29. jaanuar 14:28 Aili kirjutas:
Kuidas toimida siis,kui lähedane inimene on raskelt haige.Ta oli eile,on ka praegusel hetkel ja on ka homme.Need muremõtted ei ole mul peas,vaid see ongi tegelik reaalsus. Kaido,Sinu kirjutatud viimane lõik on natuke vastuoluline ja sooviksin veidi enamat seletust. |
29. jaanuar 15:29 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Aili,
jah, sellistel olukordades on alati kõige raskem iseendaga tegelda. Ma ei saa kuidagi öelda, et tean mida tunned ja tee nii või naa ...
Saan vaid öelda, et isegi, kui olukord on meie elus traagiline, siis kõik, mida teha saame, on aktsepteerida elu sellisena, nagu see on. Just praegu. Nagu eespool kirjas oli, on praegu reaalsed asjad juba juhtunud - me ei saa mitte kuidagi neid muuta. Kuid samas peame olema ettevaatlikud, et jääksime praeguse päris maailma asjade juurde, mitte ei liigu oma peas / mõttes edasi tulevikku, kuhu mõtleme igasuguseid asju välja, mis kõik juhtuvad. Jääme praeguse hetke juurde, ärme mõtle asju välja.
Kuna olen ise läbi elanud sama olukorra, kus lähedane inimene on haige, oskan ka natukene olukorda kirjeldada, kuidas ise käitusin.
Kui inimene on haige, siis ta on haige - see on fakt. Sellele vastu võidelda ei saa. Kui saan teda aidata, siis teen endast muidugi kõik, et teda aidata. Kui aga ei saa teda aidata, siis kõik, mida teha saan, on aktsepteerida elu sellisena nagu see praegu on. Tahan ma seda või mitte, aga see olukord on juba juhtunud, et minu lähedane on haige - minu muretsemine ei aita siin midagi. Ükskõik kui vihane ma elu või millegi muu peale ei oleks, ei muuda see olukorda, mis on juba olemas.
Teine oluline aspekt on see, et mõnikord mõtleme asjad välja tulevikus hullemaks kui need tegelikult kujuneksid - just seda pidasin silmas viimase lause all.
Tulles eelneva näite juurde tagasi, siis praegu on minu lähedane haige, aga ma kardan, et ühel hetkel teda ei olegi enam minu kõrval. See teeb mulle väga haiget. Kuid sel hetkel saan ma teadvustada, et see on vaid mõte, et teda ei ole tulevikus. Just praegu on päris maailm see, et ta on hetkel minu kõrval olemas ning ma saan anda endast maksimumi, et teda aidata. See, mis võib tulevikus juhtuda, mõtlen välja. Jah, see võibki juhtuda, aga see ei ole veel juhtunud. Kui see ühel hetkel juhtuda, sellisel juhul on see muutunud päris maailma sündmuseks. Siis tegelen sellega jällegi lähtudes sisemisest tarkusest - mis on juhtunud, on juhtunud. Ma ei saa seda muuta. Järelikult see peab nii olema.
PS. Need on väga karmid teemad lahata ning niimoodi nõu anda, sest nagu öeldakse: "Lihtne öelda, raske ellu viia". Palun vabandust, kui kellegi tundeid selle kaudu riivan
Kaido |
29. jaanuar 16:54 Kristel kirjutas:
Parim, mis antud olukorras teha saab, on mitte muretseda. Kõlab pisut egoistlikult, kas pole? Aga kui mõelda, et pidevas muremantras olles ja kõikvõimalikke tulevikustsenaariume heietades, me tegelikult hoopis pidurdame tervenemisprotsessi. Või mis veel hullem - käivitame isetäituva ennustuse. Seega - uskuge alati parimat. Ja kui midagi justkui ei muutu, siis järelikult see ongi tema tee; tema elu ülesanne, millega edukalt toime tulla! |
29. jaanuar 20:42 Marit kirjutas:
Mina usun, et mittemuretsemine ei ole egoistlik. Muretsemine on asi, mis muudab alati midagi vähemal või enamal määral halvemaks. Muretsemisest on väga raske loobuda. Kuid jagan Kaido mõtteid täielikult. Tuleb anda endast kõik, et olla olemas selle jaoks, kelle pärast muretsed ja muuta nii palju, kui võimalik. Kuid peab jätkuma meelekindlust leppida sellega, mille muutmine ei ole meie võimuses. Muretsedes oleme reaktiivsed, muretsemist kõrvale jättes proaktiivsed. Muretsedes meie mõtted on krampis, mure kõrvale jättes oleme loovad ja suudame olla (kas) abiks ja/või toeks. Mitte, et ma selles mittemuretsemises pädev oleksin, kuid ma proovin selles suunas liikuda. |
29. jaanuar 21:31 Jeanette kirjutas:
Olen Kaido õpetustest palju abi saanud.Ka meie lapsel on väga raske haigus kordunud.Just enda loodud mõtetest ja hirmust loobumine on asja kergendanud.Me ei või ka looduskatastroofidele midagi,aga iga hetk neid kartes me laiendame seda energiat.Õppisin ka igasuguses lahkumises nägema selle paremat poolt.Minu õde lahkus hiljaaegu raske haiguse tõttu,aga ta pääses paremasse "kohta",kus ei ole valusid...Igaüks kirjutab oma elutsenaariumi ise aga samas oma hirmudega paljundab seda ühisteadvusesse.Meie valida tõesti on MIDA MINA MÕTLEN, KES MINA OLEN, MIDA MINA LAIENDAN.Tõesti KÕIGILE TÄNUD kes sisestavad selle tõe! |
30. jaanuar 09:41 Anu kirjutas:
Tegelik reaalsus- mis on tegelik reaalsus, kas see on sinu, minu või meie tegelik reaalsus. Ainuke tegelik ja kindel on see, et me kõik sureme, sünni ja surma vahele jääb see, mida nimetame eluks. Lõpuni TEADVUSTADA on seda võimatu ja see pole isegi vajalik, selline "pidev enda valvamine" võib ajada inimese väga suurde segadusse. Uus päev toob meie ellu alati, midagi uut, millega tuleb toime tulla.
Lähedaste haigused, laste mured, teadvustamine miks, milleks, kuidas, kas, oli, on, sellest on vähe abi nn reaalses elus.
Meis kõigis on sisemine jõud, mis on meile antud, kui õpid sellele toetuma ja tuled toime endaga, saad hakkama.
KUULA TEISI AGA OTSUSED LANGETA OMA SISETUNDE JÄRGI, KUI SUUDAD KÜSIMUSE TÕSTADA ENDA SEES, ON ALATI KA VASTUS SINU SEES.
HOIAD MEELED VABAD, ON SUL SISEMIST JÕUDU PIISAVALT! |
30. jaanuar 15:23 Assar kirjutas:
Raskelt haigetele inimestele soovitan lugeda raamatuid "Tervenda end ise" Louise L. Hay-lt ja "Rännak" Brandon Bays-lt. Muidugi võivad selliseid raamatuid kõik lugeda, sest teades, millest haigused tekivad, oskame me neist ka hoiduda. Meid on pandud uskuma, et väline maailm on reaalsem, kui sisemine. Kvantfüüsika aga väidab vastupidist. See mis toimub meie sees, loob selle, mis hakkab toimuma meie ümber. S.t, et kõik, mis on toimunud tänaseks meiega on ka meie endi eelnenud mõtete kogum ja väljendus välismaailma reaalsuses või kuidas inimesed mõtlevad, mõjutab absoluutselt nende reaalsust. Keelduge mõtetest, mida ei taha ja kardate. Keskendugem domineerivalt teemadele, mida tegelikult tahate.
Mina arvan, et haige inimese puhul peaks teda üritama ümbritseda positiivsuse ja hoolega. "The secret" filmist eeskuju võttes võiks talle meelelahutust pakkuda komöödiafilmidega. Vältida negatiivsete uudiste temani jõudmist. Kindlasti aitab ka muusika, mis haigele varem positiivselt mõjunud. Sõbrad ja omaksed võivad korraldada ühis mediteerimisi, kujutlemas oleviku vormis haiget hoopis tervena ja rõõmsana. Selle sarnane näide on võtta möödunud aasta eestist, kui üks kirikuõpetaja luges oma kogukonnale palve ühe lootusetult haige paranemiseks ja järgnevatel päevadel haige olukord uskumatul moel paranes. Ju jättis kirikuõpetaja oma palvest välja kõik traditsioonilisele religioonile omased hirmufaktorid ja palve oli nii hästi loetud, et kogukond tema mõtte üheskoos universumile edasi andis ning see toimis. Ühismeditatsioonide jõud võrdub mediteerijate arvu ruuduga!
Ma pole kindlasti religioosne inimene, pigem soovitan inimestel traditsioonilisest religioonist eemale hoida, sest kurjad on loonud jumalast arusaama, nagu oleks see inimestest eraldiseisev, kes laseb end teenida, vastasel juhul põrgus igavesti põleda. Sellise hirmu külvamisega allutada enda valitsemise alla terveid rahvaid ja ka enamus sõjad maailmas on mahitatud traditsiooniliste religioonide kõrgel seivate isikute poolt.
Piibel koosneb kvanfüüsikast ja sinna kellegi kurja karvase käe poolt juurde soperdusest. Seda raamatut on nimetatud ka maailma halvimaks raamatuks, mis on pooltõde. Kui teda lugeda ridade vahelt, saab temast ka vajaliku kätte. Piiblis on kirjas, et jumal elab meis kõigis ja on alati sinuga. Muidugi on, kui me ise oma valikutega ju loomegi oma tulevikku. Tihti satuvadki inimesed meeltesegaduses religiooni võrku, kaotades usu endasse ja hakates koogutama kiriku ja nende hirmujuttude poole. Halb ja hea on ka inimeste väljamõeldud väljendid. On kas arendavad või mittearendavad teemad ja ideed. Arendavatega tegeledes me liigumegi paremuse poole, mittearendavatega.... Meie esmane ülesanne siin maailmas on areneda! Teadaolevalt on Kirik teinud oma ajaloo vältel aga kõik, et inimkond ei areneks ja kuuletuks põrguhirmus neile. Ei jõua ju ajaloost kokku lugeda, kui palju omaaja teadlasi tuleriitadel põletati, eriti neid, kes kvantmõtlemiseni jõudsid.
Kokkuvõtvalt, olge positiivsed ja nakatate sellega ka oma keskkonda. Kainet pead ja helgeid mõtteid. Võtke õppust igast negatiivsest mälestusest ja laske see siis endast lahti. Kui vaja, siis kas või tuhat korda, sest negatiivsed emotsioonid ahistavad vaba mõtlemist. Kes otsib lahendusi, see ka leiab. Tegutsege iga võimaluse märkamisel. Edu ei salli laiskust. Kõik tuleb inimesteni õigel ajal ja õigel moel, kui vaid inimesed ei taganeks oma eesmärkidelt. |
31. jaanuar 15:49 Marge kirjutas:
Viimaste kommentaaridega ühel meelel. Liiga palju om meie ümber hinnangute andmist, sildistamist. Halb ja hea, õnn ja ebaõnn, ilus ja kole, ülbe ja südamlik, inetu ja ilus, kurb ja rõõmus jne
Ime , et kõigil energia puudus, asjad iseeneses on nii nagu nad on. Hetked, kui tunneme kurbust, väsimust, nõrkust on samuti inimlikud ja teinekord väga väärtuslikud, mis viivad meid mingitele uutele arusaamadele. Pole vaja neid jõuga ja sunnitud positiivsusega maha suruda, vaid lase endal samuti olla. Positiivsus ei tähenda seda, et sul peavad hambad paistma hommikust õhtuni ja igale elu lollusele vastama koogutamise ja noogutamisega.
Oleme kõik teel! |
01. veebruar 17:58 Gristel Pagi kirjutas:
Ei tööta! |
01. veebruar 20:02 Päike kirjutas:
Raamat NELI KOKKULEPET, valgustav raamat kogu teemale, mis artikkel käsitleb. Samuti ka meie sees olevat KOHTUNIKKU JA OHVRIT, kellest või millest on võimalik vabaneda. Hea raamat, lihtne lugeda, midagi pole üle doseeritud. |
03. veebruar 05:05 Richardi ema kirjutas:
Kui beebi suri, 37. nädalal, siis kuidas seda aktsepeerida selliselt, et oleks võimalik endas rahu leida ja kuidagi edasi elada. Pöörane valu, mida selline olukord tekitab muudab naeruväärseks kõik muud mured, mille pärast inimesed muretsevad. Lapse kaotus on pööraseim valu ükskõik milliste teiste kaotuste ees! |
03. veebruar 07:06 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, olen sinuga täiesti nõus.
Mul on siiralt kahju, et pidid sellise asja üle elama. Ei mul, ega tõenäoliselt ka mitte kellelgi teisel ei ole vastust küsimusele, miks see juhtus? Miks peab keegi sellise valu üle elama? Aga see juhtus, ja seda ei saa muuta. Ainuke, mida me endalt saame küsida, on see, kuidas me alates sellest päevast edasi elame? Loomulikult ei möödu see valu lõplikult mitte kunagi. Loomulikult ei saa keegi öelda, et ma tean, mida sa tunned. Loomulikult ei saa öelda, et aeg parandab kõik haavad. Need oleks rumalad vastused kellegi poolt sulle.
Ainuke küsimus, mida ma sellises olukorras endalt püüaksin vaikselt küsida: Kas ma suudan ennast natukenegi uuesti armastama hakata peale seda, mis juhtus? Kas ma suudan kunagi kasvõi natukene elust veel rõõmu tunda? Ei, mitte kohe praegu ... aga võib-olla millalgi tulevikus. Ma annan endale aega, sest praegu on liiga valus. Aga võib-olla millalgi ... võib-olla poole aasta pärast, võib-olla aasta pärast. Ma ei kiirusta ennast. Mul on valus, ja ma luban endal selle valuga olla. Ma ei püüa seda ära ajada mingite tobedate soovituste ja õpetuste kaudu. See hirmus asi juhtus minuga ja ma ei saa mitte midagi muuta. Kui ma olen kuri jumala või iseenda peale, ei muuda see ikka mitte midagi. Ma ei vabane valust mitte kunagi, aga võib-olla õpin ma koos selle valuga elama. Ning võib-olla ühel päeval leian ma kasvõi ühe väikese põhjuse oma elust, et jälle natukene rõõmu tunda. Ma ei sunni end selleks, aga ma lihtsalt luban sel juhtuda, kui see juhtub. Nii nagu ma ei suru endast valu minema, ei suru ma endast ka rõõmu minema, kui see peaks ühel päeval mu juurde jälle tulema. |
03. veebruar 11:53 Rita kirjutas:
Richardi emale
See oli beebi vaba valik. Vaim otsustas lihtsalt tagasi pöörduda. Aga vaimuga saab ju mõttes edasi suhelda, talle armastust saata ja võib juhtuda, et ta tuleb samasse perre järgmise lapsena hoopis uues kehas. Põhjust, miks ta hetkel ümber pöörata otsustas, ei olegi vaja otsida, see oli tema valik, austame tema vaba valikut. Kui ta nii otsustas, siis on see tema jaoks HEA.
Nii on kõikide inimeste äraminekuga.
Vanematele oleks vast hea, kui leitaks endas tänutunne selle eest, et see imeline olend üldse neid välja valinud on ja et ta enda tagasiminekuga oma vanemaid nii tohutult õpetab(sellest arusaamine võib aega võtta) Ja seda tänulikkust koos armastusega südamest tema poole saata. See ehk asendaks tasapisi ka suure valu.
On ju nii, et ei ole halba ega head, kõik lihtsalt on.
Valgust ja armastust! |
03. veebruar 21:50 Rita kirjutas:
Haigustega seoses võivad aidata nii haiget kui lähedasi raamat "Sinu keha räägib: armasta ennast! Kõige põhjalikum raamat haiguste ja tervisehäirete metafüüsilistest põhjustest" ja ka teised sama autori Lise Bourbeau raamatud. |
09. veebruar 12:52 Kaire kirjutas:
Lapse kaotus on üldse väga valus teema, millal iganes siis see juhtub, kas peale sündi või ennem.Ka meie peres oli eelmine aasta suur kaotus kuigi jah väga varajases staadiumis ja ta oli väga oodatud meie perre. Kuid andsime endile aega ja ime sündis taas ning nüüdseks olen pea 8 kuud lapseootel. Lihtsalt too eelmine aeg ei olnud siis õige aeg ja loodus tegi oma töö. Muidugi tekivad igasugused küsimused ja süüdistused enda suhtes aga nagu Kaido ütleb ,et sinna ei saa enam midagi teha ja see on õige. Samas on väga raske endale andestada. Ja võibolla tõesti õpin selle valuga elama ja tulevikus luban endal rõõmu tunda pisikestest asjadest, mis mind ümbritseb.Ma leian , et valusad ja rasked momendid meie elus teevad meid tugevamaks, tähtis on tõesti endale aega anda, olla edasi eluvoolus. Iga raske katsumusega õpid ennast rohkem tundma ja paratamatult vaatad iseenda sisse, et leida rahu ja jõudu edasi liikumiseks.
Rahu ja päikest kõigile. |
24. veebruar 11:54 Leevi kirjutas:
Kirjutan siia mõnede raamatute nimed, mida olen viimati lugenud ja mis võivad aidata, kui on raske või kui tahad targemaks saada....Sinu aju.Autor Rick Hanson, siis Louise L. Hay raamatud, mida ka eelpool mainiti, nt. Jõud sinu sees, siis on huvitav Nastja tarkuste raamat, autor Kristiina Genno, siis Neale Donald Walsch on kirjutanud Jutuajamised Jumalaga ja muud rmt, siis Lillian Too: Kergesti kasutatav Feng Shui ja: Feng Shui sinus eneses, mida küll kavatsen alles lugeda. On olemas palju huvitavaid ja arendavaid raamatuid. |
|
