Ma mõtlen ka tihti sellele. Ma ilmselt pole õige inimene siin nõu andma, aga ma avaldaks oma arvamust siin siis selle koha pealt.
Ehk on kõik need inimesed meile midagi õpetama tulnud ning kui me õpetunni ära õpime, siis nad lihtsalt kaovad meie elust või siis lihtsalt jäävad rohkem tagaplaanile. Seda selleks, et uued inimesed ja uued õppetunnid saaksid meie ellu tulla ning me saaksime oma teekonnal ja arenguprotsessis edasi liikuda.
Aga jah, nõus.. mulle meeldib ka iseendaga olla. Tihti tunnen, et ega ma ei vajagi kedagi. Samas ühiskonnas vaadatakse selliseid üksikuid pisut haletseva pilguga, vähemalt mõningad inimesed. Need on tihti need, kes pole veel iseenda suurepärasust veel avastanud või lihtsalt ei tunnista seda ja ei oskagi elu elada ilma, et kedagi poleks nende kõrval.
Selle "õige" kohta ei oska ma ka enam midagi arvata, kas on üldse olemas kedagi kes justkui peaks olema see "õige" meiejaoks? Me ise otsustame vist, et kes on meiejaoks see õige parasjagu. Mõnesmõttes tundub nagu, et kuna kõik siin elus on nagunii pidevas muutumises, et kas siis saabki üldse olla kedagi või midagi jäädavat?
Samas on kaksikleegi teooria ka, mis ütleb, et kui oleme jõudnud iseenda täieliku armastamiseni, siis peaks meie ellu ilmuma mitte isegi hingesugulane, vaid teine osa sinu hingest, kes peegeldab sind täielikult. Üsna huvitav, soovitan uurida seda.. ja kõike head ja paremat Sulle t, loodan, et sinuni jõuvad sulle parasjagu vajaminevad vastused :)
Tsiteeri
|
