Eneseareng »

Me kõik oleme suremas
[07. august 2010 | Kirjutas: Kaido | 7648 korda loetud | kokku kommentaare: 27]

Inimestega suhtlemine on lõbus. Ning eriti meeldib mulle siinjuures see, et iga inimene õpetab meile midagi - kas tema käitumine kinnitab meie praegust arusaamist maailmast, või siis õpetab meile midagi uut. Olles ise oma elu eksperiment, on minu hobiks jälgida, kuidas inimesed lähenevad oma elule, igapäevaprobleemidele, ja kuidas nad leiavad lahendusi nende probleemidega hakkama saamiseks.

Viimase aja lemmikteemaks on mul jälgida, kuidas me elame oma elu, nagu see oleks igavene. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et ...

... me kõik oleme suremas
Kui laps sünnib, siis hakkab ta liikuma surma poole. See on fakt. Sina tead seda ja mina tean seda. Kuid me elame ikkagi oma elu nii, nagu see ei lõppekski iial.

Iga päev, mille sa raiskad, oled sa raisanud igaveseks. Iga päev, mida sa naudid, naudid sa seda ainukest ja viimast korda. Me ei saa mitte ühtegi päeva mitte kunagi tagasi. Me läheneme lõpu poole. Ja just seepärast on oluline mõista, et meil ei ole mõtet taga nutta seda, mis oli, ja karta seda, mis on tulemas. Sest see lõppeb juba üsna pea.

Sõltuvalt, kas sa oled 30, 50 või 70 aastane - on vaid aja küsimus, millal meil päevad otsa saavad. Aga need saavad otsa. Seetõttu on kõige olulisem küsimus, mismoodi me need päevad ära kasutame - kas me allume reeglitele, mis on meile peale surutud, või me loome ise reeglid. Kaotada ei ole meil mitte midagi! Absoluutselt mitte midagi, sest juba mõne aja pärast kaotame me niikuinii selle kõik. Miks siis selle pärast üldse muretseda?

Kui vaadata natukene lühemas perspektiivis, siis on meil kaotada kaks asja - raha või uhkus.

Me võime kaotada oma raha
See tähendab, et kui sul on praegu raha, ja sa kahtled, kuidas seda investeerida või mis projekte käivitada, et teha midagi põnevat, siis kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et sa kaotad selle raha. Kuid kui see raha "istub" praegu lihtsalt sinu kontol, ja sa ei kasuta seda niikunii (sest see on sinu turvavõrk), siis ei ole ju vahet, kas see on seal või ei ole. Sa niikuinii ei kasuta selle ostujõudu. Kui sa aga kasutad seda raha igapäevaseks elamiseks, ka siis saab see raha varsti otsa. Ja sa oled sellest ikkagi ilma. Seetõttu on ehk otstarbekas riskida ja selle rahaga teha tõesti midagi sellist, mida me oleme terve elu soovinud teha. Kui me seda ei tee, vaid kulutame selle kuidagi teisiti ära, või kui me seda ei tee, ja ei kuluta seda raha mitte kunagi ära, on lõpptulemus niikuinii sama - me jääme ikkagi sellest rahast ilma, sest me ei saa raha kaasa võtta sinna, kuhu me lõpuks kõik läheme.

Huvitav näide selle kohta juhtus just minu elus, kui minu ema vanemad, kes elavad Võru lähedal sügaval metsa sees majas, kus pole iialgi olnud WC'd ja vett, hakkasid mõtlema, et mida teha metsaga, mida nendel nii palju on. Riigilt on taotlused olemas metsa võtmiseks, kuna metsa alla olevat pinda on vaja vabastada. "Aga mida teha siis rahaga?", tekkis kohe nendel uus küsimus? Nad on juba piisavalt vanad ja nende vajadused ning soovid on minimaalsed. Ning kui sa oled tõesti 86 aastane, siis mõistad sa väga selgelt, et enam ei ole mõtet kraami kokku koguda. Sellel lihtsalt ei ole enam mingit pointi!!!

Seega, kui sa kardad mingeid muudatusi oma elus ette võtta seepärast, et sa kardad kaotada raha, siis tuleta meelde minu vanavanemaid - Armildat ja Voldemari -, kes on sellises eas, et nendel pole enam raha vaja. Ükskõik, kui palju nad oleksid eelneva 50 aastaga seda kogunud, nüüd ei oleks sellel enam mingit tähendust. Ja kindel on see, et sina jõuad ühel hetkel samasse seisu - ka sina oled kunagi 86 aastane ning sul ei ole selle rahaga midagi teha, mida sa praegu ei julge kasutada.

Me võime kaotada oma uhkuse
Teine võimalus on kaotada oma uhkus.

Kuid mis asi see veel on, tekib küsimus? Kui keegi tooks oma uhkuse, ja paneks selle enda ette laua peale, siis oleks ehk sellest natukenegi kahju ilma jääda. Vähemalt oleks meil midagi reaalset, millest ilma jääda. Kuid kuna uhkus on vaid teatud mõttekonstruktsioon meie peas, siis sellest ilma jäämine on täiesti põhjendamatu kartus. Sest seda lihtsalt ei ole olemas.

Mis on uhkus? See on meie peamine egoaspekt, mille kaudu me ennast identifitseerime. Kui me identifitseerime ennast näitlejana, siis me arvame, et kõik peavad meid ka näitlejaks, kellel on teatud väärtused. Ning nüüd, kui me teeme näitlejana midagi vastuolulist, siis me tunneme, et me kaotame oma uhkuse - meil on häbi. Kuid kui nüüd praktilisemalt läheneda, siis me saame aru, et jutt käib "minu" ja "sinu" mõttekonstruktsioonide vahelisest põrkumisest. Mina arvan endast NII, ja sina arvad minust NII, ja nüüd, kui mina hoopis käitun NAA, siis ma ei ole sinu silmis enam väärtuslik. Ja siin piirdub kogu müstika, mis on seotud au, uhkuse ja väärikuse kaotamisega. Me ei saa kunagi absoluutses tähenduses väärikust, uhkust või aud kaotada, sest seda ei ole olemas. Me saame seda kaotada ainult kellegi teise või iseenda silmis - kuid see tuleneb relatiivusest ainult.

Seega, kui sa tunned, et sa ei saa või ei julge midagi teha, kuna läbikukkumise korral võid sa kaotada oma uhkuse, siis tuleta endale meelde, et mingit uhkust ei ole olemas. On vaid sinu pilt endast, ja on teiste inimeste pilt sinust. See on kõik. Kogu uhkus mahub nende kahe pildi taha ära. Kaotada pole siin ju midagi, sest mõlemad pildid on väljamõeldud.

Vaata korraks oma elule tagasi
Kui sa oled 85 aastane, ja vaatad tagasi oma elule, siis mida sa soovid sealt mäletada? Kas seda, et sa olid vagur ning elukartlik, ja ei hakanud liigselt millegagi riskima, mistõttu oli su elu igav ning ei vastanud kunagi sinu ootustele, või soovid sa, et sa mäletad läbikukkumisi ja õnnestumisi, aga kahtlemata ka võidujoovastust, ja sa elasid oma elu täiel rinnal? Kui me oleme juba 85 aastased, siis on niikuinii kõik juba läbi. Siis ei loe enam mitte midagi. Kõik on vaid mälestused. Miks mitte siis luua need mälestused tõesti selliseks, et need oleksid mäletamist väärt?

Kas sinu elus on praegu midagi, mille tegemist või alustamist sa kogu aeg edasi lükkad, kuna sa kardad, et sa kaotad raha või oma uhkuse?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
07. august 16:59 elo kirjutas:
ma arvan, et 98% inimesi käitub ja mõtlebki just nii ega julge täiel rinnal elada.Tänan, et seda meelde tuletasid!
07. august 17:55 Anne-Ly kirjutas:
See meeldetuletus tuli minu jaoks küll väga õigel ajal!:)
07. august 20:53 Silkki kirjutas:
Üks tuttav ütles kunagi iga minu põdemise või piinlikkusmomendi peale: "No maailmarevolutsiooni seisukohalt ei ole sellel küll mingit tähtsust!" Ega vist... Ju see uhkusekaotamine on meie endi väljamõeldis, teised ehk ei saa arugi
07. august 21:31 suvitaja kirjutas:
AGA kui...ei olegi raha, mida kaotada...ja kui ei olegi uhkust, millest ilma jääda...?
07. august 21:54 murueit kirjutas:
Suvitaja,siis tuleb see kõik välja mõelda ...:D
07. august 23:56 suvitaja kirjutas:
AGA kui vaatamata välja mõtlemisele ja visualiseerimisele ikkagi ei ole...?
Et kui raha ja uhkust ei ole, siis nagu ei peakski millegi pärast muretsema, sest pole, millest ilma jääda. Aga muretsen ju ikkagi, just sellepärast, et neid ei ole...
:)
08. august 10:10 Kaido Pajumaa kirjutas:
Suvitaja!

Kas ainult muretsemine on iialgi sulle midagi toonud? Muretsemine ei too mitte kunagi mitte midagi. Ainult tegutsemise kaudu saab asju ära teha. Seega muretsemiseks ei ole ka siis põhjust ...
08. august 11:11 Tiiu kirjutas:
Hea meeldetuletus. Aeg lendab pöörase kiirusega. Kõigil on tegemist enda probleemide ja rõõmudega. Kõik see uhkusetunde tagaajamine teistele näitamisels on .....? Tähtis on rahu jalule seada iseendaga ja uhkust tunda elus toimunud ja toimuvatest tõeliselt olulistest asjadest, mis annavad energiat ja eluõppetunde ning neid mõista ja märgata.
08. august 21:53 karin kirjutas:
teate, kui me niiöelda kôik nagunii sureme, milleks me siis üldse sünnime? see on ju ebaloogiline! nagu ka see sisendus, justkui kôik meie tunnetekompleks oleks illusioon. see on lihtsalt jabur, sel lihtsalt pole môtet, kui asjad nii oleks. ja seetôttu nad ei olegi nii.kôigel on olemas sügavam môte. hing ja möistus pole inimesele niisama kogemata külge sündind. nendega saab soovi korral kindlasti kunagi selgusele, kui ei ole laisk teada tahtmast, mis värk on. 1 on kindel, niisama muuseas me ei sünni, ela ja sure. muidugi see jutt ise siin viitas ka sellele, mida ma isegi arvan, et inimese eesmärk on önnelik olla, mitte virelda ja muretseda. ainult et sellises kekskonnas, mis on tekitatud, ei ole kellelgil vôimalik sügavamalt ônne tunda. ja seda oleks tarvis muuta...
09. august 09:40 Mare kirjutas:
... mõned mõtted ...

Eks maailma paremaks muutmine algabki igaühe seest. Õnnelik tõmbab õnne ja õnnelikku ligi. Küsimus küll seejuures (ja see peamine vast)- mis see on, mis kedagi õnnelikuks teeb? Kogu maailma ei saa ja ilmselt ikka ei oleks ka vaja "roosamannaks" muuta. Loodusel, elul, maailmal ju oma kooskõla ilusti olemas. Inimene oma loomuses on kord juba selline, et suudab tajuda elu suhtelisuses. Kui on võrdluspilt sellest, mis on ebaõnn, siis mõistab õnne hinnata. Eks inimesed ju erinevad ja sinna pole ka mitte midagi parata. Mida arenenum vaimolend, seda suurem on suutlikkus ikka ja alati vaid positiivset energiat endas kanda ja julgelt nii enda kui maailma eluolu paremaks muuta, siis kasvõi tilk ja/või sammhaaval...
09. august 11:31 karin kirjutas:
roosamanna kindlasti kedagi ônnelikuks ei tee. see on nyyd kyll kommertsmeedia eksitav sisendus. tänapäeval usub môni vist et nn. "ônne ja heaolu" toovad kodumasinad, uued riided jms kraam, aga ei ole pikemalt järgi môeldes yldse nii. saame peagi hoopis nende orjaks, peab aina neid hooldama ja muretsema juurde jne. kui nii lyhinägelikult ônne vaadelda, siis olemegi lôksus ja ei saagi kunagi ônnelikud olla. järelikult pole ônn mingi suhteline asi. ônnelikuks teeb meid, inimesi, ikkagi armastus, headus jms. tunnete tasand. ja algab loomulikult igayhe enda seest. kui lôpeb ykskord see pseudoônne propageerimine, sisendamine ja ettekujutamine, et jaa näe me oleme erinevad ja mône inimese teeb ônnelikuks hoopis roosamanna. siis me jäämegi igaveseks diskuteerima ja ônnetunne iseendas vajub kusagile kaugesse filosofeerimise uttu. muidu, sellega ma pole ka päris nôus, et inimene suudab ôppida ainult vigadest ja ebaônne pidevast silmapiiril tiksumisest. vôibolla ehk vaid, siis kui roosamanna on elu siht.
09. august 12:29 Kaie kirjutas:
Hea sõber ütles mulle ''Mul on oma väärikus ja ma ei kavatse vabandada kui ennast süüdi ei tunne''
Nüüd siis tean, et seda nagu ei ole olemaski.
Mis on aga siis kui uhkust ei ole olnud, ja raha ka mitte, kuid ometi ei suuda elada täiel rinnal, mis siis puudu on?
Igatahes Suures Suured tänud selle väikese jutu eest,mis avas minu silmad!!! :D
09. august 13:03 suvitaja kirjutas:
Kui uhkust ei ole ja raha ei ole (ehh, kunagi olid ja mingil ajal on taas nagunii, kasvõi vähevõitu:), sest kõik peab olema tasakaalus...
aga jah, kui uhkust ei ole ja raha ei ole, siis, jumala tõsi, on elada nii kerge ja hää jstkui linnuke oksapääl:)))
aga vaat kui nüüd tuleb sügis ja kohustused ja töö ja kool ja asjad, mis nõuavad kulutusi, s.o.raha ja see on paratamatu, sest teisiti ei saa, siis oledki linnuke püünistes:))
09. august 16:35 Egle kirjutas:
Nii see on....kui mina miskit kardan siis tihtipeale mõtlen..et elu ju lühike.Kuid vahest annab see jõudu kuid teinex jälle teeb meele kurvaks.
09. august 19:41 karin kirjutas:
ma ei saanud aru Kaie, kas väärikust pole olemas vôi uhkust? vôibolla siis pole muidki tundeid olemas, kôik yks suur illusioon ja pettekujutluspilt... nt armastus, suur ilus tunne, tegelikult sa kujutad seda ainult ette, kas nii? absurdne ju...;) uhkus on kyll negatiivne ja kahjulik, aga see ei tee teda olematuks. vôibolla aga see on just hea nipp sellest uhkuse-koormast vabaneda. "pole-olemas!"? muide kôik on alguse saanud môttest. tundest. inspiratsioonipuhangust. alles pärast neid tuleb mateeria. seega on parem môelda ilust ja headusest ja mitte aega raisata kahjulike energiatega. sh.uhkusega.elu ju tänapäeval lühike.
09. august 19:42 karin kirjutas:
..ja need negatiivsed energiad meie elu lühikeseks muudavadki.
09. august 21:58 mõmm kirjutas:
:) uhkus, julgus, isekus, kangus, sihikindlus- see viib enamjaolt inimesi edukuseni, rahani, armastuseni, iial ei tohi alla anda see viib ainsana hävingusse, muidugi võib raisata aga järelikult pead ka küllalt vaeva nägema et seda lubada. tänapäeva maailmas sa lihtsalt pead selleks et mitte sellepärast muretseda enne ka veidi vaeva nägema, kas ei ole iseenesest mõistetav ja loogiline????
10. august 11:14 karin kirjutas:
tore eluperspektiiv tôesti: teeni ja raiska. vyrtsitatud kanguse, isekuse jms. kindlapeale kukuvad kôik siis suurest armastusest pikali ;)
10. august 12:55 asfa kirjutas:
Veider suhtumine on see, et kui sa oled 85 ja siis pole rahaga midagi teha. Loomulikult on. Kui sulle meeldivad filmid, võid sa neid osta. Kui sa tahad reisida, saad seda teha jne. Päris nii ka ei saa, et kui oled 85 pole raha enam vaja. Vähe lahmimine kohati.
11. august 10:49 Mare kirjutas:
Katrin, mõistan lausuja väidet - meie elukeskkond ei võimalda sügavalt õnnelik olemist - just nii, et too lausuja soovib keskkonda enda ümber just "roosamanna". (Piltlikult, puust ja punaseks väljendudes, kommertsiga pole siin ometi midagi tegemist.)
Muigugi ei pea ebaõnn silmapiiril sirendama. Aga. Näiteks. Kuidas helilooja, muusik eristab harmoonia ebakõlast kas siis muusikat luues või seda esitades? Et lihtsalt väldib ebakõla, ilma, et teaks, kuidas see kõlab? Paraku peab teadma, tajuma, kogema poolusi jne. Nii ka elus. Ja pealegi - areng on ka heast veel paremaks!
12. august 15:36 karin kirjutas:
Mare, kui inimesed ei ihaleks seda mida nad tänapäeval ihalevad (raha, vôim, asjad jne), ei tekitaks nad endale elamiseks kahjulikku keskkonda, poleks olemas poliitikuid, kes oma kodumaa toormaterjaliks vôi lihtsalt maha myyks. laseks surkorporatsioonidel inimestesse sugereerida justkui see, mis poes pakutakse pole kahjulik vad hea. poleks olemas lyhinägelikkust ja sellest tingitud tuleviku katastroofe ja seda nn. hea-paha teooriat, et me oleme niivôrd suured imbetsillid, et ei môista ilma peksa saamata, mis on pai.kôik on ilmselt kuulnud, et ajumahust kasutab inimene absurdselt väikest osa. see ei ole juhuslik ega loomulik. ka on populaarne uskuda justkui sydant ei maksa kuulata, pôhjustel mida pole vist kellelegi vaja korrata. sellest on tingitud meie invaliidistunud maailm ja ettekujutus, nagu see olekski normaalne.
12. august 15:41 karin kirjutas:
p.s. Mare, sellest roosamanna terminist ma ei saa kyll aru. juhul kui tegu pole sinu arust "materiaalse hyvega". p.p.s. muusik ei peagi eraldama muusikas mingeid ebakôlasid, kui ta loob inspiratsioonituhinas. ja muul viisil loomine ongi ebaloomulik ja ebatäiuslik.
12. august 23:51 Mare kirjutas:
Vot huvitav, Katrin, Sinu vastus. Vastamisega algan lõpust. Muusik "ei pea" - ütled. Jah, just! Midagi ei pea, sest muusik polegi muusik, kui ta ei taju ehk ei tunneta, mis on ebakõla. Harmoonia tunnetus ongi ju ka elu alus, nii lihtne ongi.
Võimu ja kasumlikkuse ihalus pole vaid kaasaja tunnus. Ma ei väärtusta neid kumbagi. Olen aga mõelnud, et ju siis millekski on neid vaja olnud inimkonna arengus. Vaata enda ümber. Kas kõik on ühtmoodi arukad ja ausad, tolerantsed ja toimekad jne. Paraku mitte. Ka siin on poolused, nagu igas pisiasjas elus...
14. august 18:30 karin kirjutas:
jaa mare, ma näen mis ymberingi on. aga see ei tähenda, et see oleks loomulik ja normaalne, isegi siis kui see on kestnud juba tuhat ja rohkemgi aastat. näiteks, hitleri värd-teod. ta on öelnud, et ei ole vahet, kui selgelt läbinähtav on vale, sest kui seda piisavalt palju rahvale korrata, muutub see ôigeks ja normaalseks. on toimunud meeletu taandareng, algas ammu enne hitlerit. selle vilju vôite näha, kui peale silmade veel môistmismeelt avada, siis kindlasti on arusaadav, et tegu pole mingi normaalse protsessiga. vaadeldes beebisid, kas arvad tôesti, et neisse on kaasa sündinud masohistlik vajadus oma keskkonda ja iseennnast kahjustada, et elus kannatusest puudust ei peaks olema. absurd! kannatused ei ole maailma loomulik osa. inimesed on lihtsalt vabatahtlikult uinutanud oma môistuse. nad on nagu mankurtid. ag see ei pea nii olema. hea-paha muinasjutt on ilmunud sellest, et inimene ei ela universumiga kooskôlas, ei môista seda enam, negatiivne tagajärg on normaalne kahjuliku protsessi puhul. see on ôppetund, mitte paratamatus.
24. august 21:19 E. kirjutas:
Selline käsitlus mõiste definieerimisel on midagi uut ja "meeldivalt" üllatavat. Nii on ju täitsa lihtne elada :) Aga pean veel natuke enda jaoks seda selgemaks mõtlema, küll tuleb siis mõni asjalikum mõte ka.
29. august 11:14 Geiti kirjutas:
Tegelikult oleme me igavesed olendid, meie ise ei sure aga meie kehad küll jah.
01. september 16:33 Carol kirjutas:
Loobu auahnusest aga ela nagu elab auahne!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):