Artikli autor: Kristi Metsa
www.metsafoto.com/blog

Viimasel ajal on väga palju räägitud mõtte jõust. Tundub, et inimesed on alles nüüd hakanud sügavamalt mõtlema selle üle, mida tegelikult tähendab mõtlemine ja kuidas on see seotud meie eluga. Kui mõtleme positiivselt, siis kogeme elus rõõmu ja rahulolu. See kõik on suurepärane ja õige. Mõtte jõud on võimas.

Ilmselt tahab enamik inimesi tunda ennast hästi ja on valmis proovima positiivset mõtlemist. Tegelik elu näitab aga, et ega see nii kerge olegi. Selleks peaksime oma mõtteid kontrollima ju 24/7. Mina olen igatahes proovinud ja kõige enam suudan vastu pidada ehk mõne tunni. Peale seda viskab elu ikka mõne sellise negatiivse kogemuse, et positiivseks jääda oleks ilmselge eneseületus. Mõtleva inimesena suudan ma (tähelepanu) PEALE negatiivsete emotsioonide kogemist jälle positiivselt mõelda, kuid mis kogetud see kogetud. Vahepealne üleelamine on hea rütmi rikkunud. Seega 100% positiivne olla pole tavalisele inimesele lihtsalt võimalik. On võimalik oma pahameelt, solvumist või negatiivsust mitte välja näidata, kuid enda sisemuses kanname seda mingi aja nagunii. Loomulikult on võimalik pöörata mõned negatiivsed mõtted positiivseteks, kuid alateadvuses eelneb sellele ikkagi mõte, et toimus miskit ebameeldivat.

Kui me mõtleme positiivselt, siis mida me peale selle, et tunneme ennast hästi ja tõmbame endale ligi positiivset energiat, veel saame?  Mitte materiaalses mõttes, sest see pole antud kontekstis tegelikult tähtis.

Lisaks mõtte jõule on olemas veel üks väga suure tähendusega vägi – nimelt sõna jõud.

Kuulsin paar päeva tagasi üht inimest rääkimas hiljuti tehtud uurimusest, milles oli küsitletud erinevate Eesti koolide õpetajaid. Küsimuseks oli, et millest nad tunnevad kõige rohkem puudust. Üllatuseks ei vastatud, et tahaks paremaid õpetamise vahendeid, suuremat palka, paremaid õpilasi jmt.

Õpetajad tundsid kõige enam puudust tunnustusest. Lihtsalt mõnest sõnast, millega õigel ajal ja õiges kohas oleks jagatud tunnustust tehtud töö eest. Tundub esialgu pisut uskumatugi.

Kui peatuda ja teemale pisut sügavuti mõelda, siis ega see olegi nii imelik.

Sõnadel on suur jõud. Ilmselt on enamik inimesi tundnud väga palju erinevaid tundeid just peale teatud sõnade kuulmist.
Kuuldes enda kohta midagi väga negatiivset, on suur solvumine ilmselge. Kuuldes väga kurbi uudiseid, tulevad pisarad silma hetkega. Kuuldes enda kohta kiitvaid sõnu, siis võime ilmselt rõõmust kasvõi lendu tõusta.

Sõnu saab öelda mitut moodi.
Võib lausuda ainult ühe lause väga vaikselt, kuid lüüa nende sõnadega teisele hinge haav terveks eluks. Võib karjuda vihast hääle kähedaks, kuid teine tunneb südames, et tegelikult temast ju hoolitakse. Sõnade taga peitub järelikult palju erinevaid tähendusi. See, kuidas neid mõistetakse, sõltub juba kuulajast.

Esmalt mõjutab kuulaja arusaamist sõnadest ilmselt seotus ütlejaga. Kui ütleja on kuulajale tähtis, on ka ütleja arvamus oluline. Kui ütleja pole kuulaja jaoks autoriteetne, siis läheb kuuldu ilmselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning vahepeal miskit olulist tunda ilmselt ei jõuagi.

Teiseks on oluline kuulaja käesoleva hetke meeleseisund. Kui inimene on rõõmus ja õnnelik, siis positiivsed emotsioonid pehmendavad negatiivsete tunnete kogemist. Olles õnnetu, siis kuuldes rõõmusõnumit või enda kohta kiitust, võib halb meeleolu hetkega paremaks muutuda. Selles seisundis negatiivse kuulmine võib pühkida viimsegi toe jalge alt.

Seega tasub alati enne kellelegi halvasti ütlemist vaadata inimesele otsa ja mõista, kas praegu on ütlemiseks parim hetk. Kui hetke valida pole võimalik, siis mõelda väga hoolega sõnadele, kuidas öelda.

Kas sõnad mõjuvad ainult kuulajale?
Kindlasti mitte. Väljaöeldud sõnad mõjutavad ka ütlejat. Proovi mõelda tagasi mingile hetkele, kui ütlesid kellelegi pahasti. See keegi solvus näiteks ja muutus kurvaks. Ma tõesti ei usu, et peale seda Sa ei mõelnud sellele, mida ütlesid ja kuidas seda ütlesid ja kuidas see mõjus kuulajale. Isegi kui ütlemine oli õigustatud, siis tavaliselt järgneb sellele sisemine dialoog iseendaga, oma südametunnistusega. Me mõtleme, et äkki oleksime pidanud tegema miskit teisiti, kasutama veidi teistsuguseid väljendeid või rääkima teise alatooniga. Võimalusi on palju, millele mõelda.

Me ei mõtleks neid mõtteid, kui kuulaja poleks reageerinud.

Nüüd mõtle situatsioonile, kui näiteks kiitsid kedagi. See keegi muutus ilmselt väga rõõmsaks, käis peale seda terve päeva (ehk isegi kauem) ringi naerulsui ja hing hõiskamas. Kindlasti jagas ta teistele omakordagi rõõmu naeratuse näol ja miskit toredat öeldes. Kuidas Sa ennast peale sellist olukorda tundsid? Usun, et suurepäraselt. Seega oled saanud ka ise, peale heade sõnade jagamist, tagasi midagi head. Oled saanud positiivset energiat.

Sõnale eelneb ja järgneb mõte ning mõttele eelneb ja järgneb sõna. Seega on väga raske öelda, et kumb on tähtsam, kas mõte või sõna. Ehk isegi sama keeruline, kui mõista seda, kumb oli enne, kas muna või kana...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas