressi ja me tunneme, et meil pole aega. Kui see aga jagada kümneks väiksemaks ülesandeks, tekib meil ülevaade ja stress leeveneb.

Eriti rõõmustav on, et teadlastel on ka teise punkti kohta olemas lahendus. Nad ütlevad, et aja kulg kiireneb, kuna vananedes ei võta aju enam vastu nii palju uut informatsiooni, sest me juba teame kõike. Lapsena me õpime iga päev midagi uut ja talletame mällu uusi mälestusi. Kuid mäletatavasti kogeme me aega läbi sündmuste. Seega, kui me soovime aega pikendada ka vananedes, peaksime me teadlikult talletama tegevusi ja sündmusi, mida me läbi elame. Näiteks on selleks hea võimalus päeviku kirjutamine või fotograafia. Kui meie aju ei taha enam seda kõike ilusat niisama vastu võtta, siis peame teda järele aitama ning tema eest selle kõik "kirja panema"

Kas aeg on olemas?

Minu jaoks jääb siiski küsimus, kas aeg üldse on olemas ning kuidas sellesse suhtuda? Kuid kuna isegi meie maailma tippteadlased ei ole sellele küsimusele lõplikku vastust leidnud, ei püüa minagi sellele pretendeerida. Aga endale olen ma võtnud uskuda, et meie jaoks eksisteerib aeg ainult siis, kui me lubame sel eksisteerida. Olles alati siin ja praegu, ei eksisteeri meie jaoks mingit aega - on ainult käesolev hetk, mil me saame tegutseda.

Aja kasutamine on elus on puhtalt filosoofiline võimalus jalutada ringi oma peas. Hmmm, mis toimus eile, mõtleme me, ja siis siseneme oma ajusoppidesse seda välja selgitama. Või hoopiski, hmmm, mis võiks minuga juhtuda homme, ning me käivitame uuesti teatud protsessid ajus ja projitseerime endale võimaliku homse päeva. Kuid kas ka tegelikult eile või homme olemas on? Ei, muidugi mitte, need on pelgalt meie mõttekonstruktsioonid. Lubame nendel siis olla. Sest isegi see lubamine ja olemine saab eksisteerida ainult ühel "aja"-hetkel, mida me nimetame praeguks. Ja praegu on minu jaoks ainuke aeg ja kell ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas