Aitäh raamatu eest!

Küsimustikus oleks soovinud teise küsimuse puhul mitu varianti valida (1 ja 2) ja võib-olla midagi veel omaltpoolt lisada, aga kahjuks see vist ei olnud võimalik. Kuigi jah, kõige laiemas mõttes võtab esimene variant (rahu ja tugi) kõik põhjused kokku.

a) Miks sa tegeled enesearenguga?
Selleks, et kogeda armastust ja rahu ning neid väärtusi kas siis otseselt või kaudselt teistega jagada - maailmarahu... Enesetundmine sügavamas mõttes ei saa olla enesearengu eesmärk, kuid just see on minu fookus.

b) Miks sa külastad Sisekosmost?
Mind huvitab, millega inimesed tegelevad ja millest mõtlevad. Hea meel on näha Sinu entusiasmi.


c) Kui tihti sa külastad Sisekosmost?
Loen artikleid, kui FBs status update´i näen.

Sa pead arvestama, et raamatu andmine mõjutab keskmise vastanu profiili. Need, kes tahavad su raamatut, peavad küsitluse täitma ja ilmselt ei vali "halbu" variante (sest nad tahtsid raamatut, mille sisust nad ootavad midagi head =>> valivad "meeldivaid" vastuseid).

Need, kellele ei meeldi su mõtted ilmselt ei taha su raamatut ja suuer tõenäosusega ei täida su küsitlust.

Jah, hea point. Aga kui aus olla, siis ma töötaksingi heameelega nende inimeste nimel, kes leiavad Sisekosmose endale kasuliku olevat. Minu eesmärk ei ole kindlasti püüda skeptikutele tõestada, mis on õige ja mis on vale. Igaühele oma ikka ;) Seega ongi küsitluse eesmärk teada saada, miks need inimesed siin käivad, kes siit kasu saavad - sellisel juhul saan pingutada, et nad veel rohkem kasu saaksid

Aga tänud igal juhul ...
Kaido

Lisaks.

Hakkasin mõtlema, et ehk ikka saab enesetundmine olla enesearengu eesmärk, aga sellisel juhul ei nimetaks ma seda enesearenguks (või siis ainult tinglikult), vaid pigem ENSEAVASTAMISEKS.

Eneseareng viitab sellele, mis meis võiks olla paremini - mis vajab veel tööd, kuid eneseavastamine on suunatud sellele, kes ma tegelikult olen, sellele, kes ma olen alati olnud ja kelleks ka alati jään - igavesele osale minus. Selle tundma õppimine ja avastamine ei ole "areng" selle tavapärases mõttes - mingit arengut ju tegelikult ei toimu, toimub vaid mõistmine, arusaamine.

Aga mõistmist ehk taipamist võiks ju ka arenguks pidada. Päris igaüks ei suuda ju lambist taipamise peale tulla, selle jaoks on vaja natuke endasse süüvida, ennast avada.

Olen juba mõnda aega Sisekosmost jälginud ja leidnud siit palju innustavat. Seoses küsimusega, et mida tähendab minu jaoks üldse eneseareng ja mida oma elult tahan, leidsin alles hiljuti ühe huvitava paralleeli enda jaoks. Kui ma oma prioriteedid üle vaatasin, siis selgus, et nendest tulenevalt seondub eneseareng minu jaoks selliste eesmärkidega, mis ei sõltu eriti tahtejõust ja töökusest. Hariduslikud, sportlikud, ka tervise parandamise või rahalised eesmärgid - kuna neid saavutatakse paljuski metoodikate, eluviisi muutuste, aja organiseerimise, motivaatorite leidmise jne. abil, siis neid on minu jaoks olnud lihtsam saavutada ja selles plaanis olen üldiselt rahul.

Väga palju raskem on aga saada paremaks inimeseks, et luua usalduslikumaid sõprussuhteid, leida oma ellu tõelist armastust, mitte muretseda vaid saavutada hingerahu, lihtsalt olla õnnelik. Neil asjadel pole tahtejõuga suurt midagi peale hakata, palju sõltub juhustest ja ümbritesevatest inimestest. Oma mõtteid positiivseks muuta ja õigesti mõelda, et nö. "saada mida annan" on ikka väga väga raske minu jaoks, et hoolimata igikestvast ebaedust ikka mitte alla anda :) Selles plaanis arenemine tähendaks minu jaoks tõelist enesearengut, raha jms tundub palju ebaolulisem ja lihtsam nagu.

Tihti just teemakohaseid artikleid jne. illustreeritakse selliste lihtsate näidetega, et visualiseerin jne. ja siis tulebki täpselt nii nagu ette kujutasin. Unistan näiteks kenast korterist, kõigepealt siis tegelen rahaliste vahendite saavutamisega, samal ajal mõtlen selgeks ja kirjutan üles kõik omadused, mida ma tahan, et oleks sellel parimal korteril olemas ja lõpuks valin nii kaua kuni leian mida otsisin, lihtne ja loogiline, iseenesest külgetõmbe seaduse teooriat ei pea siin üldsegi teadma, asi tuleb kätte niigi.

Aga võtta midagi ette oma tunnetega, olla päriselt rõõmus mitte teha ainult naerunägu teiste ees, leida oma ellu õigeid inimesi, mitte enam armuda õnnetult, see on kõrgem pilotaaž milleni mina ei ole seni küündinud oma enese arendamise teel ja mis salamisi külvab ka kahtlust kas on see üldse võimalik :)

Edu igal juhul!

Ma küll täitsin küsitluse, aga tahsin siiski veel lisada, et miks ma sisekosmost loen, on eelkõige inimsuhted. Juba pool minu elu on olnud perekonnas ja suguvõsas väga keerulised suhted, mina pidevalt seal keerises olnud. Tänu Sinu kirjutistele olen suutnud kuidagi sellest lahti lasta, ei võta enam hinge, ei lase sellega enam endale haiget teha. Vaatan kõrvalt ja elan rahulikult oma elu...ja kuidagi nii hea on olla:)
Aitäh:)

Väga huvitav ja põnev raamat.

Tere!

Kaido on kirjutanud palju põnevaid lugusid siin ja need on pannud palju rohkem mõtlema ja juurdlema paljudel erinevatel teemadel. Olen otsinud ja avastanud, saanud vastuseid ja mõistnud miks minuga osad asjad juhtunud on. Samas ei ole elus mitte midagi sellist, mis juhtub kui seda väga soovid. Samuti ei saa heaks muuta oma elu siis, kui teised isikud on selle sedavõrd oma tegudega ära rikkunud ja mina siplen selles võrgus, millest ma kuidagi ei pääse.Sest see ei ole minu võimuses! Kas keegi oskab midagi tarka selle olukorra päästmiseks öelda? Kindlasti mitte. Sest teiste poolt tehtud halvad teod on lõplikult hävitavad. Mismoodi siis saab elu rõõmus ja rahulolu pakkuv olla? Ei saagi.
Aga kogu sisekosmose jutt on põnev ja mõnus lugeda, kuid see ongi ainult inimeste käima tõmbamiseks. Sest kui midagi saada soovid, midagi saavutada, siis TULEB TEGUTSEDA.Aga see ei tähenda seda, et kõigil oleks võrdne võimalus olla õnnelik ja saavutada kõik mida soovid. Elu on ebaõiglane ja ka põhjendatult. On hea ja halb, on rikas ja vaene jne, kõik on tasakaalus. Sellega tuleb lihtsalt leppida :) Oleneb kas oled siis see õnnelik või õnnetu.

Hmm, Liina, väga huvitav ;)

Jah, tegutseda tuleb, ning me ei saa ka teiste tegusid kontrollida, aga reaktsiooni ja suhtumist teiste tegudesse siiski. Kui sa kirjutaksid mõne sõnaga lahti, mis on pannud sind niimoodi arvama, siis võin oma mõtteid avaldada, mida mina sellises olukorras teeksin

Kaido

Ma just mõtlesin Liina postitust lugedes sama, et oma reaktsiooni ja suhtumist saame muuta, nt.paremuse poole. Ehkki jah, see on ju pagana raske, et kellelegi leebelt naeratada, kui keegi sul nö.tankiga üle varvaste sõidab.

Liinale! Kõigepealt andestus, siis armastus.Olen kõigi oma pereliikmetega enda südames selle pika protsessi läbi teinud. Teist inimest ei saa muuta, aga nii kui enda suhtumist muudan, hakkab teine muutuma. Ja teiste poolt tehtud halvas leida üles ikka positiivne. Tänada teda selle eest, et ta õpetab sulle oma teoga midagi, millest võib-olla alles tulevikus aru saad. See ongi suhtumise muutus.

Aitäh kõigile, kes minu postitusele vastasid! Ja üldiselt ma olengi seda meelt, et isegi kui keegi soovib sulle halba ja on kuri, siis enda suhtumist muutes ja isegi sellest kurjusest midagi õppides, on võimalik kasu saada. Kuid see mida mina korda ei suuda teha ja samuti ka mitte andestada on järgmine(lühidalt): ema surm - selle kurva sündmuseni viis ühe väga kurja ja omakasupüüdliku naise provotseerimine ja teod.Lisaks, mõni kuu peale mu ema surma, kihutas see naine mu kodust välja ja hõivas ise koha mu kasuisa kõrval ja majas. Jäin ilma oma isa pärandatud majast - see juhtus, kui üks teine väga õel naine(sugulane) selle enda nimele suutis sahmerdada ja maha müüa ( eelnevalt valla ametniku kinni makstes). Kolmandaks kunagise ülemuse mees, kes ähvardas ja sundis mind temaga vahekorda astuma, kui tööpostil olin...ma pidin sealt põgenema, et end päästa-talvel, külmaga ja suure hirmuga, sellest sain shoki ja lisaks kaela võlad, kardan palju, pigem olen kodus varjul jne, kuna tunnen et inimesed tahavad halba. Ühesõnaga oma juttu kokku võttes, ma olen saanud tõsist vaimset kahju, iga väiksemgi ebaõnnestumine on mulle praegusel ajal kurnav ja viib mu endast välja. Võin öelda, et kui minule kuulunud maja pihta pandi, siis olin lapseeas ja ei saanud tol ajal sellest arugi, hiljem aga ei saanud ma enam midagi teha.Lisaks ema kaotus-ma ei saa ju andestada inimesele, kes on selle põhjustaja? Ja too kuri mees, kelle sugutung oli nii suur, mina ei käitunud kuidagi ebasobivalt. Tänu neile inimestele olen oma eluga ummikus, mul pole isiklikku kodu, ma ei saa luua perekonda, mu enesehinnang on alla igasugust arvestust ja nüüd lisaks mitmed inimesed kommenteerivad, et näed, ei saa oma eluga hästi hakkama. Aga nemad ju ei tea mida mina läbi olen pidanud elama!!! On neil õigust kritiseerida mind? Samas need kes on minu juhtumistega kursis on mind imetlenud - et kuidas ma olen suutnud seda kõike taluda, jäädes terve mõistuse juurde. Olen suutnud ennast koolitada, ning elus püsinud. Et paljud oleksid juba ammu endalt elu võtnud. Vahel mõtlen ka ise, et mis see on,mis mind elus hoiab, kui alates 3a peale, mil matsin oma isa, on enamus elus juhtunust halb ja väga halb olnud. Aga taas leian end sisekosmosest lugemas erinevaid enesearengu artikleid ja õpin ning muudan ennast ja oma mõtteid elust ja inimestest. Vaatamata oma mustale minevikule ja hallile olevikule, arvan siiski et ma saan õnnelikuks ja mu ilus elu ootab veel ees! Lootusetu optimist või mis?

Armas Liina! Mina rõõmustan täna selle üle, et Sina nii tubli oled. Olen ka väga jubedaid asju üle elanud, kuid usun, et olen ise need olukorrad enda juurde tõmmanud (võisin eelmises elus põhjustada oma mehele veel hullemaid kannatusi, kui tema nüüd alkoholismi, vägivalla, tapmisähvarduste ja vara äravõtmisega minule)Ei tea ju ka kuidas Sinu suhe nende inimestega on eelnevates eludes olnud. Olen veendunud, et ükskõik mis meiega juhtub, hea või halb, süüdi ei ole ainult üks pool. Süüdistada ei ole vaja kedagi, ka endale tuleb andeks anda. Tundes,kuidas me oleme kõik omavahel seotud, suudan ma oma meest taas armastada (meie teed läksid küll lahku)Ja üldse kõiki inimesi. Tunnistan, et see on ka natuke omakasupüüdlik, sest kui ma teise peale armastusega mõtlen, siis on minul hea olla. Kehal on ju halb, kui ma aina vanu halbu asju meenutan ja kellegi peale vihaga mõtlen. Näha on, et Sa oled juba teel, kindlasti jõuad ka selle äratundmiseni. Lahtilaskmisel on minul abiks raamatud E. Tolle "Kohaloleku jõud. Siin ja praaegu" ja V. Zeland "Transurfing - reaalsuse loomine" Mõnusat kulgemist.
Aitäh, Kaido, võimaluse eest!

Suur aitäh Rita :) Kõike kaunist ka sulle! Tutvun kindlasti nende raamatutega, ehk on ka mulle kasu.

Mina loen ka põhimõtteliselt seda "sisekosmost" uudishimu ja põnevuse poolest.Midagi teistmoodi,kui teised saidid.Ja olles põlvini(kahjuks mitte kõrvuni) vaimsusest ja kogu sellest psühholoogiast inimhinges huvitatud,saan siit oma "doosi" ikka uskuda ja käia seda teed,mis siingi teemaks on.Pööran vaimus oma elus uut lehekülge,võtan juba pool aastat hoogu,et see ka füüsilisel tasandil teatavaks teha ja tean,et see on raske nagu olümpiavõit.Tegin "hiina heksagrammi" ja oh imet,seegi kuulutas,et ees on etteplaanitud rasked pöördelised sündmused.
Liina ,sa p e a d sellest välja tulema!Meil paljudel on ühine saatus olnud.Sa s a a d endaga toime!

Olen tänulik, et saan siin huvitavat lugemist ja et on inimesi, kes jagavad oma kogemusi teistega. Nii minu , kui ka oma sõprade kogemustele tuginedes arvan et kannatused ongi liikumapanevaks jõuks olnud, et oma ellusuhtumist muuta!

kuidas eristada, kas on ainuult info ja vaadatakse, kuidas ma suhtun neisse korduvsitatsioonidess`?Või pean võtma, kui õpetajaid... ei ole aru saanud? Las mind õp4etatlse ÜTLEMA oma arvamust, kuigi ma ei kipu teisi õpetama, kas ma pean olema talle õpetajaks. Tema mind küll õpetab... no las räägib, ta avab mulle oma arengutaseme, kuigi ma pole seda küsinud? Üldiselt ta õpetab mind olem nagu tema- et milleks tema peax riigilippe teadma/mälumängujärgne kõnelus/, et teab EV lippu ja neidku värve mõtleb, mis ülevalpüool on?? Aga vene lippu tundmise lisas ka veel juurde- see on punane??? --no, mul vajus karp lahti... tel.i - jäi pikk vaikus. Ta lisas, et hakkab kohe TV-s Saladusi vaatama- jeiboogu? Ta teab, et "Ma armastasin sakslast" on kirjutanud Vilde, et Tammsaare ei ole miskit armastusest kirjutanud, siis ma hakkasin vastu, aga ta raius oma tõe peale... ei viitsi teisi jaburustega koormata siin lehel? Näitlejate elulugusid neelab. Sõnaga, miks mina ei tea, kes sellega käib, tema küll elu huvitab?! Vot, see ongi tal elu... minu asi pole hinnanguid anda, aga miks selline mu raadiusse on antud... ainult naabrus, mitte sõbranna? Taolisi tarku-isetarku on veel ja veel? Mis ma pean õppima või neid paika panema, pole nagu huvi. Las igaüks elab ise oma elu. Ega rõõmu ka neile jagada ei saa, sest see teeb nad roheliselt kadedax, et nemad ei saa reisida ja siis kohe on õlakehitus- käi Nuustakul ära - justkui ma polex käinud. Ise, kui Soome läheb, siis on suursündmus, mida ka temaga kaasa rõõmustan. Ega seda tähele ei panda, kuidas mina nende käikudesse suhtun... Ma olen neid võtnud neid mõistes, miks nad nii käituvadf, ma saan neist aru, selliseid isendeid on massiliselt- imelik, et nad arvavad, et ma peax nende moodi olema?? Aga miks siis ikkajälle neid lisataxe, osa kaovad küll ära... öeldaxe, ära lävi siis nendega... ega treffamegi harva... veidi on kahju ka neist... aga ma austan nende valikuid. Jäängi mõtlema, et mida mulle öeldakse, peale4 selle teadmise, et MA OLEN NENDE VASTAND nn. teise seina nael. Ega nad esoteerikast ei huvitu, ega pole neile sellest laianud. Kui mu raamatukogust võetud raamatuid märkasid - oi, millega sina tegeled ja kas sa usud ka? Ju ma pole neile normaalne....ja mis siis, ega ei pea neile tõestama, et ma pole kaamel, las ma olla?!

Lahe on lugeda teiste inimeste kogemusi ja arvamusi, teen seda vahest, otsides üles internetis kõik esoteerilised veebi leheküljed. Neid on palju, rõõmustav on see, et inimesed tahavad juurelda vaimsuse üle selles materjaalses ja praktilises maailmas.
Mis pani mind üldse kommentaari kirjutama, olen seda enne ka kohanud. Kui keegi on võtnud selle raske ülesande olema vaimne õpetaja teistele, miks alati arvatakse, et need kes ei kuula teda või ei osta tema raamatuid, on skeptikud või vaimselt mitte arenevad.
Kui ma ei käi igal pühapäeval kirikus, kas ma olen siis kohe pagan või ateist või veel keegi koletu inimene.
Kas keegi suudab mulle seda selgitada!

See on küll hoopis vana teema siin, aga siiski... Mida ma tegelikult oma elult tahan?rnrnSee tundub mulle hetkel väga ohtliku küsimusena. Mis siis kui ma selle välja selgitan ja avastan, et selle saavutamine ei ole üldse enam võimalik? Või see tähendaks nii suurt muutust minu elus, mida ma iial ette võtta ei julgeks? Ja siis elada teadmisega, et mu elu on poolik ja paratamatu.rnrnTeisalt, kui ma tahan seda, mis tuleb lõppkokkuvõttes mulle ja mu lähedastele kahjuks...

XXX,rnrnme elame ajutises maailmas oma ajutist elu. Luba asjadel tulla oma ellu, mis on võimalikud, ja ära murra oma pead asjade üle, mis ei ole võimalik. Püüa vähem mõelda ja rohkem tegutseda oma unistuste suunas. Mis tuleb, see tuleb. Mis ei tule, see ei tule. Vähemalt saad nautida tegutsemist ning mingid viljad tulevad niikuinii.