Kuidas alustada sisemise arenguga

Eneseareng »

[19. detsember 2009 | Kirjutas: Kaido | 16763 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Jõulud ning aasta lõpp on kindlasti parim aeg oma elu üle järele mõtlemiseks ning nuputamiseks, mida võiks kõike korda saata järgmisel aastal ning oma elus tervikuna. Kuid isegi, kui me soovime selles selgust saada, jääb tihti vajaka ideest, kuidas seda kõike korraga hakata praktikasse viima? Hea ning lihtne on mõelda, nüüd ma hakkan tegelema oma arenguga, aga millega pihta hakata? Meie ümber on kümneid erinevaid raamatuid, mis räägivad kõik ühte ning sama juttu erineva nurga alt, kuid paljud neist ei anna meile siiski head metoodikat, tee nii ja sinu elus juhtuvad sellised asjad. Tänases loos ei räägi ma Saladusest ning külgetõmbeseadusest. Sellest on eelneva aasta jooksul räägitud nii palju, et aasta lõpus on hea rääkida millestki palju kergemast - elust enesest.

Ma ise ka istun sageli oma toas tugitoolis ja küsin endalt: "Kuidas edasi?". Ideid on nii palju ja mõtteid, kuidas neid ideesid realiseerida samuti, kuid selge on see, et kõike ei jõua ära teha. Millele asetada oma fookus? Kas panustada enam üha kasvavale kaubandusärile või jääda kindlaks oma põhimõtetele ning järgida oma kirge - isiklikku arengut?

Kui ma alustasin oma sisemisi otsinguid, uurisin ma väga sügavuti, kuidas on võimalik muuta oma sisemisi paradigmasid. Me oleme oma harjumuste ning uskumuste vangid. Kõik, kes osalevad EduTeadvuse e-kursuses või osalesid EduTeadvuse seminaril, teavad, kuidas meie neuronühendused loovad meie identiteedi, mille külge me siis ennast "haagime". Ja just selle identiteedi teadlik muutmine on minu hinnangul esimene samm isikliku arenguga alustamisel. Me lihtsalt peame hakkama teadlikult muutma oma sisemisi protsesse - nn ümberkaabeldama oma neuronühendusi - , et need oleksid harmoonias meie uute huvidega. Me loeme vaimseid raamatuid, kus öeldakse, et me oleme kõik Armastus. Kuidas seda ikka mõista siis? Mida see praktikas tähendab? Ma ei saa ju alates tänasest otsustada, et ma hakkan kõikidele oma tuttavatele ümberringi ütlema, kui palju ma neid armastan. Loomulikult me saame teha ka seda, kuid see oleks või-olla liiga suur paradigma muutus meie enda jaoks ning ka meid ümbritseva keskkonna ning inimeste jaoks, kellega me oleme tänaseni suhelnud. Pikas perspektiviis see tunne kaob ning me võimegi seda teha täiesti pingevabalt, kuna me oleme taibanud oma sisemise mina tegelikku sõnumit ja me lihtsalt järgime seda instinkti.

Kuid alustamiseks võib teha läbi sisemise vaikse paradigmade muutuse. Alljärgnevalt kirjutan ma, kuidas see toimus minu puhul.

Kuidas alustada sisemise arenguga?
Ma arvan, et see oli 2007 aasta varakevadel, kui ma istusin autos Pirital merekaldal ning lugesin Eckhart Tolle raamatut" Uus maailm". Ma isegi ei mäleta, millest see raamat täpselt oli, kuid sealsed impulsid tekitasid minus tunde, et kui ma soovin ise edasi liikuda, siis pean ma ise teadlikult otsustama edasi liikuda ning oma tavalistest raamidest välja tulema. Me ei saa ju muuta oma maailma, kui me ei muuda mitte midagi enda juures. Kui me mõtleme kogu aeg samu mõtteid ja teeme samasid tegevusi, siis kuidas oleks võimalik saavutada teistsuguseid tulemusi? Nii ma siis otsustasin, et ma muudan ennast seestpoolt. Aga kuidas?

Vastused tekkisid kolme sõna baasil: Andmine, Andestamine ning Armastus. Ja sellest tekkis minu jaoks 3A printsiip, mida ma olen järginud alates sellest ja ma nimetasin selle sisemise paradigma muutuseks. Selle käigus muutub, õigemini muudame me esimese hooga teadlikult oma sisemist tunnetust maailma suhtes, kuid perspektiivis muutub see nihe inertseks ja kogu meie edasine tegevus hakkab lähtuma nendest kolmest printsiibist - ka väliste paradigmade muutused.

Andmine
Anna enne kui sa vastu ootad!

Tavamõistes tähendab andmine, et kui ma annan midagi ära, on mul midagi nüüd endal vähem. Kui mul on näiteks 3 õuna ja ma annan ühe sulle, siis on mul järel ainult kaks õuna ning kahest õunast saan ma vähem toitaineid ning naudinguid kui ma oleksin saanud kolmest õunast. Ehk siis "Vähem on vähem".

Sinu uus sisemine paradigma ütleb aga, et "Vähem on rohkem". Läbi kvantfüüsika teame me, et kõik on energia, ja energia ei saa kuhugi kaduda, vaid see ainult muundub. Kui sa annad endast midagi ära, on sul "õigus" see tagasi saada, kuna vastasel juhul tekib sinu süsteemis puudujääk. Kuid energeertilised süsteemid püüdlevad ju alati tasakaalu poole, ja nii ka sinu puhul. Sõltumata, kas sa annad ära head energiat - sa teed midagi head maailmale - või sa annad ära halba energiat - sa teed midagi halba maailmale - , on sul õigus see puudujääk kompenseerida ning see energia tagasi saada. Kuna samuti on teada, et läbi vibratsioonilise resonantsi võimenduvad energia vibratsioonid, siis me saame alati tagasi rohkem kui me andsime.

Lihtsasse keelde panduna tähendab see "Mida külvad, seda lõikad". Ja kuna me lõikame alati rohkem kui külvame, siis kehtib alati "Vähem on rohkem".

Andmine ja Ego
Oluline on mõista, et kui me hakkame andma ainult sel eesmärgil, et me soovime rohkem tagasi saada, oleme me oma motiivides eksinud.

Tagasisaamise motiiv ei saa olla kunagi nii atraktiivne, et me suudaksime pikaajaliselt lihtsalt anda. Kui me teeme head ainult eesmärgiga 3x rohkem head tagasi saada, oleme me tegelikult keskendunud saamisele, mitte aga andmisele. Me oleme kaotanud oma kontakti Praeguga ning elame tulevikus, kus me ootame Universumilt "palgapäeva". Aga me ei tea, kas see üldse kunagi tuleb, sest me oleme sellisel juhul ju andnud endast ära egost lähtuvalt asju, mida me ei vaja, kuna me ootame nende asjade eest saada palka. Tekib küsimus, kas see on üldse olnud piisavalt hea, mis võib meile head tagasi genereerida? Kogu maailm on ju subjektiivne ning me saame tagasi just selle, mida me ära anname. Kui me anname ära egost lähtuvalt "head" (aga tegelik motiiv on saada hoopis see "hea" kolmekordselt tagasi), siis ei ole me ju head teinud maailmale. Me istume ikkagi oma väikeses maailmas ning mõtleme sellele, kuidas endale head teha - me teeme midagi puhtalt saamise eesmärgil. Aga me räägime siin ju paradigmade muutusest - me peame orienteeruma andmisele. Ja alles siis tuleb kõik see hea meie juurde, mida me alateadlikult soovime.

Andestamine
Kui tihti oled sa teinud kellelegi teadlikult halba? Isegi siis, kui keegi sinu tuttav või pereliige on sind milleski süüdistanud, kas siis tegelikult oled sa teinud ka midagi teadlikult viisil, et see teistele halba mõju tooks? Ma arvan, et mitte.

Me kõik käitume igal hetkel enda parima äranägemise kohaselt. Me ei ole ju loomult halvad inimesed. Mitte keegi ei ole oma loomult halb inimene. Isegi, kui sinu vaenlane tundub sulle olevat kõige kurjem ning pahatahtlikum inimene maailmas, on tegelikult ta sisimas hea. Kas sa usud tõesti, et sinu vaenlane istub kodus ja mõtleb, et ta on nii kuri, õel ja vastik, ning ta tunneb selle üle rahuldust. Ei, ta vaatab oma maailma enda seisukohast lähtuvalt ning käitub vastavalt sellele. Ning juhul, kui tema tegevused ei ole kooskõlas sinu ootustega, tundub ta meile vastik ja õel. Aga täpselt samuti võime meie tunduda temale. Tema ei mõista meid täpselt samuti nagu meie ei mõista teda. Me elame lihtsalt erinevates maailmades ja kuni need maailmad ei harmoneeru, ei saavuta me iialgi kontakti.

Sellest lähtubki Andestamine universaalses tähenduses. Kui me taipame, et kõik inimesed on tegelikult oma olemuselt head ning nende teod, mis meile tunduvad ebaõiglased, valed ja õelad, on tehtud lihtsalt ebapiisavale informatsioonile või kogemusele tuginedes, saame me nendele kergesti andestada. Me teame, et nad püüavad ja soovivad teha igal hetkel head. Isegi juhul, kui meile tundub, et ta soovib meile teadlikult teha halba, lähtub ta sel hetkel oma alalhoiuinstinktidest ja lihtsalt kaitseb enda õigusi. Aga võib-olla ta pole lihtsalt veel taibanud, et tal ei ole vaja midagi kaitsta, kuna mitte keegi ei soovi teda rünnata. Ja me saame talle andestada kogu südamest ...

Armastus
Universaalne armastus kogu maailma vastu.

Kui me lähtume sellest, et me oleme kogu oma maailma loojad ja see on just minu enda loodud taies, saame me aru, kui ebaloogiline on seda maailma vihata. Kui sa teed jõulude ajal oma lapsega piparkooke ja vormid ei tule ilusad, kas sa hakkad siis neid piparkooke vihkama. Ei, sa teed uued ... Nii saame me teha ka oma eluga. Kui sa ei ole rahul oma seniste tulemustega loomises, siis on õige aeg muuta oma sisemist vibratsiooni ning püüda oma tulevik joonistada selliseks, nagu sa sooviksid. Ja parim viis hoida oma vibratsioon positiivne, on teha seda läbi Armastuse printsiibi.

Armastuse printsiip ei tähenda seda, et sa pead kõiki inimesi maailmas armastama intiimsel tasandil. Intiimsus lähtub meie elus väga madalatest tshakratest ning need on paljuski egoistlikud instinktid, mis on seotud enese alalhoiuga ning sooviga olla keegi. Kuid kui me mõistame, et me oleme niikuinii keegi ja me ei vaja keegi olemiseks meid ümbritseva maailma heakskiitu, sest me loome selle heakskiidu ise vastavalt oma uskumustele, siis kaob ära igasugune vajadus ka ennast tõestada ja me saame oma maailma armastada just sellisena nagu see hetkel on.

Luba oma maailmal olla just selline nagu ta on. Aga ära lepi sellega, kui see ei ole selline, mida sa sooviksid armastada. Sel hetkel toimub sinu teadvuses nihe, sest sa mõistad, et sul on võime sekkuda. Sekku siis. Nüüd kohe. Aga läbi armastuse, andmise ja andestamise. Ning sinu maailm muutubki ...