Eneseareng »

2500 aastat ja midagi ei ole muutunud
[19. aprill 2010 | Kirjutas: Kaido | 7611 korda loetud | kokku kommentaare: 4]

Me elame täiesti elu kiirteel, ning usume siiralt, et just praegu on kõige põnevam, uudsem ning tehnoloogiliselt kõige arenenum aeg meie ajaloos. Jah, praegu - 2010 aastal - mõtleme selle peale, ning tõenäoliselt mõtlesid sama inimesed nii sada, kakssada kui ka kaks tuhat aastat tagasi.

Aga lisaks sellele, et inimesed ei ole oma mõtlemises muutunud - me peame praegust aega kõige huvitavamaks -, ei ole palju muutunud ka meie ellusuhtumises. Me võitleme igapäevaselt oma probleemidega, väljakutsetega ning januneme parema elu poole. Kuidas see ikka võimalik on?

Mis toimus 2500 aastat tagasi? Kui lugeda pühasid raamatuid, siis me näeme, et erinevad pühakud andsid mitu tuhat aastat tagasi inimestele täpselt samasugust nõu, nagu täna annavad pühakud meile. Täna räägib meile Tema Pühadus Dalai-laama, et inimesed peavad eneses arendama heasoovlikkust, kaastunnet ning sallivust. Kuid täpselt sama juttu rääkisid ka 2500 aastat tagasi prints Siddharta Gautama (peale virgumist Buddha) ning 2000 aastat tagasi Jeesus Kristus. Seega tekib küsimus, mis on olnud meie tegelik arengu sisu viimase 2500 aasta jooksul?

Materialism ning inimestest kaugenemine Kahtlemata oleme me läbi teinud tohutu suure hüppe tehnoloogias, kuna 2500 aastat tagasi elasid inimesed meie mõistes kiviajas. Ja kuidagi ei saa öelda, et selline areng oleks kuidagi halb olnud. Hea on ju hommikul ärgata ning sooja dushi alla minna, või talvel sooja autoga mõnusasse sooja maa-alusesse parklasse sõita. Ei, see kõik on väga hea. Kuid kahjuks ongi areng toimunud ainult materialismi suunas, ja selle hinnaks on inimeste üksteisest kaugenemine. Me elame terrorismihirmus, suurriigid varuvad sõjalist kaitset nähtamatute vaenlaste vastu ning IT-politsei võitleb küberrünnakutega.

Tekib küsimus, kuhu on kadunud sõnumid, mida meile on püütud rääkida juba 2500 aastat? Kuhu me tegelikult oleme välja jõudnud, kelleks me tegelikult oleme muutunud?

Kannatused ei ole kuhugi kadunud Ja eriti irooniliseks muudab asja see, et kuigi kõik inimesed pürgivad kuhugi poole - rohkem, rohkem, rohkem - , oleme me psühholoogiliselt hullemas seisus kui kunagi varem. Me kannatame kogu aeg, meil on kogu aeg millestki puudus ning me otsime õnne kuskilt, kust mitte keegi ei ole seda mitte kunagi leidnud.

Kas pole imelik - inimesed pöördusid 2500 aastat tagasi Buddha ning 2000 aastat tagasi Jeesuse poole, kuna need inimesed olid oma eluga ummikus. Ning nüüd oleme me täpselt samas seisus. Me ei ole tegelikult 2500 aastaga mitte sammugi edasi liikunud. Me võime investeerida miljardeid dollareid ravimitööstusesse, sest me usume, et Pfizer teeb meid terveks ning õnnelikuks, ja sadu miljardeid dollareid kõikidesse teistesse valdkondadesse, kuna loodame ka sealt saada midagi tagasi, mis muudaks meie elu elamisväärseks. Aga mis on tegelik tulemus? Suur ümmargune null.

Me käisime 2500 aastat tagasi pühakute juures siis, kui me olime aru saanud, et ei leia enam väljapääsu, ning täpselt sama teeme me ka nüüd. Me loeme eneseabiraamatuid, mediteerime ning otsime abi "kuurudelt", kes kõik võiksid meid aidata. Ja mida nad meile räägivad? Täpselt sama juttu, mida kuulsid inimesed 2500 aastat tagasi. Me ei ole selle ajaga mitte midagi õppinud.

Kokkuvõtvalt. 2500 aastat, kuid mitte midagi pole muutunud.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
20. aprill 13:51 Sigrid kirjutas:
Kahjuks on see artikkel sulatõsi:(
20. aprill 20:13 Karmen kirjutas:
Täpselt sama rääkis ka Toivo Maimets Tartu Tedex-il ja nõustun täiega. Inimene oma põhiolemuselt on muutumatu.
22. aprill 16:16 Marko kirjutas:
Tere,
Kaidole ja Karmenile - esiteks Kaidot tänan paljugi eest aga ärge unustage ära, et 2500 aastat inimkonna evolutsioonisirgel on alles üks silmapilk. Suur osa maakera elanikest ei oska veel lugedagi... paljud teadlased on öelnud, et käesolev sajand on inimkonna kõige kriitilisem aeg. Üleminek nullilt esimesele astmele, lootes, et inimesed ikka elavad selle aja üle, mitte ei hävita ennast ennem. Esimene aste tähendab sisuliselt seda, et vahetame nafta millegi rohelisema vastu. Selleks, et toimuks märkimisväärne nihe inimkonna mõtlemises, peame kindlasti ära ootama tsivilisatsiooni teise astme. Ainuüksi fakt, et mina selle kommentaari kirjutasin, on näide sellest, et inimene oma põhiolemuselt on muutuv. On vaja lihtsalt piisavalt aega.
30. aprill 01:28 Merike kirjutas:
Kuidagi äärmiselt negatiivne ja süüdistav tunne jääb, kuna - "midagi pole muutunud!" Kas oleks pidanud? Ütleme, et mingil moel oleks maailm arenenud 1000-2000nde aastaga "täiuslikuks", ja mis siis edasi? Mida järgmised põlvkonnad peale hakkavda? Kuidas nemad arenevad, kui kõik on nende eest juba ära tehtud?

Mis on muutunud selle ajaga? Kas ainult materjaalsus? Tehnoloogia areng ja sealt tulenevad mugavused on silmnähtavad, ning ehk tõesti jätavad varju vähem märgatavad muutused inimkäitumises, hoiakutes.

Mida Budda ja Kristus ütlesid - rohkem heasoovlikust, sallivust, armastust!
Oleme me selle, siis saavutanud. Vähemalt orjandus on vahepeal illegaalseks muudetud ja tema osakaalu majanduses suuresti vähendatud, aga inimene, kes on üles kasvanud ja terve elu nautinud tänapäeva pakutavaid privileege nn esimeses maailmas, ei mõista selle kingituse suurt väärtust. See, et sul on õigus mõelda, ja öelda välja, mida mõtled. Käia hääletamas. See, et sa ei pea 16h tegema rasket füüsilist tööd, et oma peret elus hoida. 1/5 (üle 15 aastastest) maailma rahvastikust ei oma kirjaoskust. See, et sul on puhast vett, mida juua - nr 1 surmapõhjus maailmas, on joogikõlbmatu vesi, või üldse selle puudumine. 2/3 maailma inimestest lähevad igal õhtul tühja kõhuga magama. Arstiabist rääkimata. See, et tehnoloogia saavutused meid siin rõõmustavad, ei tähenda, et nii oleks igal pool.
See mida, need "kuurud" ja pühamehed neile inimestele räägivad, on see, mille järgi nad jänunevad - usku, lohutust, hoolivust, headust... Miks see on sama jutt, mida nad rääkisid 2500 aastat tagasi? Ehk seetõttu, et see on sama, mida enamik inimesi vajavad ka nüüd.

Selles mõttes olen ma Markoga ühel nõul, et areng toimub, aga aeglaselt, ja olles ise selles protsessis sees, ei ole võimalik seda adekvaatselt hinnata.

Väike tõestust meie positiivsest "arengust" www.ted.com/talks/lang/eng/steven_pinker_on_the_myth_of_violence.html
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):