Peatükk 5. Meditatsiooni liigid

Erinevaid meditatsiooniliike on väga palju - mõnede allikate järgi isegi kuni 200. Tegelikult on kõik iidsed kultuurid aegade jooksul teatud tüüpi selliseid mentaalseid praktikaid kasutanud, mida võib nimetada meditatsioonideks. Selles lühikursuses sooviksin sulle tutvustada viit enim levinud meditatsiooniliiki, mis pärinevad kõik nn "suurtest" traditsioonidest.

Nende viie meditatsiooniliigi hulgast olen ma teadlikult välja jätnud ehk isegi kõige levinuma meditatsiooni, milleks on lihtsalt "rahulik istumine". Sageli arvatakse, et meditatsioon ei tähenda midagi muud kui omaette rahulikku istumist ning asjade "settida" laskmist. Et rahunemist soodustada, kasutatakse selleks rahustavat muusikat või loodushelisid. Jah, ka seda võib teatud meditatsiooniks nimetada, aga sellisel juhul ei tööta me teadlikult oma teadvusega, vaid laseme sellel toimetada omaette. Sellise meditatsiooni tagajärg on küll rahunemine, kuid see on ajutine, kestes ainult meditatsioonipraktika vältel. Pikemaajaline positiivne mõju (eriti igapäevaelus) on selliste istumiste korral väga väike.

Kristlik ja judaistlik meditatsioon
Judaismist ning kristlusest pärinevad mõisted palve ja mõtisklus. Palveks nimetatakse konkreetsele vaimsele olendile suunatud sõnumit, mille käigus inimene palub midagi. Mõtiskluseks nimetatakse aga teatud perioodi jooksul omakeskis kindla mõtte või valdkonna üle mõtisklemist (üldjuhul on selleks mõni pühak või pühakirjast võetud lõik).

Kuna mõlema tegevuse - nii palve kui mõtiskluse - korral tegeldakse teadlikult oma teadvuse juhtimisega (teadvus ei tööta sel ajal "omapäi"), võib mõlemat praktikat nimetada meditatsiooniks. Nende praktikate käigus peatatakse teadlikult tavapärase mõtlemise tulv ning tähelepanu fokusseeritakse konkreetsele objektile, mille tulemusena toimub sisemine rahunemine, igapäevamuredest eemaldumine ning teadlikkuse ja eristamisvõime arenemine.

Hinduistlik joogameditatsioon
Hindu traditsioonides kasutatakse joogameditatsiooni, mille peamine tööriist on kontsentratsioon ning selle erinevad tasemed. Joogameditatsiooni eesmärk on tähelepanu fokusseerimine kindlale meditatsiooniobjektile nagu näiteks punkt seinal, küünlaleek või mantra, mille kaudu takistatakse tähelepanu hajumist.

Joogameditatsiooni eesmärk on jõuda kontsentratsiooniga järjest sügavamale tasemele. Kui joogi on esmaste harjutuste kaudu teatud keskendumisvõime saavutanud, läheb ta oma treeningutega järjest kaugemale. Praktikate arenemise käigus võivad tema kogemustesse tekkida erinevad värvid, jumalused, energiad jm tavainimese jaoks üleloomulikud nähtused. Joogameditatsiooni lõppeesmärk ongi oma keskendumisvõime pidev parandamine.

Budistlik zen meditatsioon
Ka budistlike meditatsioonide puhul on keskendumisvõime väga suure tähtsusega, kuid siin lisandub praktikatesse üks väga oluline lisakomponent: teadlikkuse arendamine. Budistlike meditatsioonidepraktikate lõppeesmärgiks ei ole maksimaalne keskendumisvõime, vaid maksimaalne teadlikkus. Keskendumisvõime on vaid tööriist teadlikkuse arendamiseks.

Kõige tuntum budistlik meditatsioon on zen, mis jaguneb kahte suurde koolkonda:
1) Soto koolkond
2) Rinzai koolkond.

Soto praktikate puhul on mediteerija eesmärk puhta tahtejõuga mentaalsest mürast läbi tungida ning seeläbi puhta teadlikkusse seisundisse jõuda.

Rinzai kasutab praktikateks aga mõttepuzzlesid ehk koane, mis on loogika või teadmiste kaudu lahendamatud. Koanide eesmärk on mediteerija tähelepanu 100% koani lahendamisele ankurdada (keskendumise kaudu) ja seeläbi oma teadlikkust arendada.

Mõned kirjanduses levinud koanid on näiteks:
1) Mis häält teeb puu kukkudes, kui mitte keegi ei ole seda kuulamas?
2) Mis häält sa kuuled, kui sa plaksutad ühe käega?
3) Mis nägu sa olid enne oma vanemate sündi?

Koanid on üles ehitatud viisil, et neid ei ole võimalik ratsionaalse lähenemise kaudu lahendada. Nende lahendamiseks peab õpilane ratsionaalsusest kõrgemale tõusma, peatama oma tavapärase mõttevoo ning lihtsalt taipama.

Budistlik tantristlik meditatsioon
Tantristliku budismi praktiseerijad on seisukohal, et meie minateadvus, meie Ego, ei ole midagi muud kui meie enda mõtlemise vili. Selle traditsiooni kohaselt on “Mina” puhta teadlikkuse seisundile kunstlikult juurde kleebitud mentaalne pilt, mida tegelikult ei ole üldse olemas. Kuidas seda mõista?

Kui sa küsid endalt “Kes ma olen?”, annad sa sellele mingi vastuse. Näiteks ütled sa, et “ma olen inimene” või “ma olen naine” või “ma olen Mari” või “ma olen vaimolend, kehastunud hing vms”. Sa ütled midagi endale vastuseks, eks? Aga taipa nüüd, et sa mõtled tegelikult selle ise välja. Ükskõik, mida sa vastuseks pakud, lood sa selle mentaalsel tasandil kunstlikult. Kui sa ütled, et sa oled George W. Bush, on see võrdne sellega, et sa ütled, et sa oled Mari Mets või naine - need kõik on lihtsalt sinu enda mõtted.

Kes sa siis oled? Jah, sa oled olemas. See on ainuke, mis on kindel. Sa näed, sa kuuled, sa haistad, sa maitsed, sa tunnetad, ja sa mõtled. Need on nähtused, mille peale sa saad kindel olla. Kõik muu mõtled sa välja. Sa oled teadvel. Sa oled olemas.

Tantristliku meditatsiooni eesmärk on nende väljamõeldud piltide (mõttekonstruktsioonide) purustamise kaudu purustada enda Ego, mis on kõikide meie probleemide allikaks, ning niimoodi puhta teadlikkuse seisundisse jõuda.

Budistlik teadlikkuse meditatsioon
Teadlikkuse meditatsioon (Pali keeles Vipassana), on kõige vanem budistlik meditatsioon ning see tuleneb otse Satipatthana Sutta’st, kus Buddha (tõlkes valgustunud, The Awakened One) andis edasi õpetuse teadlikkusest. Teadlikkuse meditatsioon on järkjärguline teadlikkuse arendamise praktika, mille eesmärk on:
1) Kogeda iseennast ja end ümbritsevat maailma võimalikult objektiivselt;
2) Muuta teadvuse automaatset töörežiimi ning kogeda seeläbi püsivat meelerahu.

Mida tähendab kogeda maailma objektiivselt?
Tavapäraselt ei koge me maailma objektiivselt, vaid sellisena, nagu me selle ise "välja mõtleme".

Meil on igale nähtusele teadvuses olemas oma "lugu". Näiteks kohtad sa uut inimest, kellel on eelmisel päeval vanaema ära surnud, aga sina ei tea seda. Sina hindad teda hetke käitumise baasil, milleks võib olla endassetõmbumine, järsk ütlemine ning mõtlikkus. Sellisel viisil annad sa talle oma teadvuses täiesti vale hinnangu - sa hindad teda puuduliku info põhjal ning kujundad temast mentaalse pildi. Sa võid seda pilti kasutada aastaid ning iga kord, kui keegi tema kohta küsib, ütled sa, et oli selline imelik ning ebaviisakas tüüp. Alles aastaid hiljem võid sa selle inimesega uuesti kohtuda ning avastada, kui vale mulje sul temast eelmisel korral jäi.

Kuidas oleks sellisel olukorras käitunud teadlikkuse meditatsiooni praktik? Päris maailm oli sel hetkel selline:
1) Siin seisab inimene - meesterahvas.
2) Ta on nii pikk, ta on sellise kehaehitusega, brünettide juustega.
3) Ta on hetkel kurb.

Kõik. Rohkem objektiivset informatsiooni ei ole (me ei näe, ei kuule, ei haista  midagi rohkem), mistõttu ei ole mõtet ka enda pähe sellest inimesest mingit lugu tekitada. Kui keegi küsib, mis inimene see oli, vastab mediteerija selle info baasil, mis tal tegelikult on, mitte aga selle baasil, mille ta välja mõtleb.

See on vaid üks näide sellest, kuidas teadvus igasugu lugusid välja mõtleb ning selle kaudu meile probleeme valmistab. Jälgi ennast ühe päeva vältel ning märka, kui paljud sinu probleemidest pärinevad päris maailmast, ja kui palju sellest maailmast, mille sa välja mõtled? Vihjena võin sulle öelda, et 100% probleemidest pärinevad väljamõeldud maailmast, sest pärismaailmas ei ole probleeme olemas. Siin on ainult olukorrad.

Kuidas aga eristada päris maailma väljamõeldud maailmast? Objektiivne päris maailm on alati see, mida sa suudad oma viie tunnetusvahendiga (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine) tajuda. Kõik ülejäänud asjad on väljamõeldud, mida ei ole tegelikult olemas.

Sarnaselt joogameditatsioonile on ka teadlikkuse meditatsiooni esimeseks etapiks keskendumisvõime arendamine, kuna see aitab meie teadvusel olla "valvel". Kuid antud juhul on keskendumisvõime vaid vahendiks, et liikuda edasi päris praktika juurde, milleks on teadlikkuse arendamine.

Teadlikkust arendatakse TDM käigus kõiki sisemaailmas (ja ka objektiivselt välismaailmas) aset leidvate nähtuste teadvustamise kaudu. Selle praktika käigus ei püüta millestki vabaneda ega midagi kuhugi peita, vaid teadvustatakse endale, et see nähtus on olemas. Suurim erinevus keskendumismeditatsiooniga (Pali keeles Samatha) seisnebki siin selles, et tähelepanu ei hoita mitte ühel objektil, vaid püütakse märgata kõiki objekte, mis praktika käigus ilmnevad.

Näiteks mõtlemine, mis on kõikide mediteerijate suurim "vaenlane". Kui samatha käigus püüab mediteerija tähelepanu fokusseerimise kaudu mõtlemisest vabaneda, siis TDM käigus saab mediteerija sellest mõttest teadlikuks - ta märkab seda, ja laseb sel taas minna. Kui tekib uus mõte, märkab ta ka seda, ning laseb sellel jälle minna. Kui kerkib üles emotsioon, märkab mediteerija ka seda, ning lubab sellel olla. Ta ei klammerdu ning ei hakka tegelema mitte ühegi nähtusega, vaid lihtsalt teadvustab endale, et selline nähtus ilmnes.

Läbi sellise praktika areneb meie teadlikkus ja eristamisvõime, mis on püsiva meelerahu saavutamise ning objektiivse maailma kogemise eeltingimuseks. Meditatsioonipraktika käigus oma teadvust mentaalseid objekte märkama õpetades treenime seda sarnaselt käituma ka meditatsiooni välisel ajal. See on väga suur eelis paljude teiste meditatsiooniliikide ees - TDM kaudu ei aita me ennast ainult meditatsiooni ajal, vaid me tagame endale elukvaliteedi paranemise ka igapäevaelus.