Arvatavasti on igaüks meist kuulnud kedagi muljetamas oma Aasia-reisist ja imestamas, kuidas inimesed seal vaatamata vaesusele ja mustusele nii õnnelikud on. Milles siis asi? Võtsin kätte ning rääkisin sellest kohalike balilaste endiga. Küsisin otse, kuidas te nii õnnelikud olete, kui teil ei ole korralikku kodu, sanitaarsüsteemi, puhast vett ja mõnikord isegi süüa?

"Meil ei ole plaane"
Valge inimene on kõva planeerija. Valgel inimesel on plaan olemas igaks olukorraks, sest meid on õpetatud uskuma eesmärkidesse ja plaanidesse - need on ju ainukesed viisid millegi saavutamiseks, et seeläbi siis õnnelikuks saada. Teisiti öelduna oleme väga kõvast kinni "kui, siis" -mudelis, mille kohaselt usume, et KUI me saame selle, või KUI me saavutame selle, või KUI meil oleks see, või KUI see asi oleks teisiti, SIIS oleksime õnnelikud.

Kindlasti on sellisel lähenemisel omad plussid, sest see paneb meid tegutsema (ja samas tekitab ka stressi), kuid selle mudeli kõige nõrgem lüli on lõpmatus - me ei saavuta iialgi olukorda, kus ei oleks enam midagi, mille poole püüelda (ja selle mitteomamisest tulenevat stressi). Sõltumata, kui heaks me oma elu juba saanud oleme, jääb ikkagi alles võimalus midagi veel rohkem, suuremat ja paremat saavutada. Me oleme "kui, siis" mudelis kinni elu lõpuni, kui me sellest ise teadlikult välja ei astu.

Balilastel aga ei ole plaane. Nad ei mõtle palju selle peale, kus võiks parem olla ja kuidas sinna jõuda. Nad on rahul sellega, mida elu nendele pakub ja võtavad rõõmuga kõik vastu, sest see on nende karma. Karma on balilaste elus väga olulisel kohal - nad lihtsalt usuvad sellesse tõsimeeli. Nad ei ole lugenud ühtegi Deepak Chopra, Neal Donald Walcshi või Eckhart Tolle raamatut, vaid see on nende veres - nad teavad, et kõik see, mis nende elus hetkel toimub, on nende minevikutegude tagajärg. Ma isiklikult kipun kusjuures nendega nõustuma.

Karmaseadus ütleb, et peaksime meelerahus ning naeratades vastu võtma selle, mille elu meile pakub. Meil ei ole mõtet süüdistada teisi inimesi või iseennast oma praeguses hetkes, sest me ei saa seda niimoodi muuta. Me saame muuta ainult oma tulevikukogemusi muutes praegu teadlikult oma suhtumist ja käitumist - hakates teadlikult sooritama tegusid, mis võiksid meile parema elu tulevikus tuua. Loomulikult ei ole see alati lihtne, sest egopõhine maailmavaade ütleb, et kõik teised on meie hädades süüdi ja raske on vastutust võtta, kuid mulle tundub, et karmapõhisel elul on inertne mõju - mida enam praktiseerida, seda lihtsamaks ja loomulikumaks see muutub.

Lihtsalt olemise puudused
Niisama kulgemine (nagu balilased seda teevad) on küll ilus ja vaimne, aga ei saa öelda, et sellel negatiivseid külgi ei oleks. Selline lähenemine võib viia majandusliku seisakuni. Paljud Aasia riigid on ju ka veel 21. sajandil arengumaade nimekirjas - kõik on justkui veel arenemise järgus. Aga mis on selle põhjuseks? Mul puudub kvalifikatsioon lõplike seisukohtade kujundamiseks, aga kuulates kohalike mõtteid elust, tööst ja enda arendamisest, võib siiski näha siin mõningaid seoseid.

Näiteks on Balil tänaseni laialt levinud (siiski mitte enam täielikult, sest läänemaailma mõju on ka siin tuntav) arusaamine, et kuni sul ei ole perekonda (naist / meest, lapsi), ei ole sul ka vastutust. See tähendab, et paljud 30-aastased mehed elavad jätkuvalt vanemate majas, söövad vanemate toitu, võtavad tseremoonia saatel iga 6 kuu tagant vastu vanemate poolt ostetud uued riided ja lihtsalt ei teegi mitte midagi.

See avastus jahmatas mind, aga see on tõsi. Paljud mehed ja naised raiskavad lihtsalt oma kõige elujõulisemad aastad ära, istudes päevast päeva koduuksel naabrimehega jutustades. Ema-isa või sõbra küsimuse peale, miks sa tööle ei lähe, vastavad nad sageli lakooniliselt: "Aga mul ei ole ju peret, kelle eest hoolitseda. Kui abiellun, siis lähen tööle ja hakkan raha teenima".

Küsisin selle peale, kas inimesed ei soovi siis midagi endale lubada? Kas nad ei soovi tunda, et nad on oma otsustes vabad ja iseseisvad? Läänes lähevad ju noored juba 16-17 aastaselt tööle, et nendel tekiks oma raha ja võimalus seda oma äranägemise järgi kulutada. Samuti saavad inimesed läänes varajases nooruses töötegemise kogemuse, mis loob vundamendi tulevikus midagi korda saata, anda oma panus isiklikku ellu, perekonda ja ühiskonda tervikuna. Mees vastas: "Ei! Meil ei ole midagi vaja. Kui tuleb perekond, küll siis jõuab selle peale mõelda".

See kõlab täiesti uskumatuna, aga nii see tõesti on. Tõenäoliselt ei ole see reaalsus mitte ainult Balil, vaid ka teistes Aasia maades. Näiteks 2010 aastal Sri Lankal ringi reisides nägin iga paarikümne meetri tagant täisjõus mehi tundide kaupa lihtsalt niisama seismas ja ümbrust vahtimas. Siis ikka mõtisklesin, miks nad seal seisavad niimoodi. Nüüd sain oma küsimusele vastuse.

Teine vägagi üllatav avastus seisnes meeste laiemas suhtumises peretoitmisse. Isegi, kui inimene on abiellunud ja tal on tekkinud laste ning naise kaudu vastutus, siis perele raha teenimiseks saadetakse tööle ikkagi naine (lääneühiskonnas kipub olema ju nii, et mees hoolitseb pere sissetuleku eest). Üleeile näiteks kohtusin ühe kohaliku kaluriga, kellega eile varahommikul kl 5.00 merele kalale läksime. Küsisin siis, kas kalapüük ongi sinu töö, mille peale ta vastas, et see on hobi. Minu järgmisele küsimusele, mis tööd sa siis teed, vastas ta, et ta ei teegi tööd - ta on lastega kodus ja hoopis naine müüb rannas turistidele ehteid. Ehk olen ma ülekohtune, aga märkasin tema silmis sel hetkel natukene piinlikku naeratust.

Muidugi on samas oluline ära märkida ka seda, et tööhõive on Aasias äärmiselt madal ja inimestel ei ole lihtsalt kuhugi eriti tööle minna. Kuid ehk muutuks ka see, kui muutuks suhtumine - inimesed hakkaksid varasemas elufaasis mõtlema, kuidas oma oskusi, teadmisi ning intellekti kasutada, ja ehk tekiks seeläbi ka rohkem töökohti teistele inimestele.

Ühiskond jääb seisma
Öeldakse, et läänemaailm on ülematerialiseerunud maailm - meie jumal on raha (õnneks on see viimase paarikümne aasta jooksul natukene jälle muutuma hakanud ja üha rohkem inimesi mõtleb enese õnne ja heaolu peale rohkem kui pelgalt rahateenimise peale). Mitmed Aasiamaad on aga vist ülespiritualiseerunud - siin lastakse kõigel olla ning usaldatakse karmat. Kui mingi asi peab juhtuma, siis see juhtub - ise liiga palju ei tasu torkida.

Kumb nendest lähenemistest on õige? Isiklikult usun, et õige oleks tasakaal nende kahe vahel. Me ei tohiks kummardada ainult raha ja kasumit, kuid samas ei tohiks ka kogu vastutust enese õlgadelt ära lükata, sest niimoodi võib ühiskond lihtsalt seisma jääda. Muidugi on asiaatidel hea meile tulla ehteid müüma, sest nad teavad, et meil on nendest palju suuremad sissetulekud, aga me ju ka pingutame nende sissetulekute olemasolu eest. Me ei oota 30-eluaastani, et siis naine võtta ja lõpuks tööle minna.

Minu küsimusele, miks lapsevanemad midagi ette ei võta, vastas mees, et see on meie kultuur - vanemate kohustus on oma lapsi aidata. Mnjah, aidata küll, aga vanemad on selleks ajaks (kui laps 30-aastaseks saab) ise juba 60-70 aastased ja nende sissetulekud on niikuinii meie mõistes olematud (ehk 40-50 eurot kuus) ja nad ei suuda enam kuidagi oma sissetulekuid suurendada. Ja nüüd on lisaks kodus 30-aastane mehemürakas, kes ei lähe tööle, sest ei viitsi (pole ju kellegi eest hoolitseda).

Võtame vastutuse, aga usume ka karmasse
Meil, lääneinimestel, on väga suur eelis Aasia ees. Meie kultuur ja keskkond soosib normaalset eluviisi - me ei ela mustuses, vaesuses ja võimaluste puudumises. Võimalused hea elu kujundamiseks on meil olemas, peame ise vaid oma elu eest vastutuse võtma.

Teiselt poolt ei keela keegi meil oma ellu ka natukene vaimsemat dimensiooni tuua. Me võime olla suure ettevõtte juhid, kuid ikkagi uskuda sellesse, et heateod toodavad meile head ning kuriteod kurja. Keegi ei keela meid taandumast täielikust kasumiahnusest ja mõelda, et ehk väärivad minu töötajad väikest palgatõusu, sest mul endal on juba küllalt, et normaalset elu elada. See kõik on meie enda võimuses ja pelgalt ühe otsuse taga. Otsustame siis.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas