Eneseareng »

Ära püüa siis kõiki armastada
[20. detsember 2011 | Kirjutas: Kaido | 16429 korda loetud | kokku kommentaare: 21]

Tingimusteta armastus on ilus asi. Õilis isegi. Lugedes erinevaid raamatuid, kommentaare ning inimeste mõtteid, jääb mulje, nagu oleks  enda sisse tingimusteta armastuse tekitamiseks vaja pelgalt üks Deepak Chopra või Louise Hay raamat läbi lugeda, ja Voila!

Mulle meeldis kunagi ühe naise väljaütlemine ühel huvitaval teetseremoonial, kus tutvustavas avaringis kõik ruumis olijad rääkisid, kui palju nad kõiki siinolijaid armastavad ja kui tore on näha kõiki neid vaimseid ja armastavaid inimesi. See naine ütles aga otse: "Tundub, et ma olen must lammas siin seltskonnas. Kõik on nii vaimsed ja armastavad kõiki. Ma kahjuks küll ei ole nii kaugele veel jõudnud. Ma armastan oma lähedasi, ma naudin oma sõpru, kuid enamusi võõraid püüan lihtsalt taluda ja nendega sõbralik olla. Järelikult on mul veel pikk maa minna". Tema ausus ning avatus jahmatas kõiki. Minul tekkis tema vastu respekt. Armastama teda veel ei hakanud, aga ta meeldis mulle juba küll. Rohkem ma teda kahjuks enam kohanud ei ole.

Inimene ei saa tingimusteta armastada
Tingimusteta armastus on justkui midagi, mille suunas iga korralik vaimleja (loe: inimene, kes tegeleb vaimsusega) liikuma peaks. See tundub justkui olevat lõppeesmärk, mille suunas inimesed pingutavad, lootes selle saavutades ülimale rahule. Või millelegi veelgi enamale.

Kuidas aga saaks üks inimene tingimusteta armastada, kui tal on säilinud raasukenegi enesehuvi? Enesehuvi on see, mis meid egoistlikuks muudab. Kui sul õnnestuks jälgida igapäevaselt oma mõtteid, võiksid sa märgata, kuidas 90% nendest on korduvad eelmiste päevadega ja 99% nendest on seotud sinu endaga. Esialgu võib sul tekkida tahtmine sellele vastu vaielda, sest vaimsena mõtleme rohkem ikka ju teiste peale, kuid lähemal vaatlusel avastame midagi põnevat: ka see teiste peale mõtlemine toimub eesmärgiga OMA missiooni - vaimne olla - täita.

Kuni me oleme inimesed, ei oska me kedagi tingimusteta armastada. Kui me muutume pühakuks, muutub ka tingimusteta armastus lihtsaks - me ei oska siis enam midagi muud peale kõikide tingimusteta armastamise teha.

Mõistuspärane armastus
Tavaliselt püüame võõraid nn vaimselt ja tingimusteta armastada mõistuse kaudu. Ehk tuleb meil teatud olukorras meelde, et peab olema vaimne ja siis püüamegi situatsiooni või inimest sellest lähtuvalt armastada.

Oluline ongi siinjuures tähelepanu pöörata sellele, et "see tuleb meile meelde" - me mõistuse kaudu teadvustame, et nüüd on aeg olla vaimne ja teda armastada. Kuid kui kaua üks inimene niimoodi ikka teisi armastada suudab?

Kui sa pühakuks muutud, ja see juhtub sinuga varem või hiljem, muutub sinu jaoks kogu maailmatunnetus. Sa lased seestpoolt lahti oma mõistusest ning ei lase enam sellel sind valitseda. Sa oled vaba. Ja nüüd oled sa vaba ka kõiki ning kõike tingimusteta armastama.

Tingimusteta armastus
Tingimusteta armastus tähendab tingimusteta aktsepteerimist. Tegelikult võib siin isegi tingimusteta eest ära kaotada, sest aktsepteerimine ei saa kunagi tingimuslik olla. Kas sa aktsepteerid midagi või mitte? Sa ei saa aktsepteerida midagi poolikult.

Pühakuna puudub sul enesehuvi. Sa lihtsalt oled, ja sinu maailm lihtsalt on. Tekib absoluutne subjekt-objekt suhe, milles subjektiks oled sina ise (mitte sina kui isik), ja objektiks on kõik see, mida subjekt kogeb (isegi sind ennast kui isikut).

Absoluutsel subjektil puudub enesehuvi, sest enesehuvi tekib mõistuse kaudu, asetades sündmusi ja nähtusi iseenda suhtes perspektiivi. Kui mõistuslik perspektiivistamine aga ära jätta, jääbki alles puhas aktsepteerimine. Ja algab ka tingimusteta armastamine.

Kui keegi teeb sulle haiget, siis sulle kui isikule tundub see vale ning valus, sest sul on sellele inimesele või olukorrale teistsugune ootus. Ootus tekib aga sinu mõistuses. Sina kui subjekt kogeb aga nii ootust kui ka ootusele mittevastavust. Ning aktsepteerib rahus mõlemat.

Kuni me oleme isikud, oleme vangis. Oma mõistuse vangis, mis paneb kogu maailma perspektiivi ja muudab tingimusteta armastuse võimatuks. Me võime seda püüda teha, ning mõnda aega see isegi õnnestub, kuid see toimub läbi aktiivse psüühilise energia põletamise, mis on väga kurnav ja vaevaline.

Tee parem üks heategu
Selle asemel et maru vaimne olla ja kõiki inimesi tingimusteta armastada, tee pigem üks väike heategu päevas. Mis kasu on teistel inimestel, kui sa hambad risti kõiki armastad, aga ei suuda sind solvanud inimesele andestada?

Heateod toimuvad kõik mõistuse tasandil (sulle tundub, et sa teed seda südamest, aga otsustad siiski seda mõistuse kaudu). Ja kuni me oleme inimesed, oleme niikuinii oma mõistuse ikke all kinni. Seega on isegi siin vaja aktsepteerida seda, et me oleme ikka veel inimesed, ja meid juhib meie mõistus.

Kui sellega ühele poole saab, võib hakata siis mõistatama, kuidas teha mõni väike heategu. See ei pea olema midagi üüratut nagu kõikide inimeste tingimusteta armastamine, vaid piisab sellest, kui sa tõstad näiteks võõral inimesel maha kukkunud salli üles ning ulatad talle. Või peatud korraks autoga kohas, kus ei ole ülekäigurada ning lased inimese üle tee (vaata siinjuures kindlasti enne peeglisse). Kõiki inimesi ei ole vaja tingimusteta armastada, sest nad ei oska seda hinnata. Küll aga oskavad nad hinnata seda, kui sa oled täna oma tegude läbi parem inimene kui eile.

Sellest videost saad palju ideid, kuidas väikesed heateod teistele inimestele mõjuvad:

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
20. detsember 14:48 Kit kirjutas:
Aga budistlikke õpetajaid vaadates (olen ainult näinud mõnda) tundub küll, et nad aktsepteerivad täiega.
20. detsember 15:35 Eideke kirjutas:
Kolm pioneeri aitasid vanakest üle tänava.Miks kolm?Kas eideke oli nii väeti?Ei aga ta ei tahtnud kuidagi üle tänava minna.
20. detsember 16:28 kaljo kirjutas:
Kui inimene ei saa sõnadest hästi aru,siis öeldakse talle,et sulle peab ka kõik puust ette ära tegema......
Suurepärane,sügavalt südant puudutav klipp ja ka hästi suunatud kirjatükk.Jaksu.
20. detsember 23:43 J.K. kirjutas:
Äkki lihtsalt püsides igas hetges OLEMA "juures", võimegi teha seda kõike ,mida videos nägime.See ei ole hea,ega paha, me lihtsalt teeme mis on vajalik.
Muidu see oleks dualism.
Aga suured tänud,teema jälle väga puudutav.
21. detsember 09:02 mm kirjutas:
Aitäh, Kaido!
21. detsember 12:56 Heili kirjutas:
Tänud,Kaido!
22. detsember 12:55 A. kirjutas:
Aitäh, väga hea tekst.
Videod vaadates tuli meelde see tunne, kui ise kedagi niimoodi on aidata saanud - see on võrratult hea tunne :)
Samas - üks vaimne õpetus õpetab, mida olen lugenud, et inimest tohib vaid siis aidata, kui ta ise abi palub, et muidu ei tohi sekkuda...?
Siin on need asjad vist natuke erinevalt.
22. detsember 13:25 Sigrid kirjutas:
Tuleb teha vahet, siin videos on kõik sellised situatsioonid, kus on ilmselge (visuaalselt nähtav), et inimene vajab abi ja ta on selle eest tänulik. Kuid kui ei ole visuaalselt näha, et inimene midagi vajab, siis on esmalt vaja küsida, kas vajatakse abi või mitte.
22. detsember 14:42 kaljo kirjutas:
Ilmselt video ei ole ülesehitatud eesmärgiga näidata välja inimeste sellist eetilist käitumist,mida me nimetame üksteise abistamiseks......
Siin peaks "varjul" olema hoopis midagi võimsamat....ja nimelt seda,et tuua esiplaanile visioon,kuidas maailmakõiksus või Elu ise käsitleb inimeste käitumist siis,kui meis,meie endi mina,mida võib ka nimetada egoks,hakkab hääbuma
22. detsember 23:49 Eve kirjutas:
Olen seda isegi kogenud, tehes väikese hea liigutuse, kasvõi nt komplimendi, mis teeb teisel tuju heaks, siis tema teeb omakorda tuju heaks kellegil teisel ja nii ongi heategu veerema pandud. Samas, kui keegi on minu tuju heaks teinud, on tahtmine seda kohe edasi anda, nii nagu toimib see ka videos. Mulle tundub, et see tõesti töötab.
23. detsember 00:00 Eve kirjutas:
Lisaks veel, et heategu ei ole alati ainult abistamine, heategu on minu meelest ka sõbralik naeratus võõrale, sõbra lohutamine vms, sest keegi, kellel on halb päev olnud, võib sellest väikesest zestist saada uut jõudu ja energiat ja ongi heategu tehtud ja see ei võta üldsegi aega. Tähtis on, et soov heategu teha tuleks südamest.
28. detsember 16:05 Teadvustamisteioleolemas kirjutas:
:)
29. detsember 15:20 Signe kirjutas:
Minu meelest ei ole armastus vaimsel teel liikujate "eesmärk", siht mille poole liikuda.
See on see, mis sellega lihtsalt kaasa tuleb.
Ühel hetkel lihtsalt avastad, et ongi olemas. Tingimusteta kõikehõlmav armastus.
Muide, ka iseenda vastu. :)

Ma kahtlen, et kas seda tunnet sihiks seades on sellega üldse võimalik kontakti saada...
29. detsember 23:30 J.K. kirjutas:
to: Signe-jagan arvamust
31. detsember 19:04 Jan kirjutas:
Mõtted artikli kohta:

Ma ei ole vaimne ega ka pühak ...
... kuid tingimusteta armastus on minu jaoks normaalne(iga päevane) - armastada teisi sama palju kui ennast. See ei ole ohverdamine - ohverdades sa ei armasta kedagi. Niikaua kui sa armastad ennast, sa ei ohverda end.
Lakates ennast armastamast, ei saa sa armastada ka teisi.
Armastus ei ole endal tõesti eesmärk vaid normaalne olek, kus ennast ja teisi tunnetades, tundes, austades, aktsepteerides on hea olla.

Küsimus, kas see on egoistlik? Ei ole, kui ma olen endast teadlik, siis tunnetan, et ilma teiste inimesteta ei ole ka mind ja armastan teisi sama palju kui ennast.

Tekib arusaam, et ma olen hoopis minu vastas istuv inimene ja üks, kõigi teiste maailma inimestega ja see kuidas ma teistesse suhtun, nii ka ennast tunnen. See tunne on võimas ja hea.

Mida rohkem ma niiviisi ennast armastan, seda rohkem ma armastan teisi inimesi.

Edu kõigile
Jan
03. jaanuar 15:58 Mirjam-Karmen kirjutas:
Tingimusteta armastus... Olen nõus artikliga, inimesena, seni kuni elan mõistuse, ego ja muude tingimustega nii endale kui teistele, ei saa tingimusteta armastusest rääkida kellegi/millegi suhtes (võibolla eranditega?). Tingimusteta armastuseks seada tingimused: siis kui... siis seda nimetatakse tingimusteta armastuseks - inimlik, mitte pühaklik :). Proovin mõista ja aktsepteerida, aga kõiki armastada? Arvan, et looksin endale illusiooni arvates, et seda suudan.
03. jaanuar 16:09 Mirjam-Karmen kirjutas:
Siia lisaks, tingimusteta armastus ei ole hinnangut andev. Nii palju kui ma ka ei prooviks, siiski annan hinnanguid. See ei ole tingimusteta. Äärmuslik näide (mitte isiklik): kui on kogetud valuline läbielamine, andestatud ja mõistetud ning tänulik oldud selle eest, siis ka siin on tingimus: armastus pärast taolist kogemust on tingimusel, et on läbitud protsess lõpuni ja lahti lastud valust ning jõutud tänulikkuseni selle eest.
23. aprill 03:32 andrauniverse kirjutas:
Kallis Kaido ma tean et sa tead, et ma armastan peale sinu veel kedagi, ma ei tea kust sa teada said aga ma arvan, et su parim sõber, keda ma armastan sama palju kui sind valgustas sind selle koha pealt. Sinu armastus minu vastu andestab minu armastuse su parimas sõbra vastu! Mingisuguseid tingimimusi sa mulle esitada ei saa sest armatust raha eest ei osta, nagu sa ise ütlesid see on kullast ka kallim ja kuidas ma hinna alla saan lasta, ega sa turul pole, et kaupled siin! Armastan sind!
16. august 11:34 Jah kirjutas:
Kogemuse jagamine...

Tingimusteta armastus ei ole midagi, mida me teeme või ei tee, see on meie olemus. Me võime seda armastust ignoreerida uskudes, et selleni on vaja jõuda, kuid oma olemuselt on see meie olemus. Tingimusteta armastuseni on vaja jõuda, kui me usume, et elame duaalses maailmas, kus on vähemalt kaks asja: mina ja ülejäänud maailm.

Tingimusteta armastust me ei saa oma tegudega olematuks teha. Me saame ennast vaid mõnda aega petta...
20. november 15:33 inspired by kirjutas:
Kiri endale!

Tingimusteta armastus on minu jaoks tingimusteta aktsepteerimine.

Paraku mina tingimusteta aktsepteerimist kogeda ei saa, see on lihtsalt mõiste. Tingimusteta armastust kogen ma loomulikult kui aktsepteerin ennast täpselt niisugusena nagu ma olen.

Lihtsaim viis ennast tingimusteta armastada on teadlikult mitte aktsepteerida oma mõtteid, tundeid ja käitumist. Võta seisukoht, et sa teed kõike valesti ning märka seda mõni aeg. Kui sa seda suudad, kaob sinus kannatus, segadus ja pinge. Kaob ka stress ja frustratsioon. Kuhu see kõik kaob?

See kaob teadlikku vaatlusprotsessi, teadlikku tähelepanusse, teadvelolekusse. Kuidas?

Pinge, segadus, stress, kannatus ja frustratsioon kaob ära, sest vastuolu sinu sees kaob ära. Kui sa märkad, et sa aktsepteerid enda sees isegi vastuolu, kahte "mina", kriitikat, hirmu, valu, kannatust - siis ei "kannata" sa enam selle "tantsu ja mängu" pärast.

Lihtne viis kannatada, on oma sisemist vastuolu eirata. "Minus ei ole mingit vastuolu, vaid see on sinu peas!!" - on minu jaoks ehtne eiramise näide. Hirm homse ees ei ole minu jaoks hirm tundmatu ees, vaid hirm selle ees, et ma hiljem võib olla kahetsen tänast valikut, otsust või käitumist. Hirm ise on hetkel teadvustamatu vastuolu. Olles teadlik vastuolust, kaob see vastuolu.

Mul oleks lihtne sind provotseerida, kui ma kirjutaksin iga postituse selle kohta, kuidas sa inimesena käitud valesti. Üks kord ei oma mõju. Teine kord samuti mitte. Kolmas, neljas ja 11 kord mõjuks juba pehmelt öeldes segadust tekitavalt. Paraku on niisuguseid blogisid ja veebilehti küll ja küll, mis veenavad meid mõistma, et me käitume ühel või teisel viisil aktsepteerimatult, mistõttu teiste hea nõu ja jõud kulub meile marjaks ära.

Kõige hullem, kõige hullem, mis minu jaoks üldse juhtuda saab, on oma valikute, otsuste ja tegude mitteaktsepteerimine. Muidugi ma tunnistan oma eksimusi, muidugi ma tunnistan oma vigu. Vastupidiselt, oma eksimuste ja vigade eitamine viiks taas sisemisele vastuolule ja meeletule kannatamisele.

Kõige olulisem on ennast aktsepteerida täpselt sellisena nagu ma olen, see tähendab tingimusteta ja kogeda tingimusteta armastust. Seda ei saa mulle keegi teine pakkuda kui ma ise.

Jah, ma olen rikkunud seaduseid, jah, ma olen valetanud, jah, ma olen varastanud, jah, ma olen löönud teist inimest, jah, ma olen ... Kuid enam ma ei kannata nende asjade pärast. Ma olen aus ja tunnistan tõtt, võtan vastutuse ja aktsepteerin oma eksimusi ja oma olemust just niisugusena nagu ma olen.

See on rõõm ;)!

Tänan,
inspired by
21. november 09:43 Arvamus kirjutas:
Enesehuvi on empaatiline huvi oma unikaalse olemuse vastu. Sellel ei ole mingit pistmist egoga. Ego on antud kontekstis enesele märkamatu või pahatahtlik ehk liiale läinud omakasuhuvi, mis ei arvesta teiste huvidega.

Kui üks inimene ei saa tingimusteta armastada, siis mulle tundub, et ta ei saa ka tingimusteta aktsepteerida. Vastupidiselt on see lihtsalt üks sõnade mäng. Tingimusteta aktsepteerimine ongi juba tingimusteta armastamine. Üks on eelpool nimetatud mõiste, teine on sisekogemus. Nimetada võib seda nii või naa, kuidas keegi soovib. Samuti võime jagada ka erineva tähenduse neile sõnadele.

Autori väide, et aktsepteerida ei ole võimalik poolikult on tähelepanuväärne, sest tõele näkku vaadates tähendab see seda, et armastada ei ole võimalik poolikult. Kas sa armastad kedagi või midagi, või mitte. Poolikult see toimuda ei saa.

Lisaks tingimusteta armastusele võib esineda veel sõltuvuslik armastus. See on näiteks üks teadvustamata käitumismuster, kus inimene püüab teistele inimestele pidevalt heategusid või halbu tegusid teha kompenseerides niiviisi justkui tähelepanu puudujääki eneses. Ühte või teist tegu tehes saab ta tähelepanu ehk tal on tekkinud omalaadne sõltuvus või tal on suur vajadus tähelepanu järele.

See tähelepanu ei ole midagi muud kui sõnum "märgake mind". Tegelikult on see sõnum täiesti loomulik, sest inimestena soovime kõik suuremal või vähemal määral tähelepanu, ärakuulamist, mõistmist ja tagasisidet. Osadel inimestel on see vajadus suurem ja osad inimesed ei saa seda piisavalt. Kõik inimesed on unikaalsed ja niimoodi tulekski üksteist mõista.

Ühe heateo tegemine ei pruugi aidata aga võib seda teha. Oluline ei ole mitte niivõrd see tegu, kui lubada endal käituda tingimusteta. Kui teed, ära karda, kui kardad, ära tee. Tee midagi, mis on vaba ja loomulik või just sinule hea ja omane. Naudi oma unikaalset olemust. Aktsepteeri ka teiste inimeste arvamusi, sest see kõik on rikkus.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):