Nädal tagasi algas minu väike isiklik "30-päeva eksperiment", mille käigus ma loobun kuuks ajaks maiustustest (vaata siin). Nädal on möödas, ja enesetunne on lausa super. Ma olen selle aja jooksul ühe korra sohki teinud, kui neljapäeval Tallinna Haridusameti 70 töötajale koolitust tehes kogemata lõunalauas ühe kisselli kohupiimaga nahka pistsin. No lihtsalt ei olnud meeles. Ülejäänud nädala aga olen igasugusest magusast hoidunud ja tunne on väga hea. Kehal on kerge olla ja olen uhke oma väikese võidu üle. Kaalugi olen natukene kaotanud, mis on nädalaga kahanenud 83,6 kg peale (algne kaal 84,4 kg). Mõnus.

Keha suhtleb meiega impulsside kaudu
Tuleb tunnistada, et esimestel päevadel oli olukord päris imelik. Ma ei teagi, kas põhjus oli psühholoogiline või füsioloogiline, aga igatahes oli kahel esimesel õhtul väga ebamugav olla. Pilk otsis muudkui magusat, mida põske pista, kuid ma jäin enesele kindlaks.

Keha suhtleb meiega signaalide kaudu. Mõnikord on neid signaale keerulisem, mõnikord lihtsam lugeda, kuid mida enam me neid märkama õpime, seda lihtsam on endaga hakkama saada. Ma usun, et nende signaalide märkamine on otseselt seotud eneseteadlikkusega ja oskusega oma keha muidki veidrusi tähele panna. Veidrused nagu mõtted ja emotsioonid. Nii nagu me oleme harjunud samastuma kõikide oma mõtete ja emotsioonidega, samastume ka impulsiga, mis ütleb: "Võta see küpsis ning pista endale põske".

Sellises olukorras on meil kolm võimalust. Esiteks, me märkame (teadvustame) seda impulssi, ja laseme lahti. Teiseks, me ei märka impulssi, vaid samastume sellega, ning anname sellele järgi (pistame küpsise põske). Ning kolmas, me märkame küll impulssi, aga me ei oska sellest lahti lasta, vaid surume alla, mistõttu oleme vihased ning õnnetud.

Impulsside mõju ajas väheneb
Need kolm olukorda on tuttavad igale inimesele, kes on kunagi proovinud mõnda harjumust muuta. Olgu selleks siis magusa söömine, varajasem ärkamine või Facebookis ringiluuramise vähendamine. Niipea, kui vana harjumus pead tõstab, oleme taas valiku ees: teadvustada ja lahti lasta, kaasa minna, või kannatada.

Hea uudis on see, et impulsi tugevus ajas väheneb. Sõltuvalt eesmärgist, võib impulss väga tugev olla mõnest päevast mõne kuuni. Minu käesoleva eksperimendi raames on see impulss praktiliselt juba kadunud - mul ei ole enam vajadust magusat süüa. Ma saan vajalikud kiired süsivesikud kätte kas puuviljadest või jogurtist, mistõttu ma ei pea enam oma keha maiustustega kurnama.

Äärmuslikkus on edukas ujumine vastuvoolu
Just asjaolu, et ma suudan maiustustest loobumise asendada millegi muuga, võimaldas mul mööda hiilida harjumuste muutmise kuldreeglist - väikesed sammud viivad suurte võitudeni -, ja valida äärmuslik tee "Ei maiustustele!".

Tavaliselt ei ole äärmuslikud meetodid efektiivsed, sest need kurnavad meid ära. Üldjuhul ei piisa tahtejõust, et oma elus kardinaalseid muutusi läbi viia - me vajame selleks hoopis harjumuste muutmist, mis on oluliselt pikem ja vaevarikkam.

Ma ei oska hetkel adekvaatselt hinnata, kas minu harjumus on selle nädalaga juba muutunud või mitte, kuid igatahes jätkan ma oma eksperimenti. Ausalt öeldes on see seni kulgenud lihtsamini kui ma arvasin. On suur tõenäosus, et ma loobun maiustustest tervikuna. Jah, siiski ühe erandiga - pühapäevased väikeste rõõmude praktikad (vaata siin). Tulevikus plaanin süüa magusat ainult 1 kord nädalas - pühapäeviti tükk head kooki ühes heas kohvikus ühe hea kohvi kõrvale ühe maailma parima sõbraga.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas