Kui tihti me satume olukordadesse, kus me peame välja mõtlema hädavalesid ning oma "nahast välja pugema", et leida vabandusi ütlemaks kellelegi "ei"? Me ei suuda seda üldjuhul teha siiralt ning ausalt - austades nii teise inimese soove, kuid arvestades ka iseenda elu.

Meile meeldib meeldida
Mis võiks olla mõnusam tunne kui meeldida teistele inimestele? Räägid kellelegi midagi ning näed, kuidas talle meeldib sinu jutt. See teeb hingele pai. Teed midagi hästi ning märkad silmanurgast, kuidas teised inimesed sind imetlevad. Jälle saad hingele pai. Ja eriti mõnusaks läheb tunne siis, kui saame teada kellegi kolmanda käest, et keegi on meist kuskil hea sõna paotanud - see on juba tõeliselt pikk pai meie hingele. Jah, meile meeldib meeldida inimestele, sest see tekitab meis hea enesetunde. Kuid pingeliseks läheb meie sees siis, kui teisele inimesele meeldimine läheb vastuollu iseendale meeldimisega.

Näiteks küsib keegi meilt, et kuule, kas sa saaksid selle minu heaks ära teha? Kuna me oleme head inimesed, siis muidugi ma saan selle ära teha. Aga ainult juhul, kui mul ei ole selleks mingisugust takistust. Kui teise inimese aitamine ei nõua minult suurt pingutust, ei ole ka "jah" ütlemine meie enda jaoks probleem. "Okei, ma teen selle ära", vastame me rõõmsalt. Aga uus olukord tekib juhul, kui me peame selle "jah" nimel nahast välja pugema ja oma elus midagi muutma, et teist inimest aidata. Muidugi ei saa ka siin öelda, et me ei peaks seda tegema - me oleme ju siiski head inimesed - , kuid ainult teiste inimeste elu elamine võib ühel hetkel meie enda elu lihtsalt "ära süüa".

Me otsustame oma tunnete baasil
Kõik meie otsused ning tegevused saavad alguse meie sees olevatest tunnetest. Kui mingi nähtus meie elus tekitab hea enesetunde, läheme me sellega kaasa. Kui see aga tundub meile halb ja kahjulik, jätame me selle tegemata. Nii toimub ka olukorras, kus me oleme valiku ees, kas öelda "jah" või "ei". Me võrdleme enda võimalusi ning tihtilugu ei otsusta me mitte ratsionaalsete faktide baasil ütlemaks "ei", vaid oma tunnetest lähtuvalt. Vaatame lähemalt.

Kui abipalve ei valmista mulle sekeldusi, siis tunnen ma ennast täiesti neutraalselt. Keegi ütleb mulle: "Kuule, Kaido, kas sa saaksid koju sõites tee peale jäävast postkontorist läbi hüpata ning võtta üks pakk sealt ära? Ma tulen homme su juurest läbi ning võtan selle". Mõeldud, tehtud - muidugi teen ma selle ära. See ei tekita mulle mingit vastuseisu.

Kui nüüd sama sõber helistab mulle ja ütleb: "Kuule, Kaido, kas sa saaksid täna kell 23.45 sõita linna Haabersti Statoili ning oodata seal, kuni sulle tuuakse üks pakk? Ma ise lähen õhtul ühele peole ning ei jõua. Ma tulen homme su juurest läbi ning võtan selle".

Kas nüüd on see ka mõeldud - tehtud? Ehee, enam ei ole olukord minu jaoks nii lihtne ju. Loomulikult saan ma seda teha füüsiliselt, aga nüüd kerkivad esile uued tegurid - ma pean selleks konkreetsed muud asjad ära jätma, et sõita näiteks 50 km edasi-tagasi ning tuua see pakk ära. Nüüd muutub minu otsustusprotsess, sest tunded minu sees on hoopis teistsugused kui eelmise näite puhul. Ma tunnen, et sõbrana võiksin ma teist sõpra aidata, aga samas võin ma tunda, et selline palve on natukene liialdatud, eriti juhul, kui ta ise ei taha oma plaane muuta seoses mingi peoga? Kuid mina pean oma plaane seoses õhtuga muutma. Niisiis, kuigi baasolukord on sama, on minu jaoks konkreetne olukord muutunud kardinaalselt - ma pean tegema valiku, kas eelistada enda heaolu sõbra heaolule? Ma olen üsna olulise dilemma ees, sest ma ei ole kindel, kumb vastus on õige. Kuigi ma tahaksin öelda "ei", ei ole ma selle valiku õigsuses kindel. Miks?
Miks ma ei julge "ei" öelda?
Ma usun, et meie suutmatus teatud olukordades jääda endale kindlaks ja öelda "ei" on seotud erinevate aspektidega. Üheks on kindlasti juba eelpool mainitud meeldimine teistele inimestele. Me ei soovi tekitada pingelist olukorda, vaid me tahame minna "vooluga" kaasa, et mitte tekitada vastuseisu. Kuigi me teame, et me ütleme "jah" vastumeelselt, ei tunne me eneses jõudu öelda ka "ei". Pigem teeme selle palutud asja ära ning säilitame niimoodi vähemalt rahuliku ning meeldiva keskkonna.

Lisaks meeldimisele võib lähemal uurimisele aga tuvastada veel kolm erinevat põhjust meie seest, kui me oleme valiku ees, kas öelda "jah" või "ei":

1) Ma arvan, et ma eksin
Üheks põhjuseks on see, et ma kardan sisimas, et ma eksin. Äkki sõber ongi hädas ning ta tõesti vajab minu abi. Kuigi mulle tundub, et see palve ei ole põhjendatud, tunnen ma samas, et ma võin faktide hindamisel eksida. Seega, et mitte oma sõprust proovile panna ning tõesti inimest alt vedada, jätan ma oma sisetunde kõrvale ning olen nõus sellega, mida mult palutakse.

Sellisel juhul kasutan ma oma "üleliigset" mõtlemist, millega ma lisan olemasolevatele faktidele värve juurde - kuigi faktid räägivad üht, arvan ma, et ma ei näe kogu pilti.

2) Ma ei taha teist inimest panna ebamugavasse olukorda
Kuigi ma tunnen, et ma olen ise hetkel halvas olukorras, olen ma nõus seda kannatama, kuid ma ei soovi kindlasti teist inimest panna ebamugavasse olukorda. Ma arvan, et juhul, kui ta minu abi palub, vajab ta seda tõesti - ning juhul, kui ma ütlen "ei", on ta suures hädas.

Seega antud juhul vahetan ma oma heaolu teise heaolu vastu.

3) Mul puudub enesekindlus
Paljud inimesed on hädas oma enesekindlusega - nad lihtsalt ei julge öelda "ei". Sellisel juhul ei saa põhjuseid otsida tunnetest või kavatsustest, vaid me oleme lihtsalt mingil hetkel oma elus otsustanud, et me lubame endast "üle sõita". Me näeme fakte, mis räägivad selgelt, et meid kasutatakse ära, kuid kuna me oleme sisimas leppinud, et me ei ütle iialgi kellelegi midagi vastu, ei tee me seda ka nüüd.

Millal öelda "ei"?
Ma usun, et kunagi ei saa lõplikku seisukohta võttes öelda, millal me peaksime ütlema "jah" ning millal "ei". Mida sõbralikumad oleme me ise, seda sõbralikum on meie maailm. Kui me aitame teisi inimesi, aitavad teised inimesed meid. Ning see, millele me oma tähelepanu suuname, rohkendub meie elus. Seega on teiste inimeste aitamine alati vooruslik ning meile endale head tunnet tekitav.

Aga kuskil läheb alati piir. Meil on olemas ka enda elu, mille eest me peame hoolitsema. Olla sõbralik ning teisi inimesi aidata, ei tähenda olla manipuleeritav ning teiste poolt ärakasutatav. Ka meil on elu, eesmärgid ning teatud rütm elus, mille järgi me edasi liigume. Teatud olukordades on hädavajalik jääda enesele kindlaks, trotsida hirme ning öelda lihtsalt "ei". Kõige raskem on see hetk ise - juba 10 sekundit hiljem on saabunud taas rahu. Ning peale seda, kui sa oled esimest korda jäänud kindla "ei" juurde, tullakse edaspidi sinult "jah" paluma ainult olukordades, kui keegi vajab tõesti abi.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Alusta enese arendamisega juba sel aastal ja koge reaalseid muutusi elus.

18.12.2010a Seminar "Sisemine vabanemine" TARTUS
Millest algab meie rahulolematus?
Kuidas vabaneda rahulolematusest?
Kuidas leida püsiv meelerahu?

Nendele vastustele ja paljule muule leiad vastused Sisemise vabanemise seminarilt ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):