27. november 20:36 Sirje kirjutas:
Aitäh,Kaido! Umbes sarnaselt ma täna hommikul just mõtlesin.See lahtitõmbamise hetk,tähelepanu ümbersuunamine vajab lihtsalt harilikust tugevamat keskendumist...Aga see on ka ainus võimalus,et suuta elujõuliselt edasi liikuda.See on lihtne.See töötab.Ning olukordi,mida hetkel lahendada ei ole võimalik,ei pea enda järel lohistama...Mõtlesin veel,et vahest on lisaks vaja lapselikku meelt.Näha olukordade koomilisust; vaadata ennast kõrvalt heatahtliku lustiga...Naerda naeru pärast ning märgata detaile.Lasta helidel ja värvidel endast rohkem läbi voolata...Neid nüannsse,mida mõnikord iseenesest loomulikuks pean,on võimalik nüüd fookusesse tuua,anda neile uus vägi...Sageli ootame, et keegi meist hooliks,keegi meile tunnustust avaldaks, kirjutaks,helistaks...Täna mõtlesin,et võin kirjutada endale ise kirja.Kirja kõige armsamale inimesele -iseendale.Teha tagsivaade kõigele,mis oluline.Ja siis välja tuua just edasiviiv ja tunnustav...See aitab ka tehtut üle vaadata ja vältida uusi vigu...Sügis ongi uute alguste aeg.Pungad puudes valmistuvad uueks aastaringiks.Loodus otsekui heidab endalt mittevajaliku... Me kõik vajame puhkuse aega,vajame talve - sügavat sisevaatlust ning uusi võimalusi arenguks.
Vahest olen proovinud kuuldud hävitavat suhtumist mõttes muuta jaatavaks või viskan ta rõõmsalt tagasi nagu põrkepalli...virisemise mõtlen vihmaveeks,mis mind ei puutu;mis voolab nagu juhuslik vesi minu kirevalt rõõmude vihmamantlilt maha...Sellegipoolest tegutseb masendushetkedel autopiloodina minu kurvameelsus,mis nullib sageli kogu selle mõttetöö...Igaljuhul sain siin-loetud artiklist jälle uut jõudu endaga edasi töötada.. Me oleme ju armastust väärt ja väärt,et ennast hoida...Siis väärtustavad meid ka teised...ja vaata,KUI PALJU on selles sügises veel värve...rahustavaid pastelseid erinevaid varjundeid hommiku-udude rõskust läbi põmituna erinevate siniste, hallide, pruunide, rohelistega...Toome tähelepanu tagasi rõõmudele ja tegutseme edasi! |
27. november 23:26 Marjuusha :) kirjutas:
mulle meeldib! hea v6rdlus on ka m2lukaotus. et m6tle, mis juhtuks siis kui sa oma m2lu kaotaksid. sul pole enam seda minevikku, mis sind 6nnetuks tegi. k6ik algab otsast. see vaimne enestapp on vabatahtlik valikuline m2lukaotus. |
27. november 23:54 Abhi kirjutas:
Jah, ma olen midagi sellist läbi elanud. vbl mitte nii intensiivselt kui võinuks aga küll elu annab veel masendusi. |
27. november 23:54 Egle kirjutas:
Mul just seda oligi vaja!! Aitäh!! |
28. november 09:13 Ei teagi kirjutas:
Teha vaimne enesetapp?
See ei lähe läbi, sest ka see sündmus toimub peas ja näib ühe sündmusena paljudest teistest. Tegelikult ei ole vaja muresid ja rõõme vastanda, ühtesid vihata, teisi tahta. Just see vastandamine võib viia vaimse enesetapu ideeni, kuid see on ajutine lahendus nagu iga järgnev mõte.
Mina otsisin ja otsisin seda elu tõde ja õiget elamise viisi ja kuidagi ei leidnud. Alla ka ei andnud. Lõpuks näib, et allaandmine toimus iseenesest ja rahu saabus ka tagasi iseenesest.
Mis ma öelda tahan, et ei ole õiget elamise viisi. Ei ole õnnelikku ja õnnetut viisi. Ei ole head ja halba viisi. See kõik, mis toimub on üks sündmus. Selle kohta ei saa midagi öelda. Seda ei saa defineerida, seletada, ette teada. Isegi teadlased on väidetavalt avastanud, et põhjuse ja tagajärje vahel ei ole seost.
Kui panna lotomasin tööle ja see ei ole veel välja valinud ühtegi palli, kuidas siis ette seletada, mis pall tuleb, kas see on hea või halb pall? Kas mina võidan? Samamoodi on ka elusündmus, see ei ole läbi, kuidas on siis võimalik öelda, hinnata või arvata, et see on hea või halb? Arvamus on puhas fantaasia.
Elu ei ole võimalik defineerida, kirja panna, ära seletada jne. See sündmus alles toimub. |
28. november 09:14 Riina kirjutas:
Lõpmatud kannatused , valu, viha ja konfliktid , see kõik on meie sees oleva valukeha toiduallikad.
Lugege valukeha kohta autor Tolle raamatutest" UUs maailm "ja " Siin ja praegu : kohaloleku jõud ".
Teadvustage endale, mis on valukeha , siis ei lase te endasse enam kannatusi. |
28. november 11:23 Anu kirjutas:
Elu alguses on meie vaim pimeduses, meie teed valgustab petlik egovalgus. Ühest küljest oluline sest läbi selle õpime maises elus hakkama saama. Arendab mõistust, koolitame ennast,läbi oma tegemiste ja töö saame kogemusi. Ühel hetkel sellest enam ei piisa, sest inimene on ka vaimne olend. Vaimsus armastab valgust ja selgust aga me ei taha talle anda, sest mõistus ei talu sellist eredat valgust. Vaimne valgus näitab meile meie vigu, pahelist külge, varjupoolt, näitab, mida on vaja teha, mis tihti on vastupidine sellele, mida me ise tahame teha. Näitab põhjuste ja tagajärgede seost, vanad piinavad küsimused saavad vastused jne jne (teadlased lähtuvad mõistusest, kuid elu ei ole kunagi väga mõistuslik) Paradoks on see, teadvusel on palju tasandeid, kui jõume järgmistele tasanditele, hakkab loomulikul teel, palju asju meis surema või kaotavad tähenduse. Mida me samuti ei suuda taluda ja ripume piinavalt nende asjade, olukordade ja inimeste küljes.
Kui me lõpuks selle õige lüliti üles leiame ja tule põlema saame, no on mida vaadata, selle nägemisest võib juba surra, tõde on lihtsalt nii valus. Kuid ajad ennast lõpuks püsti, sest su vaim on tugevam, kui arvame või ettekujutanud oleme. Kui oled lõpuks oma egohimudest puhtaks võõrutanud (igast sõltuvusest on väga valulik ennast võõrutada)ei anna sa seda tõetuld enam käest, ei ühegi maise ahvatluse, iha, kire ega raha vastu.
Aga see ei tähenda, et sa ei naudi elu, vastupidi, pole vaja lihtsalt kuhugi kinni jääda. Tunda saades surma olemust, saad aru, kui suur KINGITUS ON ELU.
Erinevatel inimestel on erinevad kogemused ja ülesanded, kuid ühes oleme sarnased, me oleme sündinud siia ja me oleme kõik surelikud, k.a Tema Pühadus Dalai Lama. |
29. november 10:05 LibaRebane kirjutas:
Woody Allen ütleb ühes filmis: "Mul on nii palju probleeme, et isegi enesetapp ei lahendaks neid.")))::: |
29. november 23:19 Tece kirjutas:
Arutleks natuke: kas see soovitus mille k artiklis andis pole siiski pisut ühekülgne? Asi selles et inimene kes enesetapu äärel ei toimi teadupärast üleüldse mingi loogika järgi - seega on artikkel kasutu kuid huvitav mõttearendus tervetele (ratsionaalsetele). See kes tõesti enesetapu äärel, ebaratsionaalsuses ja ühel hetkel sealt pöördumatuid samme teeb, selle probleem ju ei ole üleüldse selles, et ta ei teaks et tuleb käega lüüa (ehk nagu ta ei oleks teadlik enesetõlgenduse veast). Tegelik proble on ikka hoopis juhitavuse puudumine ja kaose puudutus. Inimene kes tegelikult on juba tapu äärel kurdaks (kui tal ratsionaalsuseiva veel alles oleks) kõige rohkem selle üle, et ükskõik mida ka teeb, ei lahenda see olukorda mitte kõige vähemalgi määral. Käega ei ole võimalik lüüa, kui tuntakse, et löö palju tahes, või tee mida tahes, see ikkagi ei aita ja piin on samas väljakannatamatu. Sellises seisus vajab inimene ikka muud kui rats.soovitusi. Pigem vajab ta tagasinihet et taastuks mingil määral sisemise kontrolli keskus ja hõreneks eraldatuse müür. Peale seda on k kirjutatu rakendamine vaimse praktikana igati asjakohane. |
30. november 10:27 Anu kirjutas:
Kui inimene teeb valiku, järgneb sellele tagajärg. See on lihtsalt loomulik ja paratamatu. Valikuid tehes, teeme neid alati teatava põhjusega. Erinevad inimesed, erinevad põhjused. Kes tahab oma ellu muutusi, kes tahab rikkust, õnne, heaolu, armastust või lihtsalt igavusest, teiste mõjutustel või lihtsalt oligi ainult üks valik, sundvalik. Aga tihti ühendab meie valikud üks arvamus, me teeme neid headest kavatsustest ja lootusest, et see viib meid hüvedeni. Üks irooniline ütlus " kõik põrguteed on sillutatud headest kavatsustest" Vaimsus jääb ikka vaimsuseks, kui saavutad vaimse tasakaalu on valikud teadlikumad, näed selgemalt ja saad paremini aru, mida on vaja teha. Vaimne tasakaal pole privileeg ega ainult väljavalitutele, selles pole ka midagi müstilist ega anna kellegile selliseid eeliseid, nagu üritatakse näidata.(külgetõmbeseadus, rikkus ja õnn, see on üks suur illusioon). Mediteerimisel on ainult üks eesmärk, äratada endas sisemine tarkus. See on meis kõigis olemas, mõttetu on mediteerida välisele õnnele. Mõistus e ratsionaalsus, kui sellega liialdada, on sundmõtted kerge tulema. Mõistus on väga piiratud tegelane, pole vaja üritada tappa vaimu, mis meid tõeliselt edasi viib. Tuleb lasta rahus minna kõigel, mis meid enam ei teeni.
Kui elu muutub väljakannatamatuks, on hea, kui saame aja maha võtta, nii kauaks, kui vaja. Kui me teeme avarii ja saame tugevaid füüsilisi vigastusi,keegi ei põgene haiglast lahastega selleks, et võtta auto ja kohe uus avarii tekitada. Rahunemine ja kannatlikkus on hea algus uuteks ettevõtmisteks, eriti vaimsel teel.
Kindlasti ei taha Kaidot eksitada tema enda valitud teel, tekkis lihtsalt soov arutleda. |
05. detsember 21:10 pirx kirjutas:
Tänx,sulle!!!!!!! |
14. detsember 15:10 kaljo kirjutas:
Huvitav väljendus iseenesest-vaimne enesetapp-.....Kui me sõna vaimu all peame silmas kõkjalolevat elu,seda Hoomamatut ,kirjeldamatut,mida me endi kehad "sisaldavad",siis ei ole seda võimalik sooritada.On "vist" võimalik surra meelele,meie mõistusele,meie tingitud mälu kogumile ja sedagi nii,et teadaolev,see faktimälu ja vabadus sellest teadaolevast voolaksid kõrvuti,mitte üksteist hävitavalt. Teadvus ja maailm tekivad üheaegselt,nagu tuli ja valgus.üht pole teiseta.Võib-olla peaksime teadvuse,meele paigutama mateeria valdkonda.Kogu teadvuse sisu on ju see,mida me endist teame........Oh need terminid,terminid. |
23. aprill 04:02 andrauniverse kirjutas:
Kallis Kaido miks sa mulle niimoodi teed, et tahad ennast ära tappa, ise lubasid et oleme surmani koos, minul küll enesetappu plaanis pole. Kas sa selle peale ei ole mõelnud mida mina siis tega hakkan kui sa ennast ära tapad. Egoist selline, minuga absoluudselt ei arvesta,ise lubasid et läheme koos Egiptusesse püramiidi ja kaamelit vaatama.Mis sa arvad et ma viitsin üksi vahtida neid seal!Ah tead tee mis tahad- ma ei tahagi sellise inimesega elu lõpuni koos olla, kes ainult iseenda peale mõtleb ja katteta lubadusi jagab, maad ja ilmad kokku ja siis tapab ära ennast. Ma ei näe meie suhtel enam tulevikku, seega ma lein, et kõige mõistlium lahendus oleks laiali minna. Mina sinu parima sõbga Egiptusesse ja sina ennast ära tapma. Armastan sind |
03. august 02:47 Heipss kirjutas:
Oi, see artikkel on lugemist väärt.
Olen ise 20ndates noormees, täiesti tavaline eesti kutt. Minu juures on olnud suur topic et ma pole olnud mitte millegagi rahul, ei iseenda ega kellegi teisega. Sama on mulle saatuseks määratud inimesed kes pole jälle minuga rahul. Nagu mingi suletud ring terve eluaeg nii, ilmselt siis minu mõtete tulem. Noo minu peres tehti mind alati maha et ma ei kõlba mitte milleksi etc. Olen olnud seejärel siis väga ebakindel, kangekaelne ning varakult isepäine.
Vahepeal tundus et aitab sellest kõigest juba. Milleks sellist elu elada, teenida eesti palka alla 1000euro kuus, millest pool läheb maksudeks.. Enda maja mul pole, pean olema üürima korterit. Raha on olnud alati üks mureallikas sest seda pole jätkunud piisavalt, ei kodus kus kasvasin ega ka minu hilisemas elus. Pole jätkunud toidu ostmiseks, et toituda tervislikult kolm korda päevas, minna hambaarstile, osta korralikke riideid ja jalatseid, minna reisile, osta hiljem oma pleiss, teha ära võibolla ka juhiload ja osta auto.. Aga mis ma ikka muretsen, eesti palgataset pole mina välja mõelnud.. Peaksin minema ehk ülikooli et seeläbi kõrgema haridusega teenida paremat palka. Kust see raha peaks tulema et maksta ära õppemaks, üür ja muud kulud? Ainult üks võimalus õppida ja töötada samaaegselt, mis eesti elu puhul pole üldsegi ok.
Minu elus on olnud päris palju pingeid, väiksest peale. Arst on ka mulle määranud nii öelda "happy" pillid, pole jätkunud raha isegi selle ostuks, et vähemalt tarbida neid teatud aja.
Mis ma siis teen? Jaa, kuulan rahulikku ja lõõgastavat muusikat tihti, koristan ja hoian korras oma pleissi, olen sõbralik ja lahke teiste vastu, elan rahulikumalt, ei käi väljas ja igavlen enamus aja mis on väga tüütu (pole tahmist ennast kellegile näidata seoses ärevushoogudega sageli, samas ka raha.. eesti palga eest võimaldab võibolla korra kuus sõpradega välja minna).
Nüüd loodan ainult et mu poiss sõber minuga uuesti konatkti võtaks ja minuga suhtleks. Väga väga loodan et kõik saab korda väiksemal või siis suuremal määral. |
23. september 23:26 merkuur kirjutas:
arvake mis tahes. Mina soovin olla pigem surnud. Kuidas leida jõudu et sooritada see vabastav lask |
23. september 23:39 merkuur kirjutas:
arvake mis tahes. Mina soovin olla pigem surnud. Kuidas leida jõudu et sooritada see vabastav lask |
23. september 23:42 merkuur kirjutas:
arvake mis tahes. Mina soovin olla pigem surnud. Kuidas leida jõudu et sooritada see vabastav lask |
27. september 18:04 Kati kirjutas:
Huvitav mõttearendus. Samas olen nõus Tece kirjutatuga, et artikkel tõsiselt enesetappu kaaluvale inimesele kasulik ei ole. Ta käitub hoopis teistmoodi. Mulle endale jäi artiklist siiski arusaamatuks mis moodi siis reaalselt see "vaimne enesetapp" peaks välja nägema? Nõus sellega, mis võidetud mõistuse kontrollimise ja nende põhjus-seos tagajärgede kohta. Kuid siiski, millele keskenduda, kui teha kannapööre. Keskenduda rõõmudele? kui teha kannapööre, tuleb valida ka uued rõõmud, sest vastasel juhul ei oleks see muutus ja restart. Vanu asju veetakse uude ellu kaasa. |
30. september 14:38 merkuur kirjutas:
ei see pole hetkeline meeltesegadus. Olen seda kaalunud pikemalt. Pole jäänud enam rõõme millele keskenduda. Pole ainsat õlekõrt millest haarata. Ei teeks seda kui oleks kasvõi üks inimene kes hooliks. Kindlasti on neid palju aga mulle läheb korda vaid üks...mulle.. väga kallis inimene. Olen aja võtnud et mõelda. Et leida väljpääs. Olen lõksus. Mõistusega on ok. Kuradile mõistus. Elan südame järgi. Ma ei tea miks üldse praegu seda kirjutan. Vb.selleks et hakkaks kergem. Olen otsuse teinud...kas on ka julgust lõpuni minna..ei tea |
24. oktoober 00:14 joanna kirjutas:
Mina nägin seda juttu ja minujaoks on see mõttetu sest kui keegi ikka tahab enesetapu teha siis seda ta ka teeb. Ja ta ei hooli sellest jutust.Mina olen otsustanud ja enesetapu ma teen |
30. aprill 22:18 elu ohver kirjutas:
Lihtne öelda: "Pööra kõigele selg", see pole ju nii kerge. Kui üks sitt mõte tuleb, siis tuleb neid kohe veel ja veel ja veel, kuni upudki oma mõtetesse. Kui juba ükskord see mõte tuleb, siis lahti saada on sellest raske. Nagu kaalugag: lihtne juurde võtta, aga kaalust alla saada on raske. Kui mulle juba tundu, et ma ei saa enam hakkama, ma ei suuda enam seda taluda, siis ma olen selle otsuse teinud. Kui lähedased võtavad seda ka naljaga, siis mis mõtet on veel elada??? Jäänud on vaid seda otsust veel kaaluda ja julguse kokku võtta.... |
08. august 14:02 Laur kirjutas:
Ma vist ei saanud päris kõigest aru. Ok mõtlemise unustame ära ...aga kuidas olla ja eemalduda reaalsetest olukordadest. Selge , bomžud ( asotsiaalid ) on suurepäraselt seda vaimset enesetappu oma ellu osanud kultiveerida ...ja saavadki hakkama ei millegita, ei kellegita, ühiskonnata, selle reeglite ja nõudmistega. Kui Sul ikka on läbi kellegi või millegi tarvis näiteks kohtukulliga kiskuda ... no midamoodi sa siis ütled, et kuule ei ma täna nagu ei viitsi ja kas üldse , ma lihtsalt ei mõtle enam sellele , sest see on nii halb ja ebameeldiv ... ? Hallo Kosmos ! Kuidas reaalse eluga hakkama saada ...ja siis võibolla mitte ennast päriselt ära tappa ? |
|
