eKursuse login » |
Sisekosmos.ee | Sa oled juba täiuslik
|
Eneseareng ja suhtlemine | 23.04.10 13:02 | diana | ||
Kas see on tõsi,et need nö. vaimsel eluteel kulgejad muutuvad aegamööda järjest vaiksemaks, ma mõtlen just seltskonnas. Minu endaga on nii,ma ei oska seda lihtsalt millegi muuga seostada ,sellepärast küsin. Ma oleks väga tänulik Teile,kui ta jagaksite oma arvamust siinkohal. Just peale seda kui ma hakkasin spirtuaalsemat poolt endas arendama, siis tundus kõik see mille ümber inimesed heietavad päevastpäeva lihtsalt niivõrd tühisena, et ma ei viitsi vahest süveneda sellesse millest mõned inimesed parasjagu räägivad. Eriti kui see puudutab nende eraelu ja probleeme,enamasti koosneb inimeste jutt arvamustamisest ning seda ma eriti ei poolda. Seetõttu,ma ei oskagi lihtsalt vahest enam midagi öelda,kuna kõik tundub niivõrd iseenesest mõistetav ja ma kipun asju võtma sellistena nagu nad on või kui mulle midagi ei meeldi,siis ma küll teadvustan seda endale, ning seejärel võtan midagi ette. Ma ei tea,kas see teeb siis nüüd minust iseka isiksuse? | ||||
| ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 23.04.10 20:11 | Kaido Pajumaa | ||
Minuga on küll sama juhtunud ;) Ma usun, et see tuleneb pigem meie sisemisest mõistmisest, mis on oluline ning mis ebaoluline, ja veel sügavamal tasemel, mis on olemas ning mis mitte. Kõik need jutud on ju üks verbaalne joru ning sellesse sekkumine ainult koormab meid. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 28.04.10 19:45 | Viki | ||
Jah, kuulen pidevalt kaeblemist, et miks ma kellegiga enam suhelda ei taha. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 05.05.10 10:46 | Viki | ||
Mõtlesin veel selle üle ja äkki on siin peidus teine suur oht - ennast paremaks pidamine (mina olen targem kui teised, mõisatn maailma rohkem, tean kuidas tegelikult asjad käivad jne). Oeh, keeruline on kulgeda tasakaalu keskteel. Alles nädal tagasi nt tuli suur enese käitumise teadvustamine ja see käis nagu tsunami minust üle. Päris karm õppetund ning sisendan endale iga päev, et ma olen võimeline seda muutma. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 07.05.10 17:31 | Kaido Pajumaa | ||
Jah, ma usun, et uhkus on enesearengu teel kõige peenem ning salakavalam "vastane" :) Üldse on lihtne anda ju hinnanguid kõikidele, kes ei ole meiega ühesugused. Ning mida enam ennast "piitsutada" ja hakata nägema maailma ilma filtritega, seda lihtsam on anda hinnanguid ning esitada küsimusi, miks keegi ikka nii või naa teeb. Aga see on puhtalt meie mentaalsus ja sellega saab ilusti hakkama | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 09.05.10 11:22 | Sirje | ||
Hea oli Diana kirja lugeda, sest selles on täpselt minu mõtted ja kõhklused. Olen seda enda juures ka tähele pannud nüüd juba peale 2 kuud erinevaid praktikaid tehes. Sest kui enne rääkisin kaasa nii mind kui teisi häirivates teemades, siis nüüd mind need probleemid enam ei häiri ja jätavad külmaks, lihtsalt istun seltskonnas sel ajal kui teised innustunult kiruvad ja otsivad tõde ja õigust. See tunne on nii hea! Töökaaslasedki on öelnud, et ma olen muutunud ja seda positiivses mõttes. Ma pole õnneks märganud, et seee minu eemalolek oleks neid häirinud. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 11.05.10 21:29 | diana | ||
Jah ja oi kui tore et see selline koht siin on olemas, võimalus rääkida inimestega kellega on sama maailmavaade. Ma ei tahaks öelda et ma olen isekas või pean ennast paremaks,vahest ma tunnen neile isegi kaasa et nad kõiki pisiasju nii raskelt ja emotsionaalselt üle elavad. Samas osad ei võta omaks minule omast maailmavaadet ning ma ei saa neid aidata. Kuid miskipärast arvan ,et kunagi hiljem nad hakkavad ise seda informatsiooni enda jaoks otsima ja leidma,siis kui õige aeg. Mõned jällegi ei jõua selleni.. Igaljuhul jah,nii ta on. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 13.05.10 13:42 | Raili | ||
Tere, Minu kollektiiv koosnebki just sellistest pisiasjadega närimisest. Ehk siis kui pole ka probleemi...suudetatkse see ikkagi teha. Ja sellest sõltuvalt on tegelikult kogu meie kollektiiv stressis. Olen töötanud uues kollektiivis 2,5 aastat. Ning kui stress minuni jõudis siis ma hakkasin kõigepealt iseendaga tegelema...ennnast muutma...enesearengu raamatuid lugema!! Ja tõepoolest olen tõmbunud endasse ja täheldanud, et kui kõik juhid oleks tegelenud enesearendusega enne kui neist juhid said, siis tõenäoliselt poleksi sellist kollektiivi kus töötajatel võiks stress olla. Siinkohal tahan öelda, et olen õnnelik, et suudan suhtuda kõikidesse positiivselt. Ja sellised klatsimised mulle korda ei lähe! (lihtsalt kahju!) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 20.05.10 12:07 | InnerMe | ||
Arendagem endas teadlikult sallivust kõige ümbritseva suhtes. Mõelgem selle üle, et sellist asja nagu minu elu ei ole tegelikult olemas. Oleme dimensioon elule, mis kuulub Jumalale. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 23.05.10 17:52 | kulgur | ||
Täpselt minu mõtted siin. Vahel mind aga hirmutab see, et olen muutunud nii ükskõikseks, et ei lähe korda need klatsimised ja arvamused iga võimaliku asja kohta. Minu arvamus oleks justkui kadunud, sest võtan kõiki ja kõike, mis toimub väga iseenesest mõistetavana ja ei pea suurt arutelu selle üle, miks üks asi on nii või naa. Inimesel peaks ju arvamus olema, aga mina lihtsalt kulgen sellel teel ja ei näe igas asjas probleemi..... | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 22.06.10 14:03 | Pille | ||
Tere, nii tore ja hea on lugeda foorumit, kus ei loobita teineteist virtuaalse poriga! Suhtlemisest, tahtsin teada, kas kellelgi on veel nii, et kui sa hakkad rääkima, siis täpselt sinu mõtted öeldakse välja sekundi murdosa jooksul? mul on kodus nii lastega olnud ja ka lähikondsetega, mõistad ilma ütlemata ja mõtled ja sind mõistetakse või öeldakse välja nii nagu mõtlesid. Ma ei tea, kas jutt on arusaadav? See on nii hea tunne, et peab suud vähem pruukima. Kusjuures see hakkas mingi 2-3 kuud tagasi. Ma ei tegele ei jooga ega meditasiooniga, kuid loen küllalt palju. Tore oleks ju suhelda telepaatiliselt teineteisega ja ainult peanoogutusega :) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 14.07.10 09:33 | kairi | ||
Jah, olen sama tunnetanud. Saad elust teadlikumaks ja nii mitmedki asjad muutuvad tühisteks. Väga hea tunne on, vabam ja kergem olemine, õhku on rohkem, mida hingata :) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 08.08.10 22:44 | Silver | ||
Ma avastasin ka täpselt sama asja mõniaeg tagasi sõpradega pargis olles. Lihtalt istusin seal vaikselt samal ajal kui teised kirusid raskusi ja probleeme olin mina nagu teises maailmas. Tekkis ka selline tunne, nagu ma ei sobiks sellesse seltskonda enam. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 29.09.10 23:03 | Natalja | ||
Olen samuti seda kogenud, et igapäevaelu pisiprobleemid, kes-mida-millal-tegi-ja-mida-kellele-ütles arutelud hõljuvad kuskil kaugel minu ümber, aga mina olen oma kookonis, kus on nii hea ja rahulik olla :) Kahjuks olen seda kogenud ka oma hea sõbranna peal, kellega lihtsalt ei leia enam ühiseid teemasid. Klatšida ei taha ega viitsi, nuriseda raske elu üle ka mitte. Kas kellegil on veel olnud sama kogemus lähedase inimese peal. Kui on tunne, et enam ei leia ühist keelt ja ühisedi teemasid ja nagu oleksime erinevat teetpidi läinud? Mida olete ette võtnud (kui on üldse midagi ette võtta)? Dianaga nõustun väga ka selles osas, et need inimesed, kes mingi aeg ütlevad, et kogu see külgetõmbe seadus ja sellega kaasnev on jura.. üks hetk hakkavad ise teatud küsimustele vastuseid otsima. Isegi kui see on 5 min enne hinge heitmist, kui sa saad aru, et elu läbi ning missugune see tegelikult sul oli.. Kõik me hakkame varem või hiljem mõtlema, miks me elame ja kuidas me elame. Mida varem inimene selleni jõuab, seda kauem saab ta õnnelik olla :) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 05.10.10 11:29 | Mia | ||
Minu postitus vist ei vasta küll teemale, aga mul on mure. Minul on ka nii, et lihtsalt ei oska seltskonnas kaasa rääkida vahel. Aga ma arvan, et minu põhjus pole selles, mis teemaalgataja arvas. Ma olen niikaua, kui ma mäletan loomupoolest väga tagasihoidlik inimene olnud, vahel lausa kartlik. On inimesi, kelle seltskonnas ma võin lõpmatuseni igasugu teemadel rääkida, aga kui seltskonnaga liitub keegi, keda ma eriti ei tunne, jään ma lihtsalt vait ega oska enam midagi öelda, ja nii ma võin kasvõi 4 tunnise autosõidu lihtsalt vait olla mitte midagi ütlemata. Ja kui minult küsitakse, miks ma nii vaikne, tagasihoidlik olen ja midagi ei räägi, ei oska ma midagi vastata ja tunnen ennast kohutavalt. Ma olen püüdnud vähem tuttavate inimeste seltskonnas ka suhtlema hakata rohkem ja endaarvates olen edusamme ka teinud, kuni selle hetkeni, kui mulle jälle etteheidetakse, et ma nii vaikne olen, siis ma tunnen jälle ,et olen nullpunktis tagasi. Eriti haiget teeb, kui lähedane inimene vahel lausa pahaseks mu peale saab, et ma üldse ei suhtle seltskonnas. See minu mure võib tunduda küll täiesti naeruväärne, aga äkki keegi oskab mind aidata,sest ma tõesti tahan ükskord saavutada selle, et hakkan vabalt suhtlema seltskonnas. Sest praegu on mul väga raske uusi sõpru leida, mida ma tegelikult väga tahaksin, aga ma lihtsalt ei oska suhelda. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 07.10.10 16:33 | Natalja | ||
Mia, väike mure see minu meelest ei ole. Ma üritan endaski tihti arendada seda seltskonna vestlust. Tagasihoidlikusega väga probleeme pole olnud, aga alati võiks rohkem seltsivam ja julgem olla. Nimelt on mul meeles kuskilt niisugune õpetus, et kui sa hakkad sulle võõra inimesega suhtlema, siis ei tohi mitte mingil juhul keskenduda sellele, mida teine inimene huvitav mõtleb sinust (tavaliselt siit alates tekibki tõrge, sest me arvame, et meist ei mõelda hästi- räägime valel teemal, lolli juttu vms). Ja lihtsalt küsida selle inimese käest mingeid küsimusi ja tunnetada, kas see teema võiks olla pikemalt arutluses teil või pigem küsida mõni muu küsimus (siin äkki aitaks mõni sotsiaalse intelligentsuse raamat kaasa). Eriti hea on seda katsetada, kui sa natukene tead inimese kasvõi hobidest või vaadetest. Mina olen üritanud lihtsalt sisestada endale ükskõiksust teiste inimeste arvamusest minu suhtes (lähedased muidugi päris siia alla ei lähe). See inimene tuleb ja läheb, sa ei pruugi temaga enamkunagi kokku puutuda, miks siis muretseda sellepärast, mida keegi sinust arvab!? Ja kui sul mõnikord pole lihstalt jututuju mõnel autosõidul, siis ma oleks lihtsalt vait ja naudiks oma mul-pole-tahtmist-rääkida tuju- suva, mis need teised mõtlevad sellel hetkel sinust :) Jõudu! | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 08.10.10 06:58 | Mia | ||
Suur tänu nõuannete eest, Natalja. Ma ise arvan ka, et ma peaksin lugema raamatuid enesekindlusest, suhtlemisoskusest jms ja siis vaikselt püüdma teadmised praktikasse panna, teadagi, lihtsalt lugemisest pole erilist kasu. Tõepoolest, proovima lihtsalt suhelda, mõtlemata, et mida minust arvatakse, astuma vastu hirmule lolliks ja naerualuseks jääda. Kui ma selle takistuse suudan ületada, siis ma võin väga rahul olla. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 16.10.10 01:04 | Hendrik | ||
Kus juures minul oli sama teema,et ma hakkasin teisi süüdistama ja isegi norima kuidas te ei saa aru,et elu on hoopis midagi muud,kui te ette suudate kujutleda jne,aga aega möödudes on minust saanud rahulik inimene ma võiksin isegi mungaks minna ma ei kardaks seda mida teised arvavad,sest see kes ma ennem olin oli joodik suitsetaja ennast kelleksi pidaja uhkustaja jne,aga see kõik on tegelt hea et just nii juhtus nagu juhtus,sest äkki poeksi midagi juhtunud kui ma poleks olnud läbi elatud minevik.. :) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 04.11.10 11:10 | Liina | ||
Avastasin selle lehekülje ja foorumi täna, nii tore, et selline koht olemas on! Teemast niipalju, et arvan, et oleneb siiski, millises seltskonnas ollakse. Väga tuttav tunne on see, et pole sõna sekka öelda, sest arutatav teema tundub mõttetu, samas, on tore minu arust olla avatud igasugusele olukorrale, ka nn mõttetutele probleemidele ja, kui küsitakse, siis midagi vastata peaks ikka olema. Niisama vait olemisest ma probleemi ei tee, kui keegi teeb, siis on see tema probleem. Seltskonnas võiks ju ka kohal olla, see on peale kõige muu ju elementaarne viisakus. Ja kui mõned inimesed oma juttudega on minu jaoks tõesti kuidagi koormavad, siis ma edaspidises suhtluses lihtsalt väldin neid. Aga küll oleks tore istuda kõrtsus siinse rahvaga, huvitav, kas oleks vaikiv seltskond?! | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 09.11.10 15:17 | Rikka | ||
Jah, saan ka öelda, et pärast enesearenguga tegelema hakkamist on olukordi kus nn. vanad jututeemad enam ei haaku ja seltskonnas jään rohkem vaatleja positsioonile. Vaadelda on ka lahe. Enne sain aru, et inimene käitub "millegipärast" nii, nüüdseks olen vaatlejaks olemise tulemusel nägijam ja tean, et inimene käitub "sellepärast" nii. Suhtlusringkond on muutunud, sest elu on ju areng ja arened sa ikkagi läbi suhete. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 09.11.10 15:32 | Rikka | ||
Mia´le. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Sealt on alguse saanud ka enesehinnang mis sinul on päris pisikeseks jäänud. Meie enesehinnang kasvab läbi tunnustamiste. Esmased toetajad selles osas on ema-isa, siis laesteaed ja kool. Kuskil seal oled sa väga haiget saanud ja seetõttu ei julge sa täna suhelda. Kui sa sulged oma silmad ja kuulad seda jutuvada oma peas mis hakkab pihta siis kui oled olukorras kus tarvis suhelda. Kui sa hoolega kuulad, siis tajud sa ka ära kelle sõnad ja kelle hääl su peas toimetab ning sind vaikima sunnib. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 12.01.11 16:16 | Täpi | ||
Ka mina olen täheldanud kahjuks seda, et parima sõbrannaga pole enam ühiseid teemasid. Ei viitsi enam kurta ja klatsida, kohe ei taha seda negatiivsust... Miaga on minul muide sama probleem väikesest peale juba. Pole ka julgenud võõras seltskonnas sõna võtta . Nüüdseks , kui olen tegelenud vaimsepoolega rohkem, mul ei olegi ausalt öeldes sellele kurtmisele ja lõppematule probleemide jadale midagi lisada. Ma enam ei kardaks ehk isegi nii väga vestelda aga nüüd ei taha enam, pole midagi öelda lihtsalt. Ma ei ütle , et ma ise ei kurda enam kunagi, kurdan ikka aegajalt, kui kõik on viimse piirini viidud. Kuid enam ei ole seda jaksu ja tahtmist alalõpmata seda jama kuulata ja vestluses kaasa mõelda. Ja nii ongi siis, et tahaks nagu seltskonda ikka ka ju ... täitsa probleem ju :) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 20.03.11 18:01 | Taavi | ||
Olen ka vähemalt siiamaani vaikne lapsepõlvest saati. Aga arvan, et saada suhtlevaks, tuleb lihtsalt sellega alustada. Võibolla see on teatud moodi uus Mugavustsoon, millest tuleks osata edasi minna. | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 22.03.11 21:55 | Mia | ||
Ma ei ütleks, et see mugsvustsoon on... Ma olen ennast viimasel ajal väga palju analüüsinud ja lugenud selle teemalist kirjandust..probleemi põhjus on kuskil palju sügavamal, tuleneb lapsepõlvest ja on puhtalt psühholoogiline... AGa rõõm on tõdeda,et ma olen edusamme teinud selles osas ja paari väga hea ja vahva inimesega tutvunud :) Ja muidugi suur aitäh kõigile, kes sellel teemal arutlesid ja mulle nõu andsid :) | ||||
Eneseareng ja suhtlemine | 22.03.11 22:25 | Kaido Pajumaa | ||
Mia, mina isiklikult usun, et suhtlemisoskus on samuti õpitav oskus. See võib alguses olla ebamguav nagu ka paljud muud uued oskused, aga see on tehtav. Kusjuures mul endal oli kunagi sama mure. See oli aastaid tagasi ning ma ei saanud kunagi aru, millest inimesed kogu aeg suhtlevad. Eriti võõrad. See hakkas mulle muret tegema. Õnneks saabus minu ellu sõber ja äripartner, kes oli maailma parim suhtleja. Ning temaga 2a kõrvuti olles õppisin ma rääkima "mitte millestki". Ma sain lõpuks aru, millest võõrad inimesed kokku saades räägivad - mitte millestki. Ajavadki mula lihtsalt :)) Nii ma hakkasin ka siis ajama. Ning täitsa edukalt. Kuan nüüd me ei suhtle enam selle sõbraga nii aktiivselt, olen ma ka ise enda juures täheldanud tagasitõmbumise märke. Kuid nüüd juba täiesti uues valguses. Läbi 5a enesearengu olen hakanud end mõistma ning tundma ning ma lihtsalt ei viitsigi suhelda :)) Mulle meeldib lihtsalt vait olla ja mitte suhelda mõnikord. Ning mul on ükskõik, mida teised sellest arvavad. Kuigi jah, senikaua, kuni see mulle ei meeldinud (vait olemine), oli see probleem ka minu jaoks. Seega Mia julgustan sind lihtsalt "mitte millestki" rääkima :)) Nagu keegi eespool juba ütles, ära mõtle, mida sinust arvatakse. Lihtsalt räägi, mis meeldib. Ja kui ei meeldi, siis ole vait ;) | ||||
| ||||
1-25 | 26-28 |