Soovin jagada üht lugu, mis pani mind mõtlema elutsüklist - sellest kuidas meid ümbritsev elu spiraali mööda käib.

Kord istusin seljaga vastu suurt tammepuud ja üllatuseks kõnetas puu mind murelikul toonil: "Olen suur ja võimas puu", alustas ta, "ja mul on mõnevõrra piinlik tunnistada, et osad minu lehed on kukkunud maha". "Asi on selles," jätkas puu, "et ma ei saa endale lubada lehtede langemist. Mida küll inimesed minust arvavad, kui ma selline kidur ja kiilas olen? Nad näevad mind paljana, nõrgana ja järeleandlikuna. Ma pole kindel, et saan edasi minna, kui mul on läbida selline katsumus."

"Aga puu," vastasin ma, "te peate mõistma, et see on vaid osa teie elu aastaajast. Igal sügisel te kaotate oma lehed - sellepärast me, inimesed, kutsumegi seda "lehtede langemise ajaks". Ja siis tulevad kevadel uued pungad, võrsed, ja uued lehed on ilusamad kui kunagi varem. "
 
"Kuidas sa saad selliseid asju rääkida?" küsis puu, "Kes sa oled?"
 
"Ma olen lihtsalt elu jälgija ja ma olen märganud elutsükleid. Tegelikult igale poole, kuhu ma looduses vaatan, näen sama elutöökogemust ja tarkust. Ma mõtlen elutarkust, asjade mõistuspärast järjestust ehk loodustsükleid. Nagu tead, tammetõrud ei kasva kunagi mändideks, ja beebiküülikud ei saa kunagi kasvada karudeks. Vili on kuidagi juba meie seemnetesse sisse programmeeritud. See on osa sellest, mida ma nimetan elutarkuseks.

Meil, inimestel, on võimalus jälgida ka meie enda kehatarkust. Sel momendil, kui meie keha saab haavata, hakkab see iseend tervendama. Kui me sööme midagi mürgist, siis keha teeb kõik, et sellest mürgist vabaneda, end kaitsta ja see meist väljutada. Kõik, mida organism teeb, on kujundatud eesmärgiga taastada loomulik tasakaal.

Meie mõtlemise taga on meie sisemine tarkus. Sel hetkel, kui me mõtleme mõne mürgise mõtte, tunneme end halvasti. See hoiatab meid, et sel rajal mitte edasi minna. Tervislikud mõtted toodavad aga tervislikke tundeid - rahu ja heaolu - andes märku, et oleme õigel teel.
 
See loomulik baromeeter juhib meid eksimatult tagasi loodusliku ja vaimse tervise ning tasakaalu juurde. Selles olekus on meil juurdepääs meie sees peidusolevale tarkusele, mis juhatab meid sügavamale kui me seda lubame. Kahjuks mitte kõik ei mõista seda lihtsat tarkust ja vastastikust lahkust, mis meie muidu nii ebastabiilses maailmas eksisteerib".
 
Mis on vastastikune lahkus?
 
Iga süsteem toimib sel eeldusel, et mida paremini ma end tunnen, seda sügavamale tarkusele ma ligi pääsen. Ja vastupidi, mida lähemale ma tarkusele jõuan, seda paremini end tunnen. Selles seisnebki vastastikune lahkus."
 
Puu küsis seepeale salapäraselt: "Kas ma saan siin siis ebalemata 100 aastat järjest seista?"
 
"Puu, ma ei oska seda sulle seletada," vastasin ausalt. "Ega see tarkus ei ole eksimatu. Inimesed surevad ja ka nii ka puud. Aga ma saan seda jälgida ja vaadelda selle isikupäratut natuuri. Seda vaadeldes on see loomulik eluring kõikide jaoks. See on nagu loomulik järjekord elus"
 
Istusime vaikselt koos puuga, minu selg vastu teda - mina ja tammepuu - tunnetades seotust, kuid sügavam side oli hoopis jagatud kaduvus.
 
See vestlus on lõppematu - aga mida rohkem ma selles suunas vaatan, seda rohkem ma mõistan, kui vähe ma näen. Aga kuidagi isegi see vähene, mida näen, teeb mu elu paremaks ja paremaks.Seetõttu istu alati mõne sümpaatse puu vastu ja tervita teda - võid üllatuda, mida tal on õpetada.

Me elame keset lagunemisprotsessi
See lugu pani mind mõtlema sellest, kuidas me elame keset lagunemisprotsessi. Loomise protsess on illusioon. Kõik on lagunemas. Imiku esimene hingetõmme on märk sellest, et ta hakkab nüüd liikuma surma poole. Me kõik liigume ühes suunas. Ja kogu maailm liigub ühes suunas. Me elame kogu aeg lagunemisprotsessi keskel. Kui me püüame seda peatada, saame haiget. Kui me oskame seda märgata ning seda aktsepteerida, leiame rahu. Siin maailmas ei ole mitte ühtegi püsivat asja. Vähemalt materiaalset mitte. On vaid üks asi, mis on püsiv - see on see, et sa oled olemas. Ükskõik, kas sa lood või märkad lagunemist, sa oled. Sa tunnistad ning teadvustad, mis sinu ümber toimub.

Miks asjad ikkagi lagunevad? Sest see on meie maailma olemus. Miks suhted, vaated ja ettevõtmised lagunevad? Sest me õpime muutuse kaudu. Kui Elu näeks ette püsivaid suhteid, siis peaksid kõik suhted olema püsivad. Siiski kaotame me oma lähedasi. Kui nii lähedased suhted purunevad, siis mida veel rääkida intiimsuhetest? Kõik ju laguneb. Ükskõik kui palju me ka ei püüaks end hoida ja suhteid säilitada, ühel päeval peame ikkagi nendest loobuma. Me ei taha seda teadvustada, sest sellisel viisil tundub kõik nii masendav, lihtsam on hoida kinni ja eirata.

Tegelikult on aga täpselt vastupidi. Hetkel, mil teadvustame, et kogu maailm on muutuv, lagunev, uuenev, leiame rahu. Mõtted tulevad ja lähevad. Tunded tulevad ja lähevad. Hirmud tulevad ja lähevad. Asjad tulevad ja lähevad. Kõik tuleb ja läheb. See on suur illusioon, nagu midagi oleks püsivat. See tunne tekib meisse ainult kahe sisemise tööriista kaudu - mälu ja ettekujutlus. Need vahendid tekitavad meis tunde püsivusest ja permanentsusest. Me mäletame, kuidas asjad olid, ja kui midagi muutub, ei taha me sellega leppida. Me hoiame mälus sündmusi, mis meile meeldisid ja me tahame neid tagasi. Ning samamoodi kasutame ettekujutlust - me kujutame ette, kuidas asjad võiksid olla. Ning kui asjad ei lähe täpselt nii, siis jälle kannatame. Aga kannatus tekib ainult sellest, et ma klammerdume oma mälus ja ettekujutlususes loodud virtuaalsete sündmuste külge. Päris elus - nüüd ja praegu - ei ole midagi kunagi halvasti.

Kõik laguneb. Ja meie vaatame seda pealt. Kui me ei püüa sellest kinni hoida, leiame rahu. Lagunemine on seotud emotsioonidega, mistõttu on see väga subjektiivne. Negatiivseks nimetame lagunemist, kui asjad lähevad meie ootustele vastupidises suunas. Loomiseks nimetame, kui asjad lähevad meie ootustega kooskõlas. Aga isegi see on vale, sest kellelegi teisele võib meie poolt vaadatav lagunemine olla hoopis loomine, ja meie loomine nende jaoks lagunemine. Kuna kõik on muutuses, siis ei saa isegi defineerida, mis asi on loomine ja mis asi lagunemine. On ainult muutumine. See on ainuke tõde. Ja ka see, et kui me hoiame asjadest kinni liigselt kinni, saame haiget.

Kas sa tahad sellest, mis laguneb, kinni hoida?

Mina tahan vaadata, kuhu Elu mind juhib. Lagunemine on ainult selleks, et uus saaks asemele tulla. See on elutsükkel. See on kasv. Kõik muu on vaid protsess ja liikumine, millest ma osa võtan, kuid mis mind sügavamal tasandil puudutada ei saa. Ma olen taas alguses. Kõik algab jälle. See on imeline - see minu elu.

Proovi asjadest ülesaamise asemel keskenduda olemisele, muutumisele ja arenemisele.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas