Kuidas lapsed õnnelikud hoida?

Eneseareng »

[02. detsember 2010 | Kirjutas: Kaido | 14600 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Meie, lapsevanemad, mõtleme tihti, et lapsed on meile väga tähtsad. Öeldakse ju isegi, et peale nende sündmist hakkab täiesti uus ajaarvamine - me hakkame elama laste, mitte enam iseenda elu. Kui sul lapsi veel ei ole, võib see sind muigama ajada. Kui sa oled juba lapsevanem, võid sa naeratavalt kaasa noogutada.

Mis on meile tähtis?
Meile meeldib elada turvaliselt, seda igas tähenduses. Kui kõik asjad lähevad elus nii, nagu me tahame, on kõik hästi. Seda soovime ning ootame ka enda laste puhul - me sooviksime, et ka nendel läheks kõik hästi ja nad oleksid õnnelikud.

Kuidas aga laste õnne defineerida?

Tihti tehakse seda läbi enese õnne. Näiteks on meil mingisugused "saavutused" noorena tegemata jäänud ja nüüd proovime me need oma laste peal ära teha. Olgu selleks siis saavutamata sporditulemused või luhta läinud näitlejakarjäär, igas lapsevanemas on pisikene lootus, et tema pisikena kannab edasi tema ootust. Meil on lootused, et laste kaudu täituvad meie ootused. Ilus, kas pole?

Niisiis on meie jaoks oluline see, et meie elu vastaks meie ootustele. Kui see nii on - me suudame oma elu panna liikuma täpselt enda tahtmiste järgi -, oleme õnnelikud. Aga kas alati on see ikka võimalik?

Nii nagu ei lähe meie tahtmist mööda kõik meie unistused karjääris ja armastuses, on õppetunnid meie jaoks varuks ka lastel. Mõni ootab näiteks tüdrukut, tuleb aga poiss. Neli poissi järjest kuni 45-aastaselt ei tahaks enam viiendaga "riskida". Mõni tahab, et tema pojast saaks tema firma pärija, kuid poiss otsustab hakata hoopis luuletama ning mööda maailma ringi rändama. Mõni ema ootab, et tüdrukust kasvaks tõeline koduperenaine harmoonilises ja klassikalises peres, kui 16-aastaselt ilmneb, et tüdrukule meeldivad hoopis teised tüdrukud. Ning mõni ootab lihtsalt last, kuid ta ei saa seda mitte kunagi.

Kus on õiglus? Tundub, et õiglust ei olegi. On vaid elu, millega peame hakkama saama ning leidma selles aspektid, mis meid rõõmsaks teevad. Samas kindlasti ka õppida enda suhtumist muutma nendesse aspektidesse, mis meid rõõmsaks ei tee. Kuid kuna me ei saa neid aspekte muuta, siis on meil alati valik, kas jäädagi kannatama või muuta oma suhtumist. Läbi suhtumise muutumise muutub kõik.

Mis on meile tähtis? Meie jaoks on tähtis, et me oleksime õnnelikud. Kuid õnnelik olla on vaja õppida. Eriti just ajal, kui kõik asjad elus ei lähe nii, nagu me tahaksime.

Kuidas lapsed õnnelikud hoida?
Kui meie oleme juba piisavalt targad, et teada, mida me tahame, siis laste puhul on see natukene lihtsam - neid juhivad teadvustama tahtmised. Lapsed tahavad ning oskavad olla õnnelikud. Kuna lapsed ei pea muretseme selle pärast, kas järgmisel palgapäeval saavad arved makstud ning kas praegune Gucci kott ei ole mitte liiga vana, sest Ženja Fokin tutvustas Stiilipäevikus juba uut mudelit, jääb nende tähelepanu üldjuhul sellesse hetkesse, milles päris elu toimub. Mitte aga väljamõeldud maailmas, milles täiskasvanud inimesed tavaliselt elavad - muremõtted minevikust, hirmumõtted tulevikust.

Lapsed oskavad olla õnnelikud läbi selle, et nad keskenduvad oma praegusele tegevusele. Vaata näiteks enda või oma sõbranna 2-aastast last. Ta on õnnelik enamuse ajast. Ta ei mõtle. Ta lihtsalt on. Ta teeb seda, mida talle teha meeldib - just nüüd ja praegu. Just see aitab tal olla õnnelik. Kui temalt ära võtta mänguasi, mis aitab tal püsida praeguses joovastavas rõõmuhetkes, saab tema jaoks õnn sel hetkel otsa. Tema õnn võrdub võimalusega mängida ennastunustavalt. Jah, tegelikult teeb just seesama ka täiskasvanud inimesed õnnelikuks, aga me oleme selle oskuse unustanud. Tehes midagi, mida sa armastad, ennastunustavalt, tunned sa tõelist naudingut ja rõõmu - maailm avardub, mured kaovad ning sa koged kulgemist.

Kui me teame, et meie lapsed on õnnelikud siis, kui nad saavad võimalikult pikalt mängida mänge, mis neid inspireerivad ja hoiavad nad praeguses hetkes, taipame, kui suured võimalused meil on neid õnnelikuks teha. See ei pea toimuma ainult läbi uute mänguasjade ostmise, vaid ka läbi mängulise igapäevategevuse - toa koristamine, emme aitamine pisiasjades, õppimine jms. Kõik tegevused, mis haaravad lapse tähelepanu võimalikult palju, asetavad pisikese "kulgemise" seisundisse, mille käigus nende jaoks ajataju kaob ning nad kogevad puhast rõõmu.

Kui sa mõtled praegu, mis tegevus või mänguasi võiks sinu lapse sellisesse seisundisse panna, mis paneks tema rõõmu tundma oma mängust, ja sinu rõõmu tundma lapse õnnest, siis mul on sulle üks võimalus välja isegi pakkuda.

Kõikidele meile on teada, et lastele meeldib olla oma emme-issi moodi. Nad tahavad teha neid asju, mida emme ja issi teevad - pesta nõusid, koristada, aidata garaažis või aias jms. Üks firma "jagas" selle kunagi ära ning hakkas just laste soovidest lähtuvalt oma tooteid ümber disainima, et need näeksid välja nagu suurte inimeste omad, aga oleksid mängimiseks siiski lastele. Sellisel viisil kujunes Kidkraftist maailma suurim nukumajade, mänguköökide ning lastemööbli tootja. Miks? Sest ta lihtsalt lähenes lastele teistmoodi. Ta mõtles selle peale, mida lapsed tegelikult tahavad ning kuidas nad võimalikult pikalt oma tegevusest rõõmu tundma panna, sest nad mõistsid, et kui mänguasjad on nagu "päris", tahavad lapsed nendega mängida võimalikult kaua. Kui laps tahab millegagi väga keskendunult mängida, siseneb ta "kulgemisse" ning kogeb siirast rõõmu. Ning kui lapsed on rõõmsad, oleme ka meie rõõmsad.

Vaata neid maju ja kööke ning saad aru, millest ma räägin ... veel lahedamaid asju vaata siin: Imeasjad!