03. august 10:51 arne kirjutas:
Mina tegelen ka pendliga. Teadmiseks et pendel töötab IGA inimese käes. Tasub proovida. Kui pendliga tegutsed, siis saadki aru et sinu sees on keegi veel. Vahest tahad midagi teha, küsid vastava küsimuse ja vastus tuleb hoopis esrinev sellest mis on sinu mõte. MIS SEE ON? Interneti inimestest ma ka vahest aru et, miks nad on loonud selle et suurte tähtedega kirjutamine on karjumine.mina siin ei karju aga küsin tungivalt.Üks mõte veel, kõike mis sinu juurde tuleb tasub proovida aga ikkagi õpivõimelistelt, mitte kergeusklikult. Mina olen lugenud tuhandeid lk tekste, teen ja kasutan pidevalt aga viitkuut meetodit, seda mis toimib.Tasub tegeleda ja uurida väga erinevaid asju, muidu hakkab üks asi LIIGA painama. TEISI INIMESI JA JUTTE EI TASU KUNAGI KOHE USKUMA JÄÄDA, PEAB KÕIKE KONTROLLIMA,kõik need asjad mida mina olen proovinud töötavad tõesti.Aga kui mulle mingil hetkel seda vaja ei ole siis ma ka ei kasuta seda, kuigi vahel saab meetoditega tulemuse lihsamalt kätte aga jamadega ja neist jamadest aru saades on ka põnev, nagu ameerika raudteel üles ja alla nii et oksemaitse suus, kuid maa peale maandudes oled jälle kogemuse võrra rikkam. |
03. august 22:51 Hea Sõber kirjutas:
Tänan Kaido!
Seda oli väga meeldiv ja kerge lugeda.
Samamoodi jagan oma kogemust. Nimelt, kuidas avastada, et kõik on tehtud ühest ja samast "asjast"? Teadlikkusest?
Selleks piisab kui minna loodusesse jalutama ja märgata mõnda puud või taime, mida võiks puudutada. Milleks puudutada? Sest mõtted võivad sisaldada palju abstraktsust (nagu "isik" või minapilt), samas tunne või tunnetus* on palju vahetum ja katkematum. Seepärast puudutades midagi ei ole vaja muretseda tähelepanu hajumise pärast nagu mõtete märkamise puhul seda ette võib tulla. Isegi kui tunnetuse hetkel mõtted seda kogemust sildistavad või seletavad, on tunnetamise märkamine peaaegu, et iseenesest toimiv nähtus**.
Valinud välja taime, puu või põõsa lehe, mis sobib puudutamiseks, tunnetamiseks ja kogemiseks võib alustada praktilise harjutusega. Nimetan seda üksolemise praktiliseks harjutuseks, sest selle tegevuse või kogemuse ajal kaovad eraldi eksisteerivad kogeja (isik) ja kogetav (taim, puu või põõsas) ja avaldub teadlikkus.
Tavaliselt defineerime ennast kehana, mille sees on kogeja (teadlik mina või "mina tean") ning ülejäänud maailm on miski muu (kogetav maailm). Selle praktilise harjutuse käigus tasub selle definitsiooni järgi enese olemuse paikapidavust oma kogemusega kontrollida.
Kui nüüd uskuda, et ma olen teadvus või teadlikkus keha sees ja mul on keha, siis mul on ka käed ja sõrmed. Samuti võin harjutuse käigus uskuda, et puudutan näiteks rohulible, mis on minu lähedal, kuid on minust siiski eraldi. Seega, ma olen teadlik, et mul on keha ja mul on võimalik kogeda oma keha, näiteks kätt ja sõrmi. Tunnetades oma käsi, kätt ja sõrmi, olen ma neist teadlik. Sirutades käe rohulible järele ja puudutades seda, tunnetan ma seda. Ma olen teadlik rohuliblest. Kas ma olen samaaegselt teadlik nii käest kui rohuliblest? Kas ma saan neid kogemusi eraldada? Kas need kogemused on eraldi? Käe rohulible pealt ja ümbert ära võttes olen teadlik taas oma käest.
See võib olla ootamatu, kuid kas sa oled kunagi mitte märganud (mitte kogenud) oma keha või seda mida me nimetame niisuguseks loomulikuks vibratsiooniks, energiaks? Kui sa puudutad rohuliblet, mis muutub selle kogemuse juures? Isegi kui sa silmadega näed, et see rohulible asub sinust eraldi, milline on kogemuslik protsess? Kas sa saad teadlikuks uuest, täiesti teisest eraldiolevast kogemusest, või sinu tunnetuslik pool ehk kogemus lihtsalt muutub? Kui sa käe rohuliblelt ära võtad ja sa saad teadlikuks oma loomulikust keha energiast, kas see on täiesti eraldi olev kogemus või see on jätkuv üks protsess? Kui sa märkad nüüd oma loomulikku keha energiat, kas see on kogu aeg ühesugune või toimub selleski muutused? Sa võid taas käe rohuliblele panna ja seda tõeliselt naudinguga puudutada. Kas see protsess, mida me nimetame kogemiseks, on endiselt kestev?
Tihti me teadvustame, et meie oleme millestki teadlik. Näiteks ma olen teadlik nägemisest. Ma olen teadlik sellest kirjutamisest siin. Samuti sellest tekstist siin.
Olles teadlik oma kehast, oma käest, rohuliblest... oleme jätkuvalt teadlik kõigest, mis meie kogemuses toimub või muutub. Tegelikult oleme teadlikud kogemisest täielikult. Me ei tea midagi muud kui kogemist ennast.
Kogemine.
Millest on tehtud kogemine? Kes kogeb kogemist?
Nagu eelpool oma kogemuse põhjal avastasime, on kogemine katkematu. Muutuda võib kogemise energia. Näiteks puudutades külma jääd, tundub see teistsuguse kvaliteediga kui puudutades kuuma liiva. Ometi on nii külm jää kui ka kuum liiv katkematu kogemise loomulikud osad. Õigemini, nad on küll "osad" aga kindlasti mitte "eraldi olevad osad". Kuna kogemine on katkematu, siis sellest faktis on peidus ka kogemise olemus. Kogemine on tehtud kogemisest! Kogemine on muutumatu ka sügava unenägudeta une ajal. See on periood, kus midagi ei salvestu mällu ja midagi ei ole justkui kogeda (näiteks oma keha kogemust ei ole). Tegelikult seepärast ei salvestugi midagi mällu kuna kogemuses ei avaldu ühtegi objekti (näiteks mõte). Niisugune kogemine on nii loomulik, et kui me "hommikul ülesse ei ärkaks", siis meil ei oleks õrna aimugi, et maailm sellisel kujul nagu see praegu paistab, üldse olemaski oleks. Siiski on niisugune sügava une periood kogemise üks "osa". See osa viitabki kogejale, see millele või kellele paljud spirituaalsed raamatud viitavad. Seda nimetatakse teadlikkuseks. Teadlikkus on niisugune teadvus, mis on enesest teadlik sõltumata oma kujust ja vormist.***
Kuidas me oleme teadlik tundest? Kui aus olla, siis me ei pea selleks mitte midagi tegema. Tundest teadlik olemine on loomulik. Teisiti öeldes teadvus on enesest teadlik.
* - tunnetus on alati vahetu ja katkematu
** - tunnetamise märkamine on iseenesest toimiv nähtus
*** - teadvusel (teadlikkusel) ei ole kuju ega vormi |
04. august 18:12 hea sõber kirjutas:
Tsau,
Kui tunnetuse ja tunnete kaudu kogemise märkamine ja teadvustamine on piisav, võib tegeleda järgmise etapiga. Näiteks võib valida nägemise.
Kuidas märgata, et nägemine on seesama kogemine ehk seesama teadlikkus?
Kõigepealt tuleb teadvustada, et ruum, mida me silmadega märkame, ei ole päris see, mida me arvame ja usume. Rohulible kogemise kaudu jõuame kogemiseni, et sõltumata asjaolust, et kõik asjad paistavad meist (kehast) justkui eraldi, on kõik kogemise kaudu ja kogemise sees üks. Üks protsess. Kogemine. Teadvuse jaoks on kogemine homogeene ehk kõik on võrdne. Üks.
Seesama üks on ka nägemise protsess. Kui midagi vaadata. Mingit objekti ruumis. Kas see asub siin või seal? Loomulikult, kui see objekt asub kehast eemal, siis ütleme, et see asub seal. Ometi, kui me seda objekti märkame, näeme ehk teadvustame või kogeme, siis see asub siin. Teadlikkuses või teadlikkuse väljas. Vastasel juhul pole meil õrna aimugi, et see objekt üldse olemas on.
Teadlikkus on teadlik nägemisest ja kõik, mis on nähtav, on siin, kogemises, märgatud ja teadvustatud.
Sõltumata sellest kas silmad on kinni või lahti, teadlikkus ei teki ega kao. Teadlikkus on endiselt siin ja praegu. Kui silmad on avatud, on teadlikkus endiselt teadlik kogemisest ehk iseenesest |
05. august 08:40 hea sõber kirjutas:
Vastates Kaido küsimusele, loomulikult seda "isikut" olemas ei ole. Tegemist on mõttega, mille kogemise ajal on võimalik ennast samastada selle mõttega, kuid loomuliku kogemise sees märkame, et see mõte "aeg-ajalt" tekib võib kaob, ehk saab ilmsiks, et see ei ole päris mina. Siiski ei ole mõtte märkamine alati piisav, et ennast ära tunda. Tunne, et ma olen ainult see keha siin, vajab sügava ja katkematu oma kogemusega üheks saamiks. Ehk teadvustamist, nautimist ja selles olemist. Siis me ei koge ainult tundeid, vaid märkame tunnetamist kui loomulikku kogemist ja protsessi.
Kui nägemise on taas piisavalt kogetud kui ühe kogemise loomulik ja eraldamatu osa, võib jätkata järgmise etapiga.
Valime mõtted. Mõtlemise. Kas mõte ja mõtted on seesama kogemine? Seesama teadlikkus?
Nii nagu ruum ei ole vahemaa ja (näiteks) kahe objekti eraldaja, vaid kogemise protsess, nii ei ole ka aeg päris see, mida me ajaks arvame ja mõtleme. Aeg on uskumuse kohaselt (lihtsustatult) periood või sündmus kahe objekti, sündmuse või nähtuse vahel. Kui ühtegi objekti, sündmust või nähtust ei toimu, siis puudub ka aeg. Ehk sisuliselt kogemise käigus selgub, et aeg on ise uskumus või mõte, samasugune "objekt" nagu me kõiki "asju" nimetame.
Seega tuleb teadvustada või esialgu uskuda, et teadlikkus ehk sina oled ajatu ning sa koged ajutiselt mõtteid, tundeid, vorme ja muid nähtuseid ning sulle tundub, et sa koged ka aega nende nähtuste käigus. Tegelikult koged sa lihtsalt enese väljendust, ajutist kuju ja vormi, seda muutuvat energiat, mida sa rohulible puudutamise käigus kogesid. Sa nägid, et rohulible oli sinust eraldi, kuid puudutamise ja tunnetamise käigus kogesid, et tegemist on ühe kogemisega. Ühe protsessiga.
Samamoodi toimub ka teadvuses (teadlikkuses). Teadlikkuses tekib protsess just nagu rahulik vesi võib hakata lainetama, energia muutub. Tegelikult oled sa alati siin ja praegu, teadvustad muutust eneses ja koged seda täielikult. Ükskõik, milline mõte oma sisu poolest avaldub, oled sa sellest teadlik praegu. Paistab, et aeg liigub edasi, kuid tegelikult toimub muutus teadvuses. Mõte tekib ja kaob, on samasugune kogemuslik muutus nagu puudutades rohuliblet. See on seesama kogemine, seesama teadlikkus, mis on võtnud ajutiselt uue kuju ja vormi ja väljendab ennast. Me oleme sellest teadlikud, sest see toimub meis, meie sees. Isegi kui me näeme kujutluspilte, mida silmaga ei näe, oleme neist piltidest teadlikud ja võime neid kirjeldada. See tähendab, et kõik toimub teadvuses, teadlikkuses. Ruum on selle teadlikkuse ajutine väljendus, samamoodi ka mõistus. Tegelikult toimub siin üks katkematu kogemine. |
05. august 21:34 üks sõber kirjutas:
Omal kogemusel põhinev enese avastamine. Praktilised harjutused.
Igaüks, kes soovib oma kogemuse põhjal ennast (taas) avastada, saab seda teha vastavalt oma vajadusi ja võimalusi silmas pidades ja arvestades.
Selleks ei pea minema metsa jalutama, et rohulible puudutada ja tunnetada. Niisama hästi võib kogeda näiteks oma keha, mugavalt istudes, kodust lahkumata. Osadele inimestele meeldib väga liikuda, näiteks joosta, ujuda või jalgrattaga sõita - needki tegevused on suurepärased võimalused kogeda vahetult muutuvat energiat. Kui sulle ja sinu kaaslasele meeldib, võite puudutada ja tunnetada üksteise käsi. See kogemine võib pakkuda väga palju meeldivaid üllatusi, kui sina ja sinu kaaslane olete hingeliselt valmis jagama neutraalselt osa oma kehast, näiteks käsi, et kogeda üksolemist. Ühte protsessi.
Tee kogemine endale nauditavaks protsessiks ja praktiseeri seda iga päev.
Võibolla tegeled sa lilledega, mis on suurepärane võimalus mitmel viisil nautida vahetut kogemist. Kõigepealt lillede vaatamine ja seejärel lillede puudutamine. Niisugune kombinatsioon on hea võimalus märgata seda, mis on selles kogemises ehe ja loomulik.
Kindlasti pole vaja alustada tegevustega, mis sulle ei meeldi või mis ei ole "sinu jaoks". Näiteks, sa ei pea traditsiooniliselt mediteerima või mediteerimist harjutama kui see sulle huvi ei paku ja see tegevus sinu jaoks meeldiv ei ole. Kuid kui sulle näiteks mittetraditsioonile meditatsioon meeldib, võib olla see suureks abiks katkematu kogemise nautimisel.
Mina näiteks ei naudi traditsioonilist mediteerimist, kuid samas ma ei eita selle mõju ja toimet loomuliku kogemuse teadvustamisel ja kogemisel. Selle sama rohulible puudutamine on minu jaoks meeldiv meditatsioon, enese äratundmine ja kogemine ehedalt ja vahetult.
Kõik, mida enese kohta avastame, on kogemine. Üks protsess.
Kõik, mida ma olen avastanud, on kogemine. Siin on üks protsess, milles on eraldamatuna minu ajutised 5 meelt, tunded ja mõtted. Siin on ka ajutisena kõik inimesed, sündmused ja nähtused. Kui ma enda vastu nüüd aus olen, siis ma ei ole kunagi kogenud ühtegi vormi, isegi kui need paistavad ajutised vormid. Kuid loomulikult olen ma uskunud, et ma näen, tunnen ja kogen vorme. "Mina olen ainult see keha ehk vorm", oli minu jaoks pikka aega sügav uskumus ja sellel uskumusel baseeruv tunnetus. Kuni selle hetkeni, mil ma päriselt kogesin rohulible...
Ma ei ole seda "rohulible" näidet välja mõelnud, vaid salvestasin selle sündmuse isegi videona. Ma ei olnud päris kindel, mida ma teen või miks ma teen, kuid sellest sai üllatuslikult kogemus, kus "mina" kui tunne ja mõte haihtus ühte kogemisse. Sellest sündmusest alates olen ma teadlik, et olgugi, et ma näen asju, inimesi, sündmuseid justkui eraldi, on need tegelikult ühe kogemise sees. Ühes kogemises. Ühes protsessis. Sellest sündmusest alates olen ma oma kogemise põhjal teadlik, et seda (elu) kogeb üks teadvus, mis on enesest teadlik ja tegelikult on kõik "asjad" tehtud sellest ühest teadvusest ;)!
Soovin kõigile meeldivat praktiseerimist ja põnevaid avastusi ning õnnelikku äratundmise rõõmu! |
07. august 08:13 üks sõber kirjutas:
Uus praktiline harjutus ja põnev avastus. Jagan oma kogemust.
Mulle meeldib täiega oma kaaslast masseerida ja tema naudib seda samuti mõnuga. Samal ajal tunnen ja kogen, et miski minus taastub. See muutub puhtaks, selgeks ja sügavaks. See küllastub äratundmisest. Ma ei soovi ega oskagi sellele konkreetset nime anda, kuid kogemisena on see justkui see sama kogemise väli. Inimlikult võin seda nimetada veel bioloogiliseks või energeetiliseks väljaks. See avaldub masseerimise käigus ja see tegevus on minu jaoks täielik nauding.
Just niisugust äratundmise hetke ja selle katkematut kogemist... soovin kõigile. Mõnusat praktiseerimist ;). |
07. august 22:21 Kaidole kirjutas:
Sul on õigus! |
09. august 19:26 hea... kirjutas:
Miks me kaitseme seda isikut?
Sest me usume, et me oleme see isik. Niisugusel juhul on kaitse loomulik. Niipea kui avastame oma loomuliku kogemuse, niipea on avatus meie kaitse.
Mis tähendab avatus?
Kui miski minus küsib, "kes seda kogeb?", siis enne kui vastata... See küsimus ise viitab juba kogemisele. Küsimus ei viita kogejale, isikule või nähtusele, vaid kogemisele endale. Protsessile. Tegelikult ei küsi seda keegi (isik) ega miski, vaid toimub kogemine, milles toimub muutus nagu rohulible puudutamine.
Avatus on loomulik olemine. Just nagu ma olen, vahetult ja ehedalt.
Mõtted, mida me kogeme, on vahetult ja ehedalt meie enese väljendus. See väljendus on ajutine, justkui välja hõigatud hääl, mis sumbub vaikusesse. Meie keha või tunded on seesama väljendus.
Me oleme kõigest sellest loomulikult teadlikud, sest me tunneme ja teadvustame ainult ennast. Kõik on tehtud sellest ühest. Kuidas nimetada seda teisiti kui armastus. |
11. august 14:18 kes ma olen? kirjutas:
Sellele küsimusele on lihtne vastata kui looduses olla. See on minu loomulik keskkond. Vaadates puid ja kuulates seda vaikust, tekkis meeldiv äratundmine. Ma olen see teadlik hetk siin. Ma olen see teadlik olemine siin.
Iga hetk meie elus on loodud tunnistama praegust hetke. Seda hetke, mis on teadlik enesest ja kõigest, mis selle see toimub. Looduses hetke märgata ja sellega üks olla on lihtne. Selleks ei ole vaja midagi teha, niisugune olemine on loomulik. |
16. august 08:26 üks mõte... kirjutas:
Me oleme ära õppinud, et me oleme see isik siin. Mina, see keha ja see mõistus, mina, see keha ja need tunded, olen see inimene siin. See isik siin. Niisugune on meie uskumus. Kuid kas see on loomulik, kas see on meie loomulik olemus, meie loomulik kogemus?
Kui me beebina sündisime, ei olnud meil niisugust uskumust. Loomulikult aitab inimeseks olemise uskumus meil elus teatud mõttes hakkama saada, kuid see ei ole siiski meie olemus. Mis on see, mis on nii loomulik, et me sellest peaaegu ei räägigi, kuid on loomulik nii vastsündinud beebile, kes ei ole veel rääkima õppinud, kui ka täiskasvanud inimesele, kes usub ennast olevat inimesena?
Kui me sügavale unenägudeta unne vajume, ei ole selles kogemuses mingit enese teadvustamist inimesena. Kui me sünnime ja sureme, ei ole ka neis kogemustes enese defineerimist inimesena. Me ärkame hommikul ülesse ja piiritleme ennast sellena, mida me näeme, tunneme ja usume. Miks me arvame, et võime ühe etapi kogu protsessist üle tähtsustada ja seeläbi ennast täielikult defineerida?
Mis oleks, kui võtaks arvesse kogu protsessi ja kogeks ning elaks läbi selle?
See tähendab eelkõige enese vastu aus olemist ja selle loomuliku märkamist, mis meis juba on. See tähendab ausust ka teiste inimeste vastu. See võib tähendada oma kogemuse põhjal enese (taas)avastamist.
Sellega alustada on lihtne, sest me ei pea seda loomulikku esile kutsuma või selleks midagi tegema. See juba on püsivalt ja katkematult meis olemas. See võib olla lihtsalt vaatamine, kuulamine, puudutamine, tunnetamine... Kui keegi ütleb, et see on see või see on too, siis enne kui seda uskuda, veendu, mis see sinu jaoks tegelikult on. Võibolla ei olegi võimalik seda sõnadesse panna ja see on täiesti ok. Äratundmist ei olegi võimalik alati seletada...
;) |
16. august 10:01 ühe mõtte täpsustus... kirjutas:
Kui sa otsustad midagi lihtsalt vaadata, kuulata, puudutada, tunnetada... siis on hea kui valid midagi meeldivat, ohutut ja neutraalset.
Kui sa valid mingil põhjusel näiteks vaadata või kuulata oma mõtteid, siis alguses võivad need tekitada segadust, sest neis kuuldav ja nähtav "mina" võib tekitada tunde, et tegemist ongi minuga. See on uskumine ehk oma mõtetega samastumine. Samas, kui sa lubad sellel mõttel ja tundel olla, võib see olla väga vabastav kogemine.
Kui sa valid näiteks ohutu ja neutraalse või meeldiva puu, põõsa või rohulible vaatamiseks, puudutamiseks ja tunnetamiseks, võib see olla nauditav protsess, sest see elav loodus ei aja sind ära ja ei nimeta oma vormi enda omandiks...
;) |
02. september 14:16 Tänulik lugeja kirjutas:
See on suurepärane artikkel! Lihtsalt suurepärane ;)
Avastada ennast enda vastu aus olles... Mis saab veel parem olla? ;) Mina nimetan seda empiirilist kogemust viimasel ajal oma kogemuseks või oma loomulikuks kogemuseks, kuid loodan, et silt ei riku viidet.
Veel mulle meeldib selle "mina" mõtte käsitlemine. Alguses segadus ja siis... põmaki... selgus. Oli teadmine, et "mina teen midagi". Siis oli arvamus, et mina olengi see, kes teab, et "ma teen midagi". Siis tekkis konflikt tegemise ja olemise vahel... "Kas ma teen seda teadmist, et ma tean, et ma teen midagi" või "olen ma teadlik niisugusest mõttest..." ;)
Siis paljastus teadvelolek, see mis ei teki ega kao, ei sünni ega sure, ei jää magama ega ärka ülesse... ;)
Tänan! |
02. september 17:00 Tänulik lugeja kirjutas:
Kaido soovitus harjutada iga päev tegelema millegagi teadlikult nii, et "mina" mõtet ei oleks sellesse kaasatud, on kulda väärt nõuanne.
See jaoks tähendab, et ma teen midagi, kuid ma ei lisa sellele tegevusele veel mõtet, et mina teen seda. Toimub tegevus, kuid seejuures ei oluline veenda ennast, et just mina teen seda. See on sama hea, kui ma lõhun näiteks puid, kuid ei korda pidevalt oma peas, et "mina teen seda", "mina teen seda". Niisugusel mõttel ehk kordamisel ei ole mingit praktilist lisaväärtust. Vastupidi, see võib teatud juhtudel tekitada stressi ja tihtipeale külvab ka segadust.
"Mina" mõte on aga praktiliselt kasulik "tööriist", näiteks hea kaart. Juhul kui ma metsa ära eksin ja vabatahtlikud mind otsima asuvad, on neile väga vajalik info kõik see, mis puudutab minu välimust, kaasa arvatud pilt minust. Niisugusel viisil koguvad ja talletavad nad infot minu kohta ja piltlikult väljendades tekib neil "kaart" või kujutlus minu kui isiku kohta, mida nad otsima asuvad. Selle "tööriista" võib piltlikult öeldes panna käest, kui nad mind metsas märkavad ja ära tunnevad.
"Mina" mõte või "minapilt" on kasulik ka siis kui soovin tutvuda ja sisestan andmeid mõnda tutvumisportaali, kus soovitakse infot minu huvide, hobide, välimuse ja kõige muu inimliku ja isikliku kohta. Nendest andmetest loob teine inimene vastavalt oma unikaalsele kogemusele pildi minust... ;).
"Mina" mõte on väga praktiline ja kasulik, kuid mitte minu identiteet või olemus. Minu olemus on samuti, nagu Kaido artiklis mainib... teadvelolek ;).
Tänan! |
19. september 16:47 Tänulik lugeja kirjutas:
Väga huvitav artikkel on siin: http://alkeemia.ee/artiklid/Kummaline-kvantmaailm-see-mida-nimetame-reaalsuseks-on-pelgalt-meeleseisund/l-123/c-1319/
Huvitav on see, mida selles artiklis nimetatakse "empiiriliseks kogemuseks". Loodetavasti on see hea näide mõistmaks, et sõnad ei ole need, mis viitavad meie kogemustele, vaid just see, kuidas me oskame sõnade taha vaadata ja sõnu vaadelda.
Tänan! |
23. november 11:04 inspired by kirjutas:
Kui juba fantaseerimiseks läks, soovin siiralt teada, kes on see, kes usub ja kaitseb isikut? Minu arust on see samuti pelgalt mõte ja seepärast ei tee seda antud artikli kontekstis "meie" nagu pealkiri viitab. Küll aga kogeme teadvustamatuse tagajärge... |
|
