Elu on ikka tõeline seiklus.

Alles mõned päevad tagasi arutasime oma hea tuttavaga, et lisaks sellele, et meie maailm on imeline paik kogemuste saamiseks, on selles ka korralik annus kosmilist huumorit. Me jõudsime selle arusaamiseni arutades ühes raamatus läbiviidud põnevaid intervjuusid inimestega, kel on olnud holotroopseid kogemusi ning nad on meie maailma kogenud teistsugusel tasandil kui tavalised inimesed seda teevad.

Need inimesed kogesid meie maailma kui tõelist mängulava, kuhu Allikas saadab enda aspekte (inimesi) kogemusi saama. Paljuski oli kõikide nende inimeste sõnum sarnane: "Inimesed, ärge võtke oma elu liiga tõsiselt, ma lihtsalt ju naljatan ...". Ning see lause ei käivat mitte nende inimeste kohta, kes antud kogemusi on saanud, vaid kõrgema intellekti kohta, millest kõik muu ilmneb.

Inimeste elu on raske. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Kuid ma usun, et meil on võimalus läbi oma teadlikkuse otsustada, kas me muudame need raskused probleemideks enda jaoks või mitte. Kas me usume sisimas, et maailm on külm ja kõle paik, kus meiega juhtuvad paljud halvad asjad, või me usume, et koledad asjad juhtuvad niikuinii, kuid me ei pea nendega end alati samastama?

Ma isiklikult usun viimasesse. See ei ole nii, et ma spontaanselt usun niimoodi ja ma olen alati niimoodi uskunud. Ei, iga kord, kui mingi jamaga vastakuti seisad, tahavad ikka ju mõtted minna selle peale, et jälle minuga! Miks alati need jamad minuga juhtuvad?! Kuid sel hetkel saame me oma suhtumist muuta. Üheks võimaluseks näiteks on endale tunnistada, et need asjad juhtuvad just nii kaua, kuni ma lasen end nendest juhtumitest mõjutada. Niipea, kui ma taipan, et need probleemsed olukorrad minu elus on minu kasvuks vajalikud, olen ma õppetunnid lahendanud ja mul ei ole vaja enam selliseid õppetunde saada.

Loomulikult ma ei tea, mis on õige vastus nendele kummalistele nähtustele, aga kindel on see, et kummalisi olukordi minu elus on.

Näiteks eelmise aasta jõululaupäeval olime perega startimas Tartusse vanemate juurde, kui just sellel, võiks öelda aasta ühel rahulikumal ning mõnusamal päeval, autol turbo oma elupäevad lõpetas. Me olime kõik juba sisse pakkinud ning 2 kilomeetrit juba ka sõitnud, kui lihtsalt kadus mootoril jõud tagant.

Esimene reaktsioon oli muidugi, et super. "Just nüüd peavad need asjad juhtuma, jah?", oli ikkagi minu esimene mõte. Siiski säilitasin rahu ning keerasin otsa ringi ja sõitsin vaikselt kodu juurde tagasi, et kõik ümber pakkida naise autosse. Minu oma jäi ootama turbo vahetust uuel aastal.

Uue aasta alguses viisingi auto remonti ja üllatus-üllatus, lisaks turbole on tegelikult kogu mootor kokku jooksnud ning vajab vahetust. Kuna ma olin juba harjunud mõttega, et see kõik on osa mingist kosmilisest käigust, ei laskunud ma emotsioonidesse ja vaatasin lihtsalt, kuidas asjad jätkuvad.

Möödus kuu ning üleeile, reedel, sain oma auto esindusest kätte. Sellel oli peal praktiliselt uus mootor ning mõtlesingi omaette, et nüüd ei vaeva oma pead enam auto vahetusega ja sõidan sellega rahulikult liisinguperioodi lõpuni veel kaks aastat.

Ja siis tuli vist Peadirektoril tõeline naljatuju peale.

Eile oli Tartus seminar, mis läks väga hästi. Läksin sinna bussiga, kuna mulle lihtsalt ei meeldi sõita autoga pikki otsi ning bussis on ju mõnus raamatut lugeda või midagi kirjutada. Seminaril järjest seista ning juttu rääkida 6 tundi ei ole lihtne, mistõttu olin õhtul kella kuueks ikka väga väsinud. Mõtlesingi vaikselt, et saaks Tallinnasse, hüppaks autosse, sõidaks koju ning kukuks voodisse. Aga elul olid minuga teised plaanid.

Jalutades bussijaamast auto poole märkasin juba eemalt, et auto peal on justkui lund liiga palju. Lähemale jõudes hakkas süda kiiremini lööma, sest märkasin, et lund on tõesti palju - isegi salong on lund täis. Esimene mõte oli, et keegi on tagaklaasi puruks löönud ning lootnud leida autost midagi hinnalist. Aga õnneks olin ma just enne Tartusse sõitu nii kõik 7 kg kullakangid kui ka hinnalised vääriskivid maha tõstnud ...

Lõpuks auto juurde jõudes olin sügavalt üllatunud. Uskuda või mitte, aga auto peale oli kõrge tornmaja katuselt kukkunud tohutu suur lume-jää segune kamakas, mis oli tulnud sellise hooga, et lisaks tagaklaasile oli kogu auto tagaots kortsus.

Ma seisin auto kõrval sõna otseses mõttes jahmunult. Ma olin 1,5 kuud ilma autota olnud ning olin reedel rõõmustanud, et saan jälle liikuma hakata. Ning täpselt 30 tundi hiljem olin ma taas autota. On ikka nali, mõtlesin ma vaikselt. Tõeline kosmiline huumor ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas