Sisemiste paradigmade integreerimine igapäevaellu

Eneseareng »

[26. detsember 2009 | Kirjutas: Kaido | 12146 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Eelmises artiklis kirjutasin ma kolmest printsiibist, mis aitasid mind sisemise kasvamise teel väga palju. Nendeks printsiipideks olid Andmine, Andestamine ja Armastus. Ma nimetasin need tinglikult 3A printsiibiks ja need oli põhimõtted, mida ma hakkasin enda juures kolm aastat tagasi teadlikult juurutama. Ning teadlikult just seetõttu, et ühel hetkel ma mõistsin, et spontaanselt me areneda ei saa. Me saame küll lugeda raamatuid ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaks maailma paremaks muuta, aga kui ma soovin ka tegelikult maailma paremaks paigaks muutma hakata, pean ma alustama iseendast. Lihtne on mõelda, et ma andestan inimestele, kuna Deepak Chopra ütleb seda, või ma armastan kogu maailma tingimusteta, sest Eckhart Tolle soovitab seda teha. Aga kui lihtne on neid tegevusi igapäevaellu integreerida sel hetkel, kui keegi meid tõeliselt alt veab ning me kannatame, või kui keegi tundub meile oma käitumise ja olemisega nii vastik, et armastus on viimane, mida ma sel hetkel tema vastu tunnen? Kuid just need on kasvukohad meile. Kui me suudame sellistel keerulistel eluhetkedel meelde tuletada ja jääda kindlaks 3A printsiibile, võime me enda üle uhked olla ja öelda, et ma olen midagigi meelde jätnud kõikidest nendest sadadest lehekülgedest, mida olen raamatute kujul endasse imanud.

Seestpool väljapoole

Kogu meie areng toimub seestpoolt väljapoole. Igasugune püüe areneda raamatute, seminaride ja koolituste baasil on aga liikumine väljastpoolt sissepoole. Kui me loeme raamatu läbi, võtame me informatsiooni vastu väljaspoolt ja püüame seda siis kuidagi omaks võtta. Aga ükskõik kui palju me ka ei ürita, on see keeruline, sest raamatust tulenev kiirgus on meie sisemise rütmi jaoks liig. Ja nii me siis kiiritame ennast hetkeks, kuid pikaajaliselt ei suuda seda kiirgust endas kanda.

Kui me aga võtame selle raamatutarkuse ning hakkame seda praktikasse rakendama, oleme me käivitanud sisemised mehhanismid, ja kuigi läbi suure valu, hakkame me nüüd liikuma seestpoolt väljapoole.

Heaks näiteks on siin toit. Kui sa oled tõeliselt näljane ja sa jõuad lauani, mis on söögist lookas, saabub sinu hinge korraks rahu. Sa tead, et sa saad kohe süüa ning sa tunned ennast hästi. "Lõpuks ometi midagi, mis mind "rahuldab"", võid sa endale öelda. Kuid niikaua, kuni sa ei võta seda leiavtükki, ei pista seda suhu ning ei lase oma organismil sellest hakata toitaineid imama, ei muutu sinu sees mitte midagi. Kujuta ette seda hetke, kui leib jõuab sinu sisse ja sinu organism saab seda kõike füüsiliselt tunda, mida teraviljaga kaasnevad toitained sulle pakuvad. Nüüd muutub sinu sees midagi. Sa ei kujuta enam mentaalsel tasandil ette, mida kõike võiks leib sulle teha, vaid sa koged seda füüsiliselt.

Sama on ka praktikatega, mille kohta me loeme raamatutest ja mis teevad meil hetkeks tuju heaks. Me tunneme end olevat vaimsed ja head maailma vastu, kuid see kõik on mentaalne protsess kuni me ei "leia" endale ühtegi reaalsest situatsiooni elus, kus me saame seda kõike praktikasse rakendada. Kui keegi ütleb sulle, et sa oled luuser ja sa ei saavuta oma elus midagi, on õige hetk "seedima" hakata ja andestada. Ning kui keegi, keda sa usaldasid, veab sind alt viisil, mis avaldab sulle finantsiliselt võib-olla mõju veel ka viie aasta pärast, on õige hetk endale teadvustada, et on aeg jälle praktikateks ja armastada teda nagu sa armastad oma last. Kõikide tema puuduste ning vigadega.

Algul toimuvad meie sees väga vastuolulised protsessid. Me ei ole ju harjunud ütlema mõttes suvalistele inimestele "Ma armastan sind, või sa oled väga ilus, või ma andestan sulle". Me oleme harjunud mõtlema inimestest hoopiski midagi muud, nagu näiteks "Issand, kui ebaviisakas sa võid ikka minuga olla, või miks ka küll minuga niimoodi käitud, või ma vihkan sind, kui sa niimoodi teed ...".

Kui me hakkame aga teadlikult neid automaatseid mõtteid muutma, tekib meil sees sisemine konflikt. Jah, tegelikult toimub see konflikt egoga, sest see kurivaim on ja harjunud meid kõiges kontrollima. Ta arvab end teadvat, kes ta on ning selle kaudu püüab ta identifitseerida ka meid. Ja kui me hakkame oma teadlikkuse kaudu sisenema tema territooriumile ja hakkame purustama tema seniseid seisukohti, algab meie sees sõda. Võid seda testida kohe täna, kui sa sisened esimesse poodi sisseoste tegema. Vali endale kassapidajaks või teenindajaks inimene, kes on näha, et ta on halvas tujus ning ta ei kõhkle seda ka klientide peale välja valamast. Osta temalt ning sel hetkel, kui ta sind solvab oma käitumise ja suhtumisega, ütle talle mõttes "Ma armastan sind". Ja siis jälgi, mis tunded sind valdavad. Sel hetkel sa mõistad, mida ma mõtlen sisemiste vastuolude all.

Oma sisemiste paradigmade muutmine ning nende ellu integreerimine on esimene tõsine töö enda kallal. Sageli räägitakse vaimsete praktikate kontekstis meditatsioonidest, valgusega töötamisest ning aurade transformeerimisest. Kuid selleks on veelgi lihtsam tee olemas ... lihne töö iseendaga. Igasugused kogemused, mida me saame seminaridel, koolitustel ja ravitsejate juures, on välised stiimulid, mis korraks "kõditavad" meie hinge ja me unustame selle taas. Isegi, kui sel ravitsejal on hea kiirgus ning kahtlemata mõjutab tema juures käimine meie energeetikat, ei suuda me ka parima tahtmise juures säilitada tema juures saadud seisundit. Ainuke võimalus kasvada on ise endaga tööd teha seestpoolt väljapoole kuni meie isiklik kiirgus on nii kõrge. Ja sel hetkel tajuvad hoopis sind ümbritsevad inimesed, et sinu juures on midagi teistmoodi, sa oled hea ning rahulik seestpoolt, mitte ei püüa enast sundida heaks ja rahulikuks olema. Sest see on nüüd sinu loomulik olek.

Seda suudavad kõik inimesed. Ainukesed, kes seda ei suuda, on need, kes ei ole lihtsalt veel viitsinud öelda teda vihkavale teenindajale "Ma armastan sind". Aga sina ei ole kindlasti üks nendest. Sina muudad ennast juba täna ja teed sisemiselt rõõmsaks juba järgmise vihase teenindaja, keda sa kohtad ...