[27. juuli 2012 | Kirjutas: Kaido | 16707 korda loetud | kokku kommentaare: 19]
Kui vana sa hetkel oled? 15, 25 või 50? Ma usun, et see number määrab paljuski selle, mida sa enda elus väärtustad. Ja ei saa kuidagi väita, et 15-aastase tüdruku eluväärtused on valed võrreldes 50-aastase mehega. Igal asjal on oma aeg ning mõju meie terviklikule arengule.
15-aastaselt ei ole veel midagi ees
Kui me oleme 15-aastased, siis ei saa isegi veel öelda, et kõik on ees. Vähemalt ei teadvusta me seda. Me elame paljuski oma väikeses turvalises maailmas (ühel vähem, teisel rohkem turvaline, mis sõltub paljuski meie vanematest) ja teame, et me ei pea väga millegi üle oma pead vaevama. Jah, me vaevame siiski, kuid sel hetkel me ei adu, et kõik need asjad ei ole muretsemist väärt.
Mingil kummalisel viisil tundub meile lapsena, et täiskasvanute elu on lihtne. Millest see tekib? Ma usun, et paljuski tekib see vanemate poolsest kasvatuslikust survest. Vanemad armastavad oma lapsi ning soovivad nendele parimat. Aga 15-aastase lapse nägemus "parimast" on täiesti vastuolus tema vanemate nägemusega "parimast". Lapsevanem soovibki parimat, kuid laps tunneb, et emme-issi kiusavad teda, ning soovib sellest olukorrast põgeneda. Kindel viis selleks tundub täiskasvanuks saamine.
20-aastaselt on kõik veel ees
Umbes 20-aastselt hakkame tajuma, et kõik see, mida me elus saavutame, sõltub meist endist. Me ei saa enam nii palju loota oma vanematele, kes meile turvalise maailma loovad.
Kuna me oleme just täiskasvanuks saanud, oleme kindlad, et me lööme läbi ning jätame endast jälje. Sõltuvalt, missugused unistused meil on, soovime igal juhul saada õnnelikuks - kes läbi pere loomise, kes läbi karjääri ning edu.
Kuna meil puudub veel elukogemus, oleme selles vanuses kindlad, et kõik on võimalik. Meile tundub, et aega on piisavalt, ja küll kõik lõpuks läheb nii, nagu me alati unistanud oleme. Seetõttu oleme kõige suhtes veel üsna rahulikud.
30-aastaselt auditeerime tulemusi
Kahekümneselt tunduvad 30-aastased pensionärid olevat. Kas sa mäletad, kui pikk aeg oli 10-aastasest 20-aastaseni? See oli lausa igavik. Seepärast tundubki, et 10 aastat kahekümnesest on ilmatuma pikk. Üllatus võib aga suur olla, kui ühel hetkel oled 29 ning küsid endalt, kuhu kõik see aeg kadus?
30-aastaselt toimub paljude inimeste elus vaheaudit. Me vaatame tagasi ning hindame, kuidas meil läinud on? Tihti võime avastada, et asjad ei läinud sugugi nii, nagu me planeerisime ja unistasime. Elul oli meiega oma plaan.
Sõltuvalt sellest, kui kaugele me selleks ajaks jõudnud oleme, võime kogeda erinevaid emotsioone. Kui me oleme õnnelikult abielus, meil on lapsed, ilus kodu ning korralik töökoht, võib meile tunduda, et elul pole häda midagi. Kõik on hästi. Jah, ehk ei ole kõik unistused täitunud (mees ikka vahepeal käratab, lapsed ei ole alati kukupaid ning palk võiks suurem olla), kuid üldjoontes on kõik hästi. Sellises olukorras on hea edasi liikuda. Me saame endale kinnitust, et oleme õigel teel, ja suudame oma elu juhtida. See on hea tunne.
Natukene keerulisem võib olla olukord, kui asjad ei ole läinud päris nii hästi. Ehk oleme püüdnud luua mitmeid suhteid, aga need on liiva jooksnud. Ehk oleme ikka veel ametikohal, kuhu me 20-aastaselt "ajutiselt" tööle asusime. Ning ehk tiksub meie bioloogiline kellgi juba ammu, kuid laste kilkamist ning naeru oma kodus veel ei kuule.
Sellises olukorras võime tunda, kuidas me oleme eelmised 10 aastat justkui ära raisanud. Mõnikord tekib tunne, et tahaks aega tagasi kerida ja uuesti proovida. Me tunneme, et nüüd - vanema ja targemana - käituskime teatud olukordades teisiti, mis oleks võinud ka meie elu 30-ndaks eluaastaks teistsuguseks muuta. Selliseks, mille üle rohkem rõõmustada.
Kuid aega tagasi kerida ei saa. Meil on ainult praegune hetk, mille kaudu me minevikku loome. Jah, tihti ütleme, et me loome tulevikku, kuid tulevikku me muuta ei saa. Seda ei ole olemas. Ka minevikku ei ole olemas, aga läbi praeguse hetke saame muuta homset minevikku.
35-aastaselt saame täiskasvanuks
Hetkel olen ma 34-aastane ja minus on toimumas väga kummalised protsessid. Ma nimetaksin seda täiskasvanuks saamiseks. See ei ole toimunud üleöö, vaid protsessis, kuid ma tunnen iga päevaga, kuidas minu mõistus laseb lahti sellest, mis on olnud, mida ma oleksin soovinud teistmoodi teha, ja õpib keskenduma sellele, mis toimub praegu.
Ei saa öelda, et mu elu väga lihtne oleks olnud. Otsustanud 8-ndas klassis, et minust saab ettevõtja ning multimiljonär, lõpetasin ma 2007. aastal oma esimese ettevõtte pankrotiga. Otsustanud 20-aastaselt, et ma abiellun ainult ühe korra ning kasvatan õnnelikult oma lapsi, lõpetasin ma 2011. aastal üksinda Astangu ühetoalises üürikorteris. "Mis mul viga on?", leidsin ma ikka ja jälle enda käest peeglist küsides.
Kuid nii nagu lained uhuvad jäljed liivalt, uhuvad ajalained minevikujäljed meie peast ning võimaldavad keskenduda uuele. Kõik on protsess, kasvuprotsess, mille käigus meil on alati võimalus endalt küsida: "Kuidas ma saaksin täna paremini teha kui eile? Ja kuidas ma saaksin täna parem inimene olla kui eile?".
Ma ei ole veel 35-aastane, aga tunnen, kuidas minu väärtushinnangud hetkel põhjalikku transformatsiooni läbi teevad. Ma sain isaks, kui ma ei olnud selleks valmis (mäletan oma esimese poja jõulupidu lasteaias, kus ma paanikas lastevanemate keskel istudes soovisin ikka veel lava peal 4-aastate poistega koos vigurit teha), ning minust sai abikaasa, kui ma ei olnud selleks veel valmis (mudeldades õpitud väärtushinnanguid, ning jättes tahaplaanile küsimuse, miks inimesed tegelikult abielluma peaksid).
Mida ma teeksin teisiti, kui ma oleksin täna 20-aastane?
Miks ma seda siis tegin, kui ma selleks valmis ei olnud? Ma arvan, et minu väärtushinnangud olid väljastpoolt omaks võetud, ja ma püüdsin nende järgi käituda. Ma arvasin, et kõik inimesed peavad abielluma (parem sellega siis juba ühele poole saada), ja ühes perekonnas peavad kasvama lapsed (ma arvasin, et 25-aastane mees ei saagi veel isana küps olla, mistõttu surusin oma kahtlused alla). Nii need siis tulidki - abielu, ja lapsed. Aga ma ei osanud olla ei abikaasa ega isa, mistõttu said mitmed inimesed kogu aeg väga palju haiget.
Öeldakse ikka, et me peaksime kooli minema 10 aastat hiljem, sest siis võib seal õpitu meile isegi huvi pakkuda. Sama tundub mulle ka elukooliga. 20-aastane laps ei tea päriselt, kes ta on ja mida ta oma elult soovib (rääkimata "teiste" (oma) laste kasvatamisest). 30-aastasena hakkab toimuma äratundmine, ja 35-aastaselt võime lõpuks sellest kõigest aru saada.
Täna ma tahan olla hea isa, ja ma tahan panustada suhtesse. See tundub loomulik, ja ma saan sellest nii palju vastu. Ma soovin siiralt, et ma oleksin tundnud niimoodi ka 10 aastat tagasi.
Kahjuks aga on loodus asjad seadnud nii, et me ei saa alles 35-aastaselt oma elu peale mõtlema hakata. See peab toimuma 10-15 aastat varem. Ehk ongi see Elu trikk, et me ikka aeg-ajalt valesid otsuseid langetaksime, ja seeläbi ka haiget saaksime. On ju öeldud, et me õpime ainult läbi valu.
Aasta pärast olengi ma 35-aastane. 15 aastat tagasi olin ma kindel, et ma olen selleks ajaks pensionil ja naudin oma "vanaduspõlve" soojal maal palmi all. Täna tunnen ma aga, nagu oleksin alles alustamas. Ma olen lõpuks mõistmas, mis elus oluline on, ja kuidas oma tegelikke väärtushinnanguid märgata ning julgeda nende järgi ka elada. Oleks ma olnud 15-aastat tagasi nii tark nagu praegu, oleks palju valu endale ning teistele põhjustamata, kuid paljud õppetunnid ka saamata jäänud. Tekibki küsimus, kumb on Elus olulisem - kas kogu aeg õnnelik olla või võimalikult palju õppida? Paistab, et seda mõlemat Elu meile üheaegselt ei võimalda.
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
27. juuli 13:00 s kirjutas:
... Ootan siis järge autori mõtetele nn 10 aastat hiljem . Seniks jaksu Eluteel . |
27. juuli 13:54 Mõtleb kirjutas:
Kui riigikord jääb samaks, siis tolles vanglariigis väga palju teistmoodi teha ei saanudki. |
27. juuli 14:35 J.K. kirjutas:
Kõik tuleb OMAL AJAL. Me ei või midagi ennem , kui aeg on küpse, ehk teadlikkus avanemas. Need "rasked" hetged juhatavad meid teadlikuks. Õpitud tarkus ei ole teadlik ennem kui need kogemusteks saavad. Sest kedagi ei aita teadmine ise, vaid ja ainult KOGEMUS. Süütunne, et ma varem ei ole osanud, rebib meid...Rõõmusta sellest, millest oled tulnud teadlikuks nüüd, aeg ei ole siin määrav. Mida sa teeksid teistmoodi...Äkki sa siis ei tulekski teadlikuks! |
27. juuli 14:53 ........ kirjutas:
Lugenud Su kirjatüki läbi, ütlengi Sulle, et elagi hetkes- Tegelikult on ka täiskasvanu elu väga huvitav ja põnev ning võimalusterohke. Lase minna sellel, mis oli ja tulla sellel , mis tuleb :) |
27. juuli 16:40 Marge T kirjutas:
Mina olen 51 aastat vana ja elasin "hetkes" 40 aastat ja ei j6udnud selles "hetkes" elamisega kusagile. Kui 42 t2is sai siis otsustasin, et aitab, tuleb hakata oma elule t6sisemalt vaatama:) Nyydseks on mu elu kardinaalselt muutunud. Ainuke h2da on see, et aeg hakkab otsa saama... 34 aastasena on sul piisavalt aega oma elu planeerida ja muuta. Ara raiska oma aega niisama olemisega, kasuta seda ratsionaalselt, tee plaane ja liigu nende t2itmise poole:)
J.K.eespool kirjutas, et iga asi tuleb "omal ajal"". Ma ylteks, et iga asi tuleb jah "omal ajal" kui ise oma eluga midagi ette ei v6ta ja "hetkes" elad. Aga kui see "oma aeg" j6uab k2tte 50-ndates siis, teades inimese keskmist eluiga, on kahju, et selle "omal ajal" tulnud asjade nautimiseks pole eriti palju aega j22nud. Minu soovitus on, et 2ra oota seda "oma aega" vaid t66ta selle nimel ja pyya seda l2hemale tuua:) M6tle sellele, et yhel p2eval oled sa 50... ja siis hakkab aeg lendama nii kiiresti, et sa ei saa arugi kuhu need p2evad ja n2dalad kaovad... |
27. juuli 17:04 J.K. kirjutas:
Marge T. Ilma teadlikuks tulemata me teeme "lollusi" Võtame küll ette ja "teeme" aga mida me teeme?...
Ja,nüüd küll,siis teadlikuna,me teame suuna ja võimegi selle nimel toimida.Seda nimetan kogemuseks. |
27. juuli 17:14 Egon kirjutas:
Tuntud koolitaja Aivar Haller on öelnud, et ta on teinud oma elus umbes tosin kannapööret. See teadmine ja tema kogemused räägivad enda eest, kuid endiselt on tema kodulehe paremas servas kirjake: "Igavene õpilane". Ei tasu alahinnata oma teadmisi ja kogemusi 20-selt, 34-selt, 50-selt ega hiljemgi. Nagu Kaido kirjutas "Kõik on protsess". Ei ole vaja hinnata ja võrrelda oma elu teiste inimeste eludega. Kui seda siiski teha, paistab see alati suhteline. Kes mäletab, on lapsena õnnelik olnud, sõltumata või teadmata sellest, kui palju tema vanemad raha teenivad. Samas võib rahaga palju rõõmu teha ja isegi selle jagamisest osa saades. Õnnelik olemine ei sõltu tihti mõtetest, vaid üksolemisest eluga. Samas võib ka mõni lihtne mõte või avastus väga palju rõõmu valmistada. Mitte miski ei ole teisega otseses sõltuvuses või niisuguses suhtes, et vot "tee täpselt nii, siis on tulemus täpselt naa". Samas 2 + 2 = 4 endiselt. |
28. juuli 08:07 K.T. kirjutas:
Olen 42 ja elu muutub iga päevaga "elusamaks". Tean, et olen just see, kes ma praegu olen, tänu oma kogemustele. Ühel päeval mõtisklesin, et kas ma kahetsen midagi, mida ma pole teinud ja mulle ei tulnud ühtegi asja meelde ning klassikalises mõttes ma midagi väga ägedat just korda pole saatnud. Kas üldse peaks? kui ma olen oma eluga rahujalal ning õnnelik, pole vaja mingeid tohutuid eesmärke jne. Ma saan aru, et mingi siht on vajalik jne, aga ainult unelmate ja eesmärkide poole rühkimine pole ka mingi elu, sest ega elu pole võistlemine ja hetkes elamine pole minnalaskmine nagu ilmselt arvas Marge T.
Mis on õnnelikkus kellegi jaoks, on ka erinev. Õnn on minu jaoks rahulik ja jahe olek, mitte ülevoolav kuumus ning seda õnne võib kogeda pidevalt ja elu võimaldab seda küll, ka koos õppimisega. See oli minu vastus autori viimasele lausele. |
29. juuli 00:49 pirx kirjutas:
Kaido!
Aitäh! Taas üks väga-väga hea lugu. Mulle kohe väga meeldib seekordne
sinu mõtete avalikustamine.
Kuidagi väga imestama panev on see, et lugedes seekord sinu elust, siis tundub nagu
minu enese mõtted on siia sattunud. Aga ehk polegi midagi imestada...sest olen ju sinust ainult mõned kuud noorem...seega samas vanuseklassis ja samad kogemused ja õppetunnid juba elust saadud.
Nii et jõudu ja jaksu meile kõigile, kes me nüüd oleme juba ,,targemad,, ! |
29. juuli 04:49 Igavesti 20 kirjutas:
Kui inimene tunnistab surma ja taassündi, siis elu viimased nagu tuleb taju, et selles elus enam midagi ees pole, tuleb kiiresti alustada ettevalmistusi järgmiseks kehastuseks. Võimalik on täiesti teadlikult elada oma elu lõpp selliselt, et ehitada oma järgmist elu. Kõik mida me õpime, tuleb meie kaasa. Kõik suhted ja seosed tulevad kaasa. Nii et tööd on oioi kui palju. See, mida sa teeksid 20neselt, seda tulebki asuda teostama kohe. Keha vanus pole määrav kui keskenduda teadvuse arengule. Kogu aeg on Kõik veel ees :) |
01. august 12:37 K. kirjutas:
Kaido, oleme sinuga umbes samavanused (mina ehk pool aastat vanem) ja põhimõtteliselt olen sinu kirjutisega väga nõus. Ka minul samamoodi abielulahutus selja taga, kuigi arvasin, et abiellutakse vaid üks kord. Mõistmine/arusaamine, et mida ma soovin ja vajan on tulnud läbi eksimuste, läbi õppetundide.
Ja ometi on mul siiamaani tunne, et ma olen nii rumal ja noor ja ma ikka ei tea mida ma tahan. Ma tean, et ma tahan õnnelikku suhet (ja usun, et tean ka nüüd mida selleks teha), abielu, lapsi kindlasti (kui jumal annab). Aga ma tean ka, et ma tahaks midagi veel, midagi rohkemat korda saata, maailmale anda, midagi saavutada...kuid mul pole õrna aimugi mis see olema peaks. Käin tööl, kuid tunnen et raiskan ennast, et olen vales kohas. Aga mul pole mõttekübet ka, kuhu poole ma liikuma peaks, mis on see õige asi/õige koht. Ja mõnikord see häirib nii hirmsasti, see teadmatus, aina otsin, aga ei leia. Öeldakse, et vastused on sinu sees, kuid ükspuha kui sügavalt ka ei kaevaks, ei leia enda seest ka. kes aitaks? |
03. august 19:00 Äkki leiad siit midagi... kirjutas:
K-le
Tegelikult sa ei ole rumal,sinu ego tahab sind sellisena näha.Kohe siis kui usud,et sinu teine-tõeline pool on kõikteadev ja kui hakkad uskuma oma suurusesse, kohtad TEDA.
Ilus mõte on maailmale andmise mõte, aga ennem kui sul ei ole endal leiba, pole sul võimalik ka seda maailmale anda.Olen ka kunagi otsinud, nii nagu sina, aga hiljem sain aru,et see oli minu ego kes otsis.Aga usu, ego ei taha, et sa leiaksid oma sisemise jõu!Kohe,kui näed endas halba,tekita küsimus, kas see ikka on nii,paranda kui võimalik,aga ära anna egole võimalust alendada sind sinu tõelisest olemisest.Nüüd kui leiad SELLE, oled JUBA maailma aitanud. |
03. august 21:24 Anon kirjutas:
Olen saamas 30. Saavutanud olen nii palju kui ka vähe. Enesesse sulgunud poisist on saanud iseseisev mees, kes meeleldi suhtleb. Tööd olen teinud vähe. See eest aga tulnud toime laastava haigusega. Haridust mul pole. Kuid mõtisklen filosoofiast. Kunagi sõltusin vanematest. Nüüd elan omaette. Olen teinud läbi suure arengu. Kuid võrdlemine? Inimene on juba võrdleja. Meil on superego, mis sunnib olema kellegi moodi. Meie peades on referentsgrupp, kellega end võrdleme igas eas. Ja meie kultuuris on teatud saavutused hinnatud. Mehena tunnen,et positsiooni hankimine on meisse tugevalt omandatud meie ühiskonnas. Kuid positsiooni on vaja. See paneb edasi liikuma. Mees ilma saavutusteta, ei tunne end vananedes õnnelikuna. Ta peab oskama seda saavutada enda võimaluste piires. Kas või isarolli tõttu meie kultuuris. Isadelt pärime saavutusvajaduse. Võrdleme end nendega ja tahame olla kunagi nende silmis väärt. Mõistagi ei räägi ma positsiooni all võimu ja raha. Mees peab tundma end enda tööd ja teiste asjadega tegeledes, hinnatuna.
Ära ei tasu unustada ka tunnustamist. Mehed vajavad heaskiitu. Kiitus vormib meie enesehinnangut. Ilma tähelepanu ja austusavaldustega, meie enesest lugupidamine samuti väheneb.
Inimene on minu arvates teleoloogiline olend. Ta peab läbima teatud arengustaadiume. Pragu olen 30. Elukogemus hakkab tekkima. Kas pole see ilus. Taas uus faas, mida läbida. 35-selt tahaksin olla hulka elutargem kui praegu. Sest siis oleks vist üldse aeg hakata tõsiselt tegelema õpetustega. Iga asi tuleb omal ajal. |
31. august 13:52 keegi kirjutas:
ma olen 20 ja see mis seal kirjas oli, et "20-aastaselt oled üsna rahulik ja usud et kõik unistused täituvad" siis misasja? minu jaoks ei ole nii, ma olen praegu juba närvipundar ja näen kuidas ma tänaval lõpetan. ma ei taha tegelikult seda kommentaari üldse kirjutada, sest kõik on siin nii vaimsed ja positiivset energiat täis, aga see lõik lihtsalt on nii vale. ma ei ole rahulik ja ma ei näe kuidas ma oma unistusi täidan. ja ainus asi, mida teha teisiti, kui 20 olla, on see et tunda juba siis, et olla hea isa lastele ja panustada suhtesse? oleks võtta kuskilt endale kaaslane ja suhtes endast midagi anda küll ma seda juba teeks, aga ei ole kedagi. niiet mina ei tea aga minule see artikkel ei meeldi, liiga ühe malliga löödud. kõik pole 20 aastaselt rõõmsad ullid, kes arvavad et elu on lill ja kõik on võimalik.
keegi võiks osata mu negatiivsele kommentaarile midagi vastata või mind paika panna. minumeelest ma ei mõtle praegu valesti. |
06. september 12:42 minaise kirjutas:
Sõltuvalt sellest, kui kaugele me selleks ajaks jõudnud oleme, võime kogeda erinevaid emotsioone. Kui me oleme õnnelikult abielus, meil on lapsed, ilus kodu ning korralik töökoht, võib meile tunduda, et elul pole häda midagi. Kõik on hästi. Jah, ehk ei ole kõik unistused täitunud (mees ikka vahepeal käratab, lapsed ei ole alati kukupaid ning palk võiks suurem olla), kuid üldjoontes on kõik hästi. Sellises olukorras on hea edasi liikuda. Me saame endale kinnitust, et oleme õigel teel, ja suudame oma elu juhtida. See on hea tunne.
Ma TÄNAN! Nii ongi! Huvitav, miks alati ISE kohe selle peale ei tule.... :) |
06. september 12:53 minaise kirjutas:
Armas keegi, kes Sa soovid oma kommentaarile vastust, loe nüüd ise oma kommentaar läbi ja kui soovid, et Sinu ellu tuleks see, mida tahad, siis kirjuta uus kommentaar, millisena Sa oma elu näha sooviksid.:)
Kuula ära siitsamast Sisekosmosest Abrahami õpetused külgetõmbeseaduses
ja siis tead, kuidas edasi. Jõudu ja jaksu Elu imelisel Teel! |
28. detsember 03:02 kommipaber kirjutas:
20ndates aastates on elu lill? see nüüd küll õige ei ole, peale gümnaasiumi lõppu oli mul tunne nagu see oleks mu elu raskeim periood... nii palju võimalus, nii palju uusi sõpru, nii palju erinevaid erialasid mida õppida.. mul oli tihti 19-21 aastaena tunne, et ma lõpetan varsti hullumajas või jooksen peaga vastu seina... Sest kohu maailm paistis hullumajana :D Nüüdseks olen juba maha rahunenud ja õnnelik, et selliseid hulle asju pidin läbi elama... kõik need jubedad kannatused tulevad tulevikus ikka kasuks.. tagasi vaadates tulevad pisarad silma.. aga ju need pisarad jätsid oma jäle ja õpetasid midagi eluks vajalikku :)
"sa pead kindlalt uskum, et kõik, mis sinuga juhtub, tuleb sulle ainult kasuks.." |
20. august 22:25 seesama kirjutas:
"Kui me oleme 15-aastased, siis ei saa isegi veel öelda, et kõik on ees. Vähemalt ei teadvusta me seda."
Neid artikleid on vähemalt üle 20, kus autor viitab, et "me", ilmselt siis tema ja vähemalt üks lugeja, ei teadvusta midagi. Jumal tänatud, et tänasel päeval neil lausetel hoopis teine "tähendus" on ;). |
|
