Öeldakse, et vananemine on ilus. Ning ma olen sellega isegi päri, kuigi ma sellest enne 31 eluaastat aru ei saanud. Siiski meeldib mulle rohkem sõnastada, et küpsemine on ilus, kuna see on aeg, mil me hakkame mõistma, kes me tegelikult oleme, mida me oma elult soovime ja kuidas me soovime oma elu elada? Jah, küpsemine on ilus.

Mida on mõtet kahetseda?

Aga mõnikord teeb see ka haiget ja tekitab stressi, kuna tundub, et aeg saab otsa ja justkui midagi võib tegemata ning kogemata jääda.

Isegi, kui me tunnistame endale, et vananemine on ilus, mõtleme me siiski vahepeal möödunud aastatele, mil me jätsime mingid asjad tegemata ja me võime seda kahetseda. Seepärast meeldibki mulle ütlus: "Ma pigem kahetsen seda, mida ma tegin, kui seda, mida ma tegemata jätsin". Sest kõik, mida ma tegin, aitas mul kasvada, aga kõik, mis mul tegemata jäi, ei andnud mulle mitte mingisugust väärtust. Ja miks üldjuhul meil asjad tegemata jäävad? Sest meie hirm on olnud meie sisemisest stiimulist tugevam. Just seepärast peame me alati julgelt tegutsema. Aastad ju mööduvad kiiresti ja ühel hetkel võime me tunda, et aeg tegutsemiseks on otsa saanud.

Kas vananemine võib tekitada stressi?

Näiteks kui me oleme 30 aastased, võime me mõelda, et miks ma küll 20 aastaselt ei valinud teist eriala õppimiseks? Ja kuna me usume siiralt, et 30 aastaselt ei ole mõtet enam uuesti ülikooli minna, võime me selle pärast ennast nüüd aeg-ajalt kiusata (loomulikult on see vaid vabandus iseendale ning heaks põhjuseks oma turvatsoonis edasi olla).

Samuti võime me näiteks 40 aastaselt mõelda, et miks ma küll 30 aastaselt oma tööd ei vahetanud ja ei hakanud otsima oma elu tegelikku eesmärki. Meile võib tunduda, et 40'selt ei ole meil enam seda jõudu ning energiat, et kõiki neid muutusi oma elus läbi viia (loomulikult on see tegelikult ainult uskumus ja sellel ei ole päris eluga midagi pistmist).

Ja mõned 50 aastased võivad mõelda, et miks ma küll 40 aastaselt seda mõtetut suhet juba ära ei lõpetanud? Ma olen 10 aastat oma elust raisanud ja nüüd on juba hilja (loomulikult ei ole kunagi hilja, sest kogu aja kulgemine on illusioon ja kui me otsustame midagi ka 50 aastaselt, kogeme me uut elu nii pikalt, et jõuame sellest uuesti ära väsida).

Seega vananemine võib tekitada stressi. Aga õnneks on selleks stressiallikaks üldjuhul enda samastamine väliste sündmustega ning allumine oma uskumustele. Seda saame me aga muuta.

Mööduvus

Vananedes eksisteerib veel üks huvitav võimalik stressiallikas. Selleks on mööduvus.

Kas sa oled märganud, et tihi, kui me peame mingi raske otsuse vastu võtma, mõtleme me, et küll jõuab sellega tegelda? Kuigi me räägime ajast ja tajume selle kulgu pidevalt, elame me siiski kogu aeg praeguses hetkes ning me usume, et tulevik on veel kaugel. Kui me oleme 18 aastased, siis me ei muretse selle pärast, mis toimub siis, kui ma olen 25 aastane. Sest sinna on veel niii palju aega...

Kuid aja mööduvus ja selle teadvustamine võib toimuda meie elus suure kärgatusega. Näiteks ühel hetkel avastame me, et me ei ole enam 18 aastased, vaid olemegi 25 aastased. "Kuhu need aastad kõik kadusid?", küsime me endalt imestusega. Ja järgimine kord, kui me "ärkame", oleme me juba 30 ja siis 35 ning siis juba 50. Aastad mööduvad väga kiiresti ja me vananeme. See on selle maailma paratamatus.

Vabanemine

On võimalus, kuidas vabanemise kaudu vabaks saada. See on läbi sisemise arengu.

Kui ma olen 18 aastane, olen ma noor ning ilus ja see on minu relv. See on minu tugisammas, millele ma toetun, kui ma lähen läbi raskuste oma elus.

Hästi on see märgatav noorte tüdrukute puhul. Kõndides näiteks tänaval näeme me enda ümber seda loomulikku ilu ning sära, ja muidugi seda uhkust, mis sellega kaasneb. Hea on olla ilus, kahtlemata. Aga kas sellest on küllalt?

Kui väline ilu on ainus, millele me oma elu üles ehitame, kas siis ei ole me panuseid pannud korraga ühele kaardile? Ning meie reaalsus võib ühel hetkel kärgatada liiga valjult, et sellega toime tulla. Meie elu variseb kokku, sest keegi ei vaata meid enam sellise pilguga, nagu me oleme harjunud. Ja sellega kaasneb stress.

Olles nüüd juba 35 või 45, mitte aga enam 18 ega ka 23, võib juhtuda, et me taipame, et meie väline ilu ei "kanna" meid enam. Me vajame midagi muud, millele teotuda.

Minu tegelik mina kui toetuspunkt

Aga millele siis toetuda?

Oma tegelikule minale, mida me saame arendada teadlikult.

Miks ma tõin sisse loomuliku ilu? Sest mulle tundub, et väga ilusatele inimestele on nendele looduse poolt kaasa antud välimus nendele üheaegselt "kingitus", aga ka õppetund. Kuidas me selle kõigega toime tuleme? Kui me hakkame teadvustama puberteeti jõudes, et ma olen ilus ja ilusa inimesena on mul lihtsam oma eesmärke saavutada (väga paljud uuringud kinnitavad seda), kas mul jätkub siis sisemist motiivi arendada endas ka teisi oskusi ja väärtusi, mis jäävad alles peale seda, kui minu väline ilu ei saa olla minu peamine trump enam?

Üheks võimaluseks vabaks saada ongi teadlik enese arendamine.

Sõltumata, missugused me välja näeme, oleme me seestpoolt kõik ühesugused. Veatud. Ja mida varem me sellest teadlikuks saame, seda kiiremini saame me vabaks. Vabaks nendest köidikustest, mis panevad meid uskuma, et kui ma vananen ja kaotan oma noorusliku ilu, mida kogu maailm on kõik need 20 aastat minu juures märganud, siis kaotan ma oma jõu. Siis me mõistame, et meil jääb alles midagi, mis on palju sisukam ja toekam kui kogu minu väline sära. See on midagi, mida ma ei pea igal hommikul puuderdama ja lakkima, vaid see püsib erksa ning elujõulisena igavesti.

Tegelikult kehtib see lähenemine kõige mööduva suhtes, mis meie maailmas eksisteerib. Olgu selleks siis autod meie elus, uued majad, riided või töökohad ning ärid. See kõik on kaduv ja mööduv. Kõik. Ainuke, mis on püsiv ja mille peale sa saad kindel olla igal hetkel, ka kõige raskematel hetkedel sinu elus, on see, mida sa koged, kui sa paned silmad kinni ja küsid: "Kes ma olen?"

Ja kui sa kuuled mingit vastust, oled sa valmis uueks küsimuseks: "Kes vastas?"

Ning kui sa ka sellele küsimusele vastuse said, jääb üle ainult üks küsimus: "Kes küsis?"

Kui sa nendele kolmele küsimusele vastuse oled leidnud, oled sa taibanud, et sinu sees on justkui kaks aspekti, kelle vahel toimub dialoog. Ja sa mõistad, et vastuste andjat ei saa vähimalgi määral huvitada, kas sul on blondid juuksed või brünetid, kas sa kaalud 45 kg või 85 kg, või kas sa sõidad Opel Kadetiga või Audi A8'ga. Tema jaoks on kõik üks. Tema oledki Sina. Ja see on ainuke, mis ei ole mööduv. See jääb. See on. Ja see teeb sind vabaks ..

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas