Intervjuu ilmus ajakirjas Buduaar juunis 2010

Sisekosmos.ee  asutaja Kaido Pajumaa on viimase aasta jooksul pakkunud rohkelt tiivustavat lugemist ja sügavamat mõtteainet Buduaari lugejale nii veebis kui ajakirjas. Inspireerituna tema viimasest “Eduteadvuse“ avatud kursusest, soovisin ma Kaidot usutleda teemadel, mis Buduaaris tema lugudele kirjutatud erinevate kommentaaride kaudu kõige rohkem sulle huvi võiks pakkuda – räägime inimese sisemisest kasvust, õnnelikuks saamisest ja loomulikult inimsuhetest.

Kaido Pajumaa (32) on koolitaja, blogija, ärimees ja pereisa, kelle uus elu sai alguse nelja aasta eest, mil ta otsustas hakata ise oma elu reegleid looma. Nagu ka paljude teiste puhul, sai Kaido muutumine alguse isiklikust kriisist: “Ma kaotasin peaaegu kõik ning elu oli väga keerulises situatsioonis,“ räägib mees oma viimase firma pankrotist. Öeldakse, et õpetaja saabub su ellu, kui sa ise selleks valmis oled. Kaidole tol hetkel olulisena tundunud maisest varast ilmajäämine aitas ta viia kokku esimese õpetajaga ning leida õige tee rahulduspakkuva elu juurde – see tee viis ta vastuseid otsima iseenda sisse.

Sellest ajast peale on Kaido palju muutunud, kõike omal nahal läbi proovinud, tõelist ennast tundma õppinud ja oma kogemusi ka teistega jagama asunud. Kui Kaido 2008. aastal oma esimese blogilehe www.suurimsaladus.ee avas, sai sellest kogunemispaik paljudele inimestele, kellele pakkus huvi Kaido eneseleidmise teekond, kes otsisid nõu ja abi oma küsimustele või soovisid sõna sekka öelda “The Secret“ külgetõmbejõu teemadel. Aga see oli vaid tema uue elu hüppelauaks. Lisaks mitmele muule projektile avas noor elukoolitaja möödunud aasta lõpus uue internetiajakirja sisekosmos.ee, mis aitab inimestel üles leida nende isiklikku täiuslikkust. “Ma suutsin aidata ennast. Ning usun ja soovin, et ma saaksin aidata ka teisi. Kõikidel on sünnipärane õigus elada inspireerivat, rõõmsameelset ja rahulikku elu. Paljud kahjuks usuvad, et see ei ole võimalik. See on võimalik. Ma olen iseendale parimaks näiteks, kuidas muuta elu ühe aastaga 180 kraadi,“ kirjutab Kaido Sisekosmose lehel.

Kas ma saan õigesti aru, et sinu nägemuses on iga inimene justkui omaette maailm ja me loome ise 100% oma maailma. Kui nii, siis kuidas jääb nende asjadega, mis meie elus juhtuvad, mida me hiljem õppetundideks nimetame ja mida me mingil moel oma ellu ei ole soovinud. Võib-olla pole isegi osanud mõelda sellistest asjadest – nt ootamatust haigusest teadasaamine, lähedase kaotus vms.

Usun, et inimmõistus on liiga suutmatu, et meie Universumit täpselt lahti kirjutada. Seda püüdsid mitmed filosoofid mõned sajad aastad tagasi teha, kuid nüüdseks on inimesed aru saanud, et meie mõistus ei ole selleks sobilik vahend. Seega lihtsalt öelda, et me loome 100% oma maailma, oleks kindlasti ülelihtsustatud. Aga kui võttagi hästi ülelihtsustatult, siis ma usun küll, et me vastutame 100% oma maailma eest.

Usun, et puudub dualistlik maailm ning kõik toimub meie meeles/teadvuses. Kasutades aga meie tunnetusvahendeid (nägemine, kuulmine jt), tundub meile täiesti veenvalt, et keegi “mina“ olen siin ja siin väljas on “minu“ maailm. Kuna lihtsate mõttetehnikatega on võimalik taibata, et meist kahe meetri kaugusel seisev sõber ei erine oma olemuselt tegelikult sellest, kui paneme silmad kinni ning kujutame ette, et kahe meetri kaugusel seisab keegi teine sõber, kes tegelikult asub meist 200 km kaugusel, siis saame aru, et tegelikult on duaalne maailm üks suur trikk, et me saaksime lihtsalt kasvada.

Kuna kõik juhtumid – ka selle artikli lugemine –, on osa kasvust, on raske öelda, et mõni sündmus oli meile õppetund ja mõni ei olnud. Kõik olid õppetunnid. Ja määratlemaks seda, mis on meile kasulik ja mida me tegelikult oma ellu sooviksime, on inimese mõistus jällegi liialt piiratud instrument. See, kui me ego tasandil mõtleme, et soovime seda ja seda, aga seda ei soovi, ei pruugi näidata, mida me tegelikult vajame, et me saaksime kasvada. Kui endaga teadlikult tegelema hakata, on juba kolme aastaga võimalik märgata, kuidas meie soovid muutuvad. Kuidas saaks siis öelda, et ma seda tahan ja seda ei taha. Need on lihtsalt egoistlikud kiindumused millessegi, mida me just sel hetkel arvame meid õnnelikuks tegevat. Ning kui meie elus juhtuvad traagilised sündmused, mis on paratamatult elu osa, saame me teha ainult üht – aktsepteerida elu sellisena, nagu see on. Kõik muu tekitab meis vaeva ja kannatust.

Kas saatus on olemas?

Jälle küsimus, millele ei saa inimene vastata. On olemas praegune hetk, mille kaudu saame mõjutada oma tulevikku igal tasandil. Siiski usun ma, et me sünnime teatud ühiskonda, perekonda ja “kehasse“ kindlal põhjusel, mis määrab ära, mis õppetunnid meid ootavad. Aga igal hetkel on meil võimalus teha valikuid, kuhu suunas me liigume. Nn saatus on ehk vaid toetav keskkond koos oma tippude ja tagasilöökidega, mis avaldavad meile mõju. Mõnikord kohe väga tugevasti.

Mida sa arvad tähemärkidest ja astroloogilisest kaardist? Kas see on täielik jama või see toetab sinu maailmanägemust?

Muidugi toetab, need on ju olemas. Kahjuks ma ise ei ole jõudnud sellesse süveneda, aga kindlasti on see väga põnev ning osates neid andmeid kasutada, suudame kahtlemata oma elu mõjutada ja selle kvaliteeti tõsta. Ühel päeval kindlasti jõuan ka nende valdkondadeni – see on osa elust.

Aga milline on sinu arvamus selgeltnägijatest? Kas need inimesed suudavad tõesti piiluda meie sisekosmosesse ja meie energiast tulevikku lugeda?

Kuna mul endal on huvitavaid kogemusi hästi arenenud tajudega inimestega, siis ei saa kuidagi öelda, et nad oleksid soolapuhujad. Usutavasti on kõikidel inimestel need võimed olemas – mõnel lihtsalt paremini arenenud.

Sa oled oma kursusel öelnud, et igaüks peaks tegelema oma kutsumusega, mitte raha taga ajama. Mismoodi saada aru, mis on sinu kutsumus ja mis teha siis, kui sa ei suuda end selle kutsumusega tegeledes ära elatada?

Ma pigem sõnastaksin selle nii: eesmärgiks võiks olla leida valdkond, mis innustab, mitte tegelda asjadega ainult selle pärast, et sellega raha teenida.

Tõenäoliselt on igal inimesel loomupäraseid oskusi, milles on ta nii hea, et suudab ennast sellega ära elatada. Tuleb hakata ennast jälgima. See ei saagi toimuda ühe päevaga või isegi ühe kuuga, kuid ühel hetkel see avaldub.

Inimese meel on heitlik. Kord tahab üht, siis jälle teist. Kuidas taltsutada heitlikku meelt ja teada saada, mida sa siis tegelikult kõige rohkem hetkel tahad?

Oma kogemuse põhjal julgen soovitada mediteerimist ehk kontsentratsiooniharjutusi. See treenib meie aju, nagu me treenime jõusaalis oma teisi lihaseid. See on tavaline tähelepanu treenimine. See on olemuselt väga lihtne. Aga paganama tüütu on iga päev kõik muud asjad seisma panna ning istuda lihtsalt ühe koha peal näiteks 15–30 minutit. Meie ratsionaalne mõistus pakub välja 101 tegevust, mida targemat meil oleks sel ajal teha. Trikk on siis sel hetkel teadvustadagi, et need on vaid mõtteid ... aga kõiki oma mõtteid ei tasu ka uskuda.

Mediteerimine ei ole otseselt tehnika mõistmaks, mida me tegelikult elult tahame. Mediteerimine on eelkõige tehnika, et lõpetaksime enda samastamise nähtustega, mis me tegelikult ei ole – mõtted, emotsioonid, hirmud, ettekujutlused, meenutused jms. Mediteerimine ei tee meid õnnelikuks. Mediteerimine teeb meid puhtaks. Ning kui meie pea muutub üha puhtamaks, hakkame märkama ideid oma peas, mida me varem selle müra hulgas lihtsalt ei märganud. Ning nende ideede realiseerimine võib meid õnnelikuks teha.

Kuidas teada, mida sa tahad? Jälgi ennast, mida sulle teha meeldib. Küsi teistelt, mis sul hästi välja kukub. Mida sa teed vabal ajal, ning tasuta? Mis on sinu loomulikud tugevused? Mis paneb sul silma tõesti särama ja südame põksuma? See on tõenäoliselt see, millele sa võiksid tulevikus rohkem energiat panna. Üheks võimaluseks on täita ka ära test lehel www.sisekosmos.ee.

Kui mitmele soovile või eesmärgile on paslik korraga suunata oma energia?

Soovitavalt ühele. Kuigi niimoodi sõnastades jõuame jällegi sellesse asjade tõmbamise tehnikasse, et ma sean eesmärgi, et soovin seda asja ning siis hakkan seda kuskilt tõmbama. Meil ei ole seda kuskilt tõmmata. Me saame vaid iseennast nii palju seestpoolt muuta, et muutume seestpoolt sarnaseks sagedusega, mis on elul, millega kaasnevad mingid asjad. Ja siis tuleb see meie ellu loomulikult ja pingutusevabalt. Kui soovid armastust, siis loo armastust enda sisse ning ela, nagu sind juba armastataks; kui soovid rikkust, siis loo rikkuse tunne oma sisse ning ela, nagu oleksid juba rikas (mitte asjade mõttes, vaid meeleseisundi mõttes); kui soovid kaalu langetada, siis uuri välja, kuidas elavad, toituvad ja mõtlevad inimesed, kes on juba sinu jaoks ideaalkaalus. Hakka elama nende elu, ja imed juhtuvad.

Sa rääkisid, et said teatud märke, et tegeled vale alaga, juba enne seda, kui vahetasid oma pangaametniku ala ehitus- ja kaubandusärimehe kutsumuse vastu, ning jõudsid sealt teadvuse arendamise valdkonda. Kuidas õppida märke lugema ja saada aru, mida miski märk tähendab? Paljud naised ja mehed kannatavad kodutülide all. Millist nõu võiks neile anda?

Märgid on kogu aeg meie ümber. Ning märke saame lugeda siis, kui oleme teadlikud praegusest hetkest – me ei “kola“ ringi tulevikus ja minevikus, vaid oleme teadlikud, mis toimub praegusel hetkel. Ja nii ka sel hetkel, kui mees su peale karjub – saa teadlikuks, miks ta karjub. Mis on tema sõnum sulle? Kas ta tõesti soovib sulle halba või on tal muud motiivid? Äkki tal on motiivid, mis on teda ennast eksitanud ja ta elab neid sinu peal välja ilma endale aru andmata. Tõenäoliselt on ta oma olemuselt hea mees, kes on lihtsalt kaotanud sel hetkel teadlikkuse. Teadlikult lähenedes ei ole võimalik karjuma minna – karjuda saab ainult siis, kui me samastame ennast emotsiooniga. Seega ei saa mehe kisa veel olla mingi märk. Kui mees maha rahuneb ning siis rahulikult aru peate, ja selgub, et ta ei armasta sind ja võib-olla ei soovi sinuga edasi minna, see on märk, mis vajab sekkumist. Kas ja kuidas edasi minna? Emotsioonide baasil otsustamine on üldjuhul negatiivsete tagajärgedega. Kui selgub, et armastust ei ole enam, siis on küsimus, mis on alles? Äkki lapsed? Äkki on võimalik leida uus ühine toetuspunkt – lapsed –, millele koos tähelepanu asetada ning niimoodi edasi kasvada. Või reisimine, või toitumine, või treeningud ... Võimalusi on tegelikult palju. Teineteise peale karjuda ei ole kindlasti mõtet – kõige tähtsam on ennast hästi tunda. Ning kannatada ei tohiks. Aga läbi teadliku lähenemise kaob kannatus niikuinii ära, sest me kannatame ainult siis, kui oleme kaotanud teadlikkuse ega lepi eluga nii, nagu see on. Kui saame aru, et olukord on mehega selline, siis saame lihtsalt aru pidada ja/ otsustada, kuidas edasi minna.

Kuna teise inimese muutmine ei ole võimalik, saab alati ainult iseennast muuta. Ning kui me suudame endas märkimisväärse muudatuse läbi viia, siis tõenäoliselt muutub ka teine pool. Või meile vähemalt tundub, et teine pool on muutunud. Mina soovitan lähtuda sellest, kas me saame olla õnnelikud. Kannatada ei tohi. Kui me kannatame, siis raiskame oma päevi. Muuda midagi kohe, kui sa tunned, et sa kannatad.

Mida teha siis, kui sinu suhtluspartneril, olgu see siis töös või eraelus, on teadlikkus väga madal, teda juhivad emotsioonid ja tunded. Kas peaks aitama sellistel inimestel muutuda ja kuidas lahendada selliste inimestega probleeme?

Ma ei usu, et saame kedagi muuta. Ning ma usun, et soovime mõne inimese juures muutust juhul, kui ta ei vasta meie ootustele. Seega, küsimus ei ole kunagi teistes inimestes, vaid selles, et meie ei lepi enda sees sellega, mis on. Mitte et nemad on “süüdi“ selles, et nad on sellised, vaid meie ei suuda nendega leppida. Seega see on meie probleem, mitte nende. Nendel on kõik okei.

Kui loome oma pähe mingi mõtte, miks keegi teeb nii või naa, ja see ei meeldi meile, siis me kohe kannatame. Siin ja praegu ei saa keegi meid kannatama panna. Kellegi konkreetne tegevus ei saa ise mitte meeldida – meile saab mitte meeldida ainult see, missuguse seose me selle tegevusega seoses endal peas loome. Ehk siis: kui keegi ütleb mulle, et ma olen siga, siis see tegevus ise ei saa mulle kuidagi haiget teha. Ma võin haiget saada ainult siis, kui töötlen seda sõnumit oma peas: “Kuradi tüüp, ma olen teda elu aeg aidanud ning nüüd ei austa ta mind hetkegi ja ütleb mulle - siga.“ Nüüd ma kannatan. Tegevus ise ei saa mind kannatama panna. Ja kui ma olen siin ja praegu, siis ma saangi sel hetkel aktsepteerida, et ta ütleb mulle siga. Ja seda täiesti emotsioonivabalt. Emotsioonidesse laskuks ma ainult siis, kui hakkan seda “siga“ oma peas “töötlema“ oma uskumuste, kogemuse jms prügiga. Kuid see on kõik juba väljamõeldis ning sellega ei ole väga mõtet ju tegelda.

Ma usun, et kui keegi ei vasta meie ootustele, siis on kaks variant – kas aktsepteerida seda inimest sellisena nagu ta on, sest tegelikult ta peegeldab meile midagi, milles me peame saama õppetunni, või jätta ta oma elust välja. Sest igasugune kolmas variant põhjustab meile kannatust – kui me ei suuda lubada tal olla see, kes ta on, ning ei lükka teda ka elust välja, siis me paratamatult kannatame kogu aeg.

Sa oled öelnud, et kui on probleemid, siis tuleks neid lahendada nn puhtal väljakul. Et mõlemad osapooled astuksid sellest olukorrast justkui välja, jättes maha kõik emotsioonid ja tunded ning räägiks asjad läbi.

Jah, ma usun, et kõikide inimestega saab nn puhtal väljakul rääkida. Võib-olla mõnikord lihtsalt meile tundub, et teisele ei jõua kohale, kuna tema jutt ei vasta meie ootustele jälle. Aga sellistel hetkedel oleme meie tema jaoks sama mõistetamatud nagu tema on meile. Sest me lihtsalt näeme oma maailma läbi nii erinevate filtrite. Ja ma usun, et seepärast ei saagi inimesi muuta, vaid lubada nendel olla nemad ise.

Kas ja mismoodi saab mõjutada teiste inimeste teadvust? Näiteks kui naine tahab kellelegi rohkem meeldida.

Teatud tehnikatega on võimalik teise inimese teadvust muuta, aga see ei ole eetiline ning on tõenäoliselt negatiivsete tagajärgedega.

Kui sa soovid oma ellu armastust, ei ole mõtet oma elu püüda kontrollida selle kaudu, et soovin konkreetset meest. Meie mõistus on liiga piiratud, et teada, mis on meile tegelikult hea. Kui hoiame millestki kinni nii kiivalt ja püüame kõikvõimalike vahenditega kedagi endasse armuma panna, võime maha magada tõelise armastuse ja õnne. Me ei tohiks uskuda kõiki oma mõtteid. Kui mõtleme, et vot see mees teeb mind ainult õnnelikuks, oleme oma maailma ja võimaluste hulga olematuks piiranud. Keskenduks parem armastusele ning lubaks Elul tuua meie ellu armastust, mitte konkreetset meest. Teda võib usaldada – ta on meist targem.

Kui sa elad teadvustatud elu – mediteerid, oled tänulik, pidevalt positiivses vibratsioonis jne –, kas siis on võimalik stabiilselt õnnelik olla? Kas see pidev positiivne vibratsioon on üldse võimalik meie kiires ja mitmekesises ühiskonnas elades?

Meie ühiskond ei saa kuidagi määrata mitte kellegi seisundit. See ongi suur lõks, kuhu sageli kukume – me arvame, et mingid välised asjad teevad meid õnnelikuks. Me teeme ennast sõltuvaks mingitest tingimustest ning ütleme, et enne kui need asjad ei muutu, ei saa me õnnelikud olla. Muidugi saame. Õnn ja rõõm on sisemine seisund, sellel ei ole midagi pistmist väliste tingimustega. Kõigepealt peaks tulema õnnetunne, siis tulevad kõik muud asjad iseenesest, mida me soovime.

Ka mediteerimine ja tänulikkus ei ole otseselt seotud õnneseisundiga. Õnneseisund on lihtsalt samasugune seisund nagu solvumine või nukrus, millega on kõik inimesed tuttavad. Ja ma usun, et tegelikult on inimese loomulik seisund õnneseisund. Kuid kuna me kannatame, sest me ei ole rahul oma eluga sellisel viisil nagu see on, surume ennast pidevalt kurvastusse. Aga kohe, kui saame aru, et me ei saa kontrollida elu, vaid ainult praegust hetke, kaob kannatus ära ning asendub rahu, õnne ja rõõmuga. Meie kõik kannatused saavad alguse sellest, et meil on nägemus elust, mis ei kattu tegelikult meie eluga. Kui sellest üle saada, on kohe igaüks õnneseisundis. Sest lihtsalt ei ole enam põhjust nukrutseda. Iseküsimus on muidugi, kuidas aktsepteerida elu sellisena, nagu see on. Sageli inimesed mõistavad seda allasurumisena, aga see ei ole päris see. Allasurumine on vägivaldne enda suhtes ja lõhkuv. Aktsepteerimine saab toimuda läbi mõistmise ja usu.

Sa jagasid oma loengus huvitavat mõtet, et eesmärkide saavutamise nimel tuleb kasutada ka nn teesklemist. Et justkui petad saatuse ära. Kuidas siis on nt nende üle oma võimete elavate inimestega, kes sõidavad 7se BMWga ja elavad ema juures Lasnamäe korteris. Kas nemad ei klassifitseeru sinna kategooriasse? Nemad ju kah petavad teisi ära, miks mitte sealhulgas saatust.

Jah, me saame niimoodi tõesti ära petta inimesed tänaval. Idee poolest on võimalik tõesti ka BMW kaudu neid tehnikaid teha, aga see ei ole eeltingimus. Kui inimene saab endale seda lubada ja ta on selle üle rõõmus, on see ju täiesti okei – eesmärk on ju ennast hästi tunda seestpoolt. Küsimus ei ole asjades meie maailmas, need on kõik sisemiste protsesside tagajärjed.

Ajakirjast Buduaar Shopping
Usutles Marge Rahu

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas