Mis see on? 19.12.10 17:49kiku
Tegelen siin tihedalt enesearendamisega ja olen hakanud tõsiselt hakanud tegelema iseenda armastamisega. Sest see on minu murede allikas. See on põnev tee. Aga tekkis selline küsimus, et mis see tähendab, et kui kuulen, näen või mis iganes midagi mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb - siis tahan ka teisi kaasata ja teistele näidata, et see on nii ilus. Aga samas mulle tundub, et see pole päris õige - et ma võin ju lihtsalt niisama teistele rääkida aga ei peaks nii väga tahtma, et nendele just samad asjad sama ilusana tunduvad. Kas see soov teistele kuulutada on mis? Teab keegi? Kas see on ka siiski vist enese mitte täielik usaldamine, et soovin ikka teistelt mingit aksepteeirmist? Kas keegi oskab seletada?

Tsiteeri

Vasta teemale
Mis see on? 25.12.10 13:11Kaido Pajumaa
Ma usun, et see on meie loomulik sisemine vajadus jagada ja anda. Kui me kogeme midagi ilusat, siis tahame seda jagada teiste inimestega. Ma usun, et see on täiesti okei, kui me seda teeme.

Olen ise sama faasi hetkel läbimas ja julgen seda soovitada. Enese armastamine, või ma nimetaksin seda pigem täielikuks enese aktsepteerimiseks - kõikide oma vigade, puuduste, tahtmiste, emotsioonide jms. Kõik, mis sinus on, on täiesti okei. Kõik, mida sa teed, on täiesti okei. Vabane täiesti igasugusest süütundest ja hirmust.

Tsiteeri

Mis see on? 25.12.10 13:41G
Mulle tundub, et mul endal on samamoodi. Ma kipun vahel pisut liiga kirglikult vist elusse ja asjadesse suhtuma, ning kui ma sellest räägin mis mulle meeldib, siis meenub mul see, et tegelikult inimesesed näevad asju erinevalt ning see mis on minujaoks hetkel niivõrd fantastiline ei pruugi seda ilmtingimata olla teiste jaoks. Seetõttu olen hakanud end hoidma pisut tagasi sellesosas ja enda teada rohkem jätnud selle mis mulle meeldib. Kas see on vale? Ehk ei peaks ma siiski end tagasi hoidma sellesosas?

Ja kui ma siin juba nagunii kirjutan, siis ma tahan küsida ka teilt nõu.. asi on nii, et ma olen üha rohkem ja rohkem hakanud armastama omaette olemist ja ma tunnen, et ma vajan seda aega endajaoks. Hetkel tundub see minujaoks üks tähtsamaid asju olevat, samas vahest tunnen et inimesed mu ümber justkui suruksid juba enda seltskonda mulle peale ja ma ei taha neid solvata ja ma ei taha neile öelda ei, samas kui siiski mingi osa minust ikkagi tahaks.
Tundub nagu kõik järsku tahaksid minuga igale poole minna ja nad lihtsalt ei anna alla enne, kui nad on mu nõusse rääkinud. Mul pole enam põhjuseid ka , et miks ma ei saa kellegiga kuskile minna, peale selle, et ma tahan lihtsalt olla omaette ja tegeleda oma asjadega. Nemad peavad seda justkui mingiks depressiooni tunnuseks ja nad ei mõista, et tegelikult iseendaga olemine teeb mind õnnelikuks.
Mõni inimene justkui klammerdub mu külge ja see muutub lausa öövastavaks minu jaoks. Ning mida rohkem ma tunnen, et ma ei taha selle inimesega hetkel tegemist teha, seda hullemini hakkab ta mulle end peale pressima.
Ma tõsiselt tunnen, et mul on mingi oma ruum , kuhu ma lihtsalt ei taha inimesi. Kas see on normaalne või on mul tõesti depressioon ja ma olen iseend uskuma pannud mingil moel, et mul on omaette ja üksi hea olla?

Oeh ja kauneid pühi ka Teile kõigile!:)

Tsiteeri

Mis see on? 07.01.11 23:57Natalja
Vastates viimasele küsimusele, siis näiteks minul on küll alates "enesearengu" algusest mingitel hetkedel tungiv vajadus olla üksi ja omaette. Ei tahagi kuhugi minna, kellegiga aega veeta ega kellegile midagi seletada. Lihtsalt mina, oma mullis ja nii on väga hea. Aga see on mõni aeg ja siis tuleb jälle kuskilt seestpoolt see soov ja valmisolek minna välja ja nautida teiste inimeste seltskonda. Usun et nt selle järgi saab aru, kas tegu on depressiooniga või mitte. Kui "üksi olemise" soov on kogu aeg ja pikalt, siis võibolla tasuks sellele tähelepanu pöörata, samas igaüks meist on erinev ja igaüks vajab erinevas pikkuses "aega enda jaoks". Nii et ainult selle tunde pärast ära ennast depressiooni nimekirja küll pane :)

Jõudu!
Natalja

Tsiteeri

Mis see on? 11.01.11 13:24ava
G,

ma arvan, et see on täiesti okei, et sa vajad aega üksi olemiseks ja naudid seda. Ise tunnen ka viimasel ajal just eriti, et tahaks nii palju toredaid asju iseendaga koos olles ette võtta ja siis niisama rahulikult olla, et ei tunnegi suurt vajadust sõpradega kokku saada. Ma arvan, et see on normaalne, et kui hakkad ennast seest puhastama ja vaikust enda sisse looma, siis tahad, et sind ümbritseks ka väljastpoolt enam vaikust ja rahu. Ja iseendaga olles on seda rahu minu jaoks vähemalt lihtsam hoida.
Kui sul on üksi hea, rõõmus ja mõnus olla ja sa naudid seda aega, siis sul pole kindlasti mitte depressiooni. Kui aga kurvastad üksi, oled meeleheites ja masenduses, siis on teine lugu - need võivad olla depressiooni sümptomid.
Täitsa loomulik, et teised ei pruugi seda mõista ja ei saa aru, miks sa enam nendega välja minna ei taha - nemad ju ei tea, mis sinu sees toimub.
Kirjutasid, et mida enam sa ei sooviks mõne inimesega kohtuda, seda enam ta sulle justkui peale käib. Ma arvan, et see vastuolu võib tullagi sellest, et sa oma väga tugeva vastumeelse emotsiooniga kutsud neid olukordi oma ellu. Et ehk oleks siis kasulik kuidagi tekitada endas see tunne, et "küll on tore, et mu sõbrad mõistavad mind ja ma saan praegu rahulikult endaga olla". Ja äkki need pealekäijad siis mõistavadki;)

Tsiteeri

Tagasi Vasta teemale
1-5