Eneseareng »

Miks läänemaailmas teenindus nii halb on ja mida sellega siis ette võtta?
[22. aprill 2013 | Kirjutas: Kaido | 21067 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

"Kõige kindlam viis iseenda leidmiseks on end teiste teenimisse kaotada" - Gandhi

Olen üsna kindel, et paljud Aasiat külastanud eurooplased on kodumaale naastes korraliku teenindusšoki saanud. Minu viimane kogemus leidis aset Balilt naastes Frankfurdi lennujaamas, kus meil lihtsalt hommikukohvi kõrvale teenindajate poolt nägu täis sõimati. Mille eest? Ei saagi täpselt aru. Teenindaja vist arvas, et tuleme nende kohvikusse niisama mujalt ostetud take-away kohvi jooma, kuni avastas, et tegelikult tulime sinna hoopis kohvi kõrvale hommikust sööma. Kas ta peale avastust ka vabandas? Muidugi mitte!

Teenindamine Aasias

Aasias on väga suur vaesus ja tööpuudus. Paljud inimesed teenivad oma igapäevase leiva tänavatel helmeid ja riideid müües, veetes pikad ja kuumad päevad igale mööduvale turistile endast märku andes. Mul puudub statistika, kui paljud möödujatest reaalselt ka ostavad, aga oma kogemusele tuginedes tundub see protsent olevat ikka väga väike (usun, et mitte rohkem kui 1%). Veelgi keerulisemaks muudab olukorra tõsiasi, et identset kaupa müüvaid kaupmehi on tänaval kümnete kaupa, mistõttu ei saa toodangu eest ka õiglast hinda küsida - hinnasurve on konkurentsi tõttu suur ja ahned eurooplased eeldavad Aasiast pealegi "tasuta" kaupa saada (loe: tingivad viimase piirini).

Kui raskele kaupmehe elule lisada töötud ja kontimurdev põllumajandus, võime korraks tunnetada, milline luksus on ühele asiaadile töötada rahvusvahelises hotellis või korralikus restoranis teenindajana. See võibki olla paljude inimeste eluunistus, sest töötamine konditsioneeritud ruumis, suhtlemine sõbralikumalt meelestatud välismaalastega ja võimalus isegi natukene karjääri teha ongi paljuski kõik, millest üks lihtne tailane või balilane unistada võib. Usun, et just seetõttu hindab see inimene oma tööd väga kõrgelt ja näitab ka oma klientidele tänu ning lugupidamist välja selle eest, et nad talle seda kõike võimaldavad ja lubavad tal elada tema "unistuste elu".

Teenindamine Euroopas

Missugused unistused on aga sinul, hea eestlasest kaasmaalane? Või missugused unistused on ühel klienditeenindajana töötaval sakslasel, kes näeb enda kõrval kuni 5000 eurot kuus teenivaid sõpru? Kas sellise inimese unistuseks võib olla lennujaama kohvikus hommikul kl 5.30 erinevatest riikidest (paljud vaesematest riikidest kui tema oma) saabuvaid uniseid nägusid teenindada ja end nende jootrahast elatada?

Nagu näha, võib teenindamine olla samaaegselt ühe inimese unistus ja teise inimese õudusunenägu. Kõik sõltub taustsüsteemist, mille suhtes me seda töökohta hindame. Eks seepärast võib paljudes lääneriikides teenindajatena näha ka rohkem immigrante kui põliselanikke. Paljud põliselanikud lihtsalt tunnevad (ilmselgelt ekslikult), et nende väärikus ei luba nii madalale laskuda.

Kui elu aga inimesele hetkel midagi muud ei paku, on tema valikud kesised - kas näljas olla või siiski võtta vastu oma teadmistele, kogemustele ja oskustele vastav amet, milleks võib vabalt olla ka teenindaja teeäärses tanklakohvikus. Kui inimene tunneb aga iga päev, et ta väärib midagi palju enamat, võibki aja jooksul temas töö ja klientide suhtes tülpimus ja rahulolematus tekkida. Juhataja juuresolekul jõuab veel enam-vähem normaalse näo ette manada, kuid juhataja lahkudes ei takista miski teda väljendamast seda, mida ta tegelikult sellest olukorrast arvab.

Mida arenenum ja rikkam on ühiskond, seda hullem on olukord. Just seetõttu leiab Eestis tegelikult väga palju väga meeldivaid teenindajaid. Võib öelda, et meid ei ole lihtsalt veel nii ära rikutud - me teeme tööd ja oleme tihtilugu selle üle isegi uhked. Olgu selleks siis teenindaja kohvikus, tanklapoes või eksklusiivses restoranis, meie tegelik roll ei ole ju lõppkokkuvõttes kedagi teenindada, vaid teisi inimesi teenida.

Teenindamise ümbermõtestamine

Sõna teenindus tuleneb nii eesti kui inglise keeles sõnast teenima (inglise keeles service and serve). Järelikult teenindajana ei ole ma teenindaja rollis, vaid hoopis teenija rollis. Ma teenin teist inimest.

Ükskõik, mis ameti peal me töötame, teenime teisi inimesi. Kui olen klienditeenindaja, teenin oma klienti (kliendi huve). Kui olen selle kohviku omanik, teenin kaudselt nii kliente, aga otseselt oma töötajaid (nende huve). Samuti teenin ettevõtjana maksude kaudu riiki ja kohalikkuu omavalitsust. Kui ma olen arst või politseinik, teenin ma abivajajaid. Kui ma olen kunstnik, teenin ma inimesi, kes minu loomingust vaimustusse satuvad. Kui ma olen koolitaja, teenin koolitusel osalejaid, ja kui ma kirjutan seda artiklit, teenin ma lugejat.

Teiste teenimiseks ei pea isegi tööl olema, sest me teenime ka tööväliselt igal hetkel teisi inimesi (nende huve). Olgu selleks siis abikaasa ja lapsed kodus, või sõbranna kohvikus - me tahame nende jaoks olemas olla, et nendele parimat pakkuda. Ja seda isegi ilma, et keegi meile selle eest sentigi maksaks.

Kuidas eraldatust inimeste vahel vähendada?

Läänemaailm on väga eraldatud ja individualistlik maailm, kus inimesed võivad end põhjendatult väga üksikuna tunda. Meil on perekond ja käputäis sõpru, kellest "hoolime", ja kõikide ülejäänutega (nn võõrad) võib mida iganes juhtuda. "Mis mul nendest, ma ju ei tunne neid?", võime endalt mõttes küsida.

Mis aga oleks, kui õpiksime eraldatuse asemel rohkem sarnasustele keskenduma? Ja seda isegi võõraste inimeste suhtes. Võõrastel võib olla erinev isiklik ajalugu, erinevad huvid ja väärtused, aga teatud tasandil oleme siiski väga sarnased. Ka meie elukaaslane ja parim sõber olid kunagi meie jaoks võõrad. Me saime lähedaseks seetõttu, et leidsime teineteise juures üles ühisosad, ja õppisime ajas nendele keskenduma. Nüüd ei oska me enam ilma nende inimesteta elada ja oleme valmis neid isegi ilma jootrahata kõhklematult teenindama. Miks? Sest me hoolime nendest.

Missugused sarnasused võivad meil olla kõikide nende inimestega, keda me hetkel veel ei tunne? Mis meid tegelikult teiste inimestega seob? Jah, selleks ei pruugi (veel) olla ühine ajalugu, ühised hobid, ühine kultuur ja keel, aga kas midagi siiski on?

Kas võib olla, et me soovime kõik õnnelikud olla? Kas võib olla, et me soovime kõik armastada ja olla armastatud? Kas meid võivad siduda unistus elada ilusas kodus, unistus maailmas ringi reisida ja omada hoolivaid sõpru? Kas selleks võib olla soov hea välja näha ja teiste inimeste poolt hinnatud ning väärtustatud olla? Või ehk hoopiski soov teha oma elus progressi ja liikuda parema elu poole? Aga kuidas oleks lastega - kas me mitte kõik ei soovi, et meie lastel hästi läheks ja et nad õnnelikud olla saaksid?

Sellisel viisil võiksin jätkata terve lehekülje. Ma võiksin iga lugeja kohta öelda vähemalt kümme asja, mida ta elult soovib. Ja seda ilma teda isegi teadmata. Kuidas ma seda tean? Ma ju ise tahan samasuguseid asju. Me oleme kõik inimesed, ja meil on vägagi sarnased unistused ning ootused elule. Selleks ei pea olema hiromant, et ära arvata, mida võõras inimene tänaval soovib. Detailid võivad erineda, aga üldjoontes tahame kõik väga ühesuguseid asju.

Kui ma olen valmis teenima oma elukaaslast ja sõpra, sest ma hoolin nendest (kuna me oleme väga sarnased), siis miks ma ei võiks teenida võõrast, keda ma veel isiklikult ei tunne, kuid kellega mul on siiski väga palju ühist? Me kõik oleme teenindajad (ja teenijad) ning me kõik oleme omavahel väga tihedalt seotud. Eraldatus ja individualism on illusioon, sest me ei saa kuidagimoodi üksteist teenimata elus hakkama.

Kui poemüüja ei teeniks meid klientidena, jääksime nälga. Kui juuksur ei teeniks sedasama poemüüjat, näeks ta varsti välja nagu metslane ja keegi ei ostaks temalt. Seesama juuksur omakorda vajab ellujäämiseks teenindajat, kes talle õiged tööriistad juuksuriametiks müüb. Kõik on seotud, ükskõik mis otsast me seda ka ei vaataks. Kuni me näeme endid kui teenindajad, kelle amet on kõige madalam ja ebaolulisem maailmas, oleme ilmselgeks iseennast liiga kitsalt maailma suhtes määratlenud. Kogu loodus, Päike ja Kuu teenindavad ja teenivad iga päev meid. Ja nad ei küsi kunagi, millal nad meilt tagasi saavad.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. aprill 14:14 eha valge kirjutas:
Kaido! Ma olen Sinuga absoluutselt nõus
Eha
22. aprill 20:42 Ingmar kirjutas:
Tere Kaido,


lugesin mitu korda artikli läbi ja kahjuks ei saanud aru mida sa öelda tahtsid. Kas tegemist on teenimise moiste selgitamisega vöi on tegemist halva kurtmine halva teenindamise/teenimise yle läänemaailmas?

Kui voin oma tagasi hoidliku arvamuse avaldada, siis näiteks siin, uues kodus Rootsis on teenindus/teenimine parem kui Eestis. Tosi on yksikuid kohti kus voib teenindusega rahule jääda, kuid suuremas hulgas on siiski teenindus/teenimine Eestis kesised.
22. aprill 21:50 Egon kirjutas:
Väga hea. Ma tundsin seda rahu ja vaikust, millele see artikkel tegelikult viitas. Tänan! Muidugi või see olla vaid minu enese kogemus, mille ma antud kontekstile peegeldan, kuid see kontekst ei sega seda kogemust! Pigem toetab. Aitäh! ;)

Mina avastasin teenindamise olemuse raamatu "Kui muutub kõik, muuda kõike". Parim raamat, mida siiani lugenud olen. Praegu parem, kui uskuda saladuse raamatut või mõnda E. Tolle raamatut. Samas. Iga etapp on vajalik. See raamat seletab samuti ära, et kõik teenindavad kõiki ja hingede tasandil on isegi kannatused ära seletatavad. Hing on valinud endale eesmärgi, mille kaudu areneb ja avardub nii tema kui ka kõik teised hinged. Ehk iga hing teenindab iseennast ja kõiki teisi hingi. See on nii ka siis, kui see tähendab ajutist kannatamist.

Olen sügavalt veendunud, et teisi teenindades kogen tõelist, see tähendab süütut, avatut ja puhast rõõmu. Olen seda ise vahetult kogenud.

Teenindamise teema on väga aktuaalne ka minu elus, sest see on toiminud minu elus väga huvitava kogemusena. Praegu selgitan selle tagamaid :).

Parem teenindus tähendab tihti kaitsepositsioonist loobumist ja avatud kuulamist. Hea teenindus tähendab tihti ka kriitika aksepteerimist ja hingega mõistmist. Minu elu on muutunud paljuski tänu sellele, et olen ka negatiivsele kogemusele tänulik olnud.

Mida see tähendab? Negatiivsele kogemusele tänulik olemine, isegi sügavalt mõistmata, avab selle kogemuse muutusele ja tihti on selleks muutuseks minu enda arvamus.

Teine inimene võib oma negatiivse suhtumise ja väljendusega tihti väljendada seda kritiseerijat minu enese peas, kelleks ma ennast vahel samastudes arvan olevat. See kritiseerija on tegelikult reaalne ainult fantaasias, kuid fantaasia on reaalne ise ainult fantaasias. Seega teine inimene, kes mind või minu tegevust kritiseerib, teenindab mind, kinkides mulle võimaluse näha seda kogemust eemalt ja pakkudes võimaluse märgata ja mõista, mis tegelikult toimub ja oluline on. Samas fantaasia seda ei paku, kui see just ei kummita ja mustritena ennast ei väljenda, sest reaalne elu toob tihti mind reaalsusesse tagasi. Jumal tänatud!

Kui tihti me oleme tänulikud kogemusele, mida me põhjani ei mõista, mis on pigem negatiivne ja justkui tekitab seina enda ja elu vahele? Ja milline põhjus võiks viidata just niisugustel hetkedel tänulikkusele? Mõista ja mitte hukka mõista. Ja just seda hing teebki... mõistab.

Kummaline, kas pole. Oma võltsmina uurimiseks on vaja ennast või oma kogemust ette kujutada ehk fantaasiat kogeda, kuid see ei ole reaalne. Ehk päriselt pole seda olemas. See on olemas ainult fantaasias. See tähendab kujutluses. Seletamatuna näib olukord, kus fantaasia iseenesest tööle hakkab ja, kus ma praegust hetke piisavalt teadvustamata seda fantaasiat vähemalt "fantaasia hetkel" usun ja usaldan.

Mis juhtub kui oma fantaasia minale, sellele kritiseerijale, otsa vaadata ja lihtsalt kuulata? Oma kogemuste järgi olen märganud kui palju rahu ja vaikust minus on. Lisaks võimaldab kuulamine teadvustada ajatut hetke, mis muidu kontekstipõhiselt kas minevikuks või tulevikuks muutub.

Mõistust on vaja sama palju kui keha ja hinge. Mõista, milline on ühe või teise roll, ülesanne või kavatsus, saab suurelt osalt tänulikkusena.
23. aprill 13:17 Egon kirjutas:
Halb võib ka hea olla.

Raamat: "Kui muutub kõik, muuda kõike" on üks neist seletamatutest nähtustest, mis mind sügavalt puudutanud on. Kes on lugenud, teab millest see räägib.

Kui puuduks halb teenindus, kas oleks põhjust tahta head teenindust? Kui puuduksid probleemid, kas oleks vaja lahendusi? Teine asi on vaadata maailma ja elu niisuguse nurga alt, milles halb, negatiivne ja problemaatiline on loomuliku (areneva ja avarduva) elu osa.

Kui sa teenindad teist inimest viisil, mida sa võibolla ei teadvusta, kuidas saada siis sellest ikkagi teadlikuks. Kui kujutada ette, fantaasias muidugi, et ühest hetkest kõik probleemid kaoksid, mida see siis tähendab? Kui sa pakud oma lahendustega inimeste elule kergendust, kuid avastad, et keegi ei vajagi enam su teenuseid, sest kõik saavad ise hakkama. Kas see tähendab sinu jaoks samuti kõikide probleemide kadumist?

Võibolla sul tekib küsimus, mis on üldse probleem ja kas sellel on mingit universaalset tähendust? Võibolla avastad, et see, mis on sinu jaoks see ehk tähendab seda, ei ole seda teise inimese jaoks. Seega ühelt poolt võid sa kinnitada, et probleemide kadumine on probleem, kui sa tegeled probleemidele lahenduste pakkumisega. Samas võib muutuda hoopis sinu või teiste inimeste nägemus probleemist. See, mis paistis alguses probleem, lihtsalt muutus või muutus teadlikkus. Samas võid sa hakata tegelema hoopis uue valdkonnaga, kuhu sa annad palju lisaväärtust.

Muidugi on see fantaasia, selles pole kahtluski. Kuid probleem, näiteks halb teenindus, võib olla vägagi arendav ja avardav teadlikkuse nähtus.

Kui puuduks niisugune haigus nagu vähk, kas me oleksime kuulnud imelistest tervenemistest, millest on arenenud terved teraapiad ja tervendamise praktilise meetodid?

Ma olen oma senise lühikese elu jooksul õppinud märkama ja aksepteerima halba ja negatiivset kui ühte osa loomulikust ja avarduvast arengust. Ma olen õppinud isegi tänulik olema, sest siis olen neid kogemusti mõne aja pärast märganud viisil, mille peale kunagi varem ei oleks tulnud.

Ma tunnistan, et oma kogemuse, kogetud ja kogetava olen loonud ise ja koostöös teiste hingedega. Mitte miski ei juhtu põhjuseta ja mitte midagi ei toimu halvemuse, vaid ainult paremuse poole. Isegi neil hetkedel, kui arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, olen hiljem märganud, kui vajalik see oli ja kui tänulik ma selle eest olen.

Kui sa ei ole veel lugenud, siis soovitan raamatut: "Kui muutub kõik, muuda kõike", autor: Neale Donald Walsch. Sellest raamatust sain aru, et elu ja maailma, nagu ka ennast näen viisil, mis on seotud minu vaatekohaga. Loomulikult seletab N.D. Walsch selles raamatus kogu vaimse ja füüsilise maailma täielikult ära niisuguse süstemaatsusega, et midagi ei jää mõistetamatuks ;).
24. aprill 15:41 I. kirjutas:
Nagu mulle üks tuttav ütles, et Tais on kohalik töötaja natuke lohakas. Ju siis tailane teenindajana on hea suhtleja ja müügimees, aga telgitaguses lohakas tööline.
Tegelikult ei saa ikka antud teemat üldistada. Igas kohas omad head töömesilased ja teised laisemad.
26. aprill 13:13 13:13 kirjutas:
Eraldatus ja individualism on illusioon, sest me ei saa kuidagimoodi üksteist teenides elus hakkama.


kiilusin kinni siin lauses
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):