Eneseareng »

Kurjus, headus ja vaba tahe
[04. oktoober 2009 | Kirjutas: Kaido | 7496 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Ma vihkan sind. Sa oled vastik. Issand, kui kole sa oled. Ma ei taha sind enam kunagi näha.

Ma armastan sind. Sa oled kõige ilusam terves maailmas. Ma tahan sinuga alati koos olla.

Need on tähtede read, mille omavaheline kombineerimine annab lausetele sisu. Aga millest sõltub, kas me kombineerime oma peas tähed kokku viisil, et nad sattuvad ritta meie sõnades ja lausetes, nagu esimeses - vihkamist täis - reas,  või teises - armastust kiirgavas - reas?

Meie kõikide elus on häid ja halbu perioode. See vist on elu paratamatus. Kust ja kuidas need olukorrad meie ellu tekivad? Selle üle võib filosofeerida tunde ja päevi. Mõned ütlevad, et see on meie karma, mõned ütlevad, et see on juhus ning paljud ütlevad, et see on meie mõtlemise tagajärg. Ma ise kipun langema viimasesse gruppi ning usun, et kogu meie välismaailm on meie sisemaailma täpne peegelpilt. Jah, mida mõjutab karma. Aga juhusesse ma ei usu.

Kes ma ikka olen?
Kuid sõltumata sellest, kuidas on meie tänane olukord kujunenud - kas karma, juhuse või mõtlemise tagajärjel -, kas mitte kõige olulisem pole, kuidas me selles praeguses olukorras toime tuleme? Kas me allume depressioonile ning läheme kurjusega kaasa? Või me laseme sellest lahti ning teadlikustame, et tegelik mina ei saa olla kurjus, tegelik mina ei ole mitte midagi. Kui see oleks kuidagi teisiti, peaks olema võimalik see tegelik minna tõmmata rambivalgusse ja talle otsa vaadata ning küsida: "Kuule, mis värk siin toimub?". Aga see on võimatu. Kõik, mida me teha saame, on istuda vaikselt meditatsioonis ja küsida endalt: "Kes ma olen?", "Kes praegu küsib?" või "Kes praegu mõtleb?". Nende küsimuste kaudu me taipame, et on Keegi, kes on, kes küsib ja kes mõtleb ... aga see on ka kõik. Rohkem me temast teada ei saa.

Aga võib-olla ei olegi meil vaja temast rohkemat teada saada. Võib-olla sellest piisab. Kõik ülejäänu on meie vaba tahte küsimus - mida ma usun, kas ma usun ning kuidas ma sellest usust lähtuvalt oma elu elan.

Ma olen hea Ühe võimalusena saan ma valida olla hea inimene. Ma otsustan, ei, mitte Kaido ei otsusta, vaid MINA otsustan, et Kaido on hea inimene. Selle teadliku otsuse kaudu saan ma "pookida" Kaido külge kõik need omadused, mis on ühel tõeliselt heal inimesel. See on puhtalt teadlik valik. Teadvustades, et tegelik mina on täiesti sõltumatu ning tal pole üldse mingeid omadusi, saan ma ise valida, mis omadused ma võtan omaks Kaidona. Näiteks, Kaido on sõbralik. Olla sõbralik sügavamas tähenduses ei ole midagi muud kui "mängida" rolli. Aga tehes seda spontaanselt. Ma ei suru maha oma viha ning ei peida oma tujukust, vaid ma otsustan teadlikult, et minu ainuke omadus on sõbralikkus. Ja ma elan seda rolli läbi. Ning ma naudin seda rolli, sest see peegeldub vastu minu välismaailmas sõbralikkusena ka kõikide inimeste ja olukordade kaudu, millega ma suhestun.

Ma olen kuri Ma küll ei tea, kes teeks teadliku valiku olla kuri, kuid tundub, et meie maailmas elab inimesi, kes naudivad olla kurjad. Siiski ma usun, et nad ei ela kurjust läbi spontaanselt, vaid näitlikult, kuna nad elavad rolli oma rollis.

Ma tean isiklikult inimesi, kes on sisimas väga mõnusad ja sõbralikud, aga nad kiirgavad väljapoole üleolekut, kurjust ning viha. Kas sa oled näiteks märganud, et mida kallima autoga inimesed Eestis sõidavad, seda vihasemad näod on nendel peas? Millegipärast on meie ühiskonnas kollektiivne uskumus, et kui sa oled edukas, siis pead sa olema kuri ja ülbe. Arvatakse, et edukad inimesed ei saa olla sõbralikud. Kuid ... kui sa nende inimestega tuttavaks saad, siis selgub, et nad on maailma parimad inimesed. Kas pole imelik?

Võib-olla on siis kurjus tegelikult nende kaitseülikond, mis lubab nendel edukas olla. Ehk on see uskumus, et sõbralikud inimesed on nõrgad. Ülbed inimesed on tugevad ja edukad. Aga see on kõigest uskumus. See on hea viide sellele, et edukad ja rikkad inimesed ei ole sageli õnnelikud. Kuigi paljud jahivad raha ja kuulsust, aga saavutades edu ainult materiaalsel tasandil, jääb sellest väheks. Sest sees kumiseb tühjus. Ma mõtlen päris sees. Mitte pelgalt peas, mis on täis akadeemilisi teadmisi ning ärilisi kogemusi. Aga päris sees on midagi puudu, mis ei luba olla sõbralik ja enesekindlalt edukas samaaegselt.

Loomulikult ei ole see absoluutne. On ju väga palju edukaid inimesi, kes on oma olekult kõige toredamad inimesed, keda me teame. Nad on saavutanud nii sisemise kui välise külluse. Ning nad teavad seda. Ja nad on tõeliselt õnnelikud. Neist paistab välja armastus ja sõbralikkus kohe, kui me neid näeme sõltumata kas nad sõidavad Opel Asconaga või Mercedes Benziga. Nad teavad täpselt, kes nad on ja mis on nende sisemine ning väline väärtus.

Ma olen kuri, aga ma näitlen, et ma olen hea Mõnikord saab elu veelgi huvitavamaid vingerpusse visata. See on olukord, kus näiteks Kaido, mitte MINA, aga Kaido (egofaktor) ei ole veel taibanud, kes ta tegelikult on. Kaido arvab, et kõik välised objektid on kaljukindlad, tal puudub igasugune võimalus neid mõjutada ning ta on selle olukorra pärast nukker. Tema elu ei ole selline, nagu ta sooviks ning ta ei oska kuskilt ka seda muutma hakata. Ta on spontaanselt kuri. Ta ei ole kuri mitte sellepärast, et ta on tegelikult kuri, aga ta ARVAB, et tema loomulik olek on kuri.

Et oma elu vähegi elamisväärseks muuta, surub Kaido oma kurjuse alla ning püüab käituda heana. Ta mõtleb negatiivseid mõtteid, ta on kuri iseenda ja kogu maailma vastu ning ta vihkab kõike enda elus. Kuid ta teeb selle kõige juures head nägu. Mis omakorda muudab teda veelgi vihasemaks ja kurjemaks.

Ma usun, et see on MINA-le kõige keerulisem juhtum, sest see on lõks. Kaido istub lõksus ning ta ei tea, et ta on lõksus. Iga mõttega, mida ta mõtleb, sõnaga, mida ütleb ja teoga, mida ta teeb, surub ta lõksu kinni poole ning tema valu kasvab. Kaido on ohver.

Kaidot ei ole olemas Viimast kahte lõiku kirjutades tunnen ma füüsiliselt survet.

Meie tegelik loomulik olek on vaikus ja rahu. Alguses ei olnud ju midagi. Päris alguses, ma mõtlen.

Vaadates loomi, väikseid lapsi ning tõeliselt edukaid inimesi, kes on saavutanud sisemise ja välise tasakaalu, näeme me, et nad on rõõmsad, positiivsed ja sõbralikud. See on meie loomulik olek. Kõik muu on illusioon. Isegi Kaido on illusioon. On ainult MINA. Ning minu ainuke omadus on see, et ma olen olemas. Ülejäänud omadused valime me ise. Teadlikult või alateadlikult. See on meie vaba tahe.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):