Maailm on üüratult suur. Ja meie elame siin väikesel Eestimaal. Ei, selles ei ole mitte midagi halba - Eesti on ilus. Pigem on minu jaoks olnud alati küsimus "Miks ma ei võiks kogu maailma käsitleda oma koduna?"

Maailm kui minu kodu
Juba aastaid tagasi, kui ma kuhugi välismaale sattusin, esmakordselt vist 2001 aastal Ameerikas, tundsin ma enda sees kogu aeg kiusatust mõelda: "Aga kuidas oleks päriselt siin elada?". Ma vaatasin inimesi enda ümber, kuidas nad tõttasid tööle, kuidas nad ostsid õhtuks süüa ning kuidas nad jalutasid lihtsalt tänaval. See oli nende kodu. Minu kodu oli kuskil kaugel. Miks?

See tunne jätkus ka edaspidi. Ükskõik kuhu võõraasse riiki ma sattusin, igatsesin ma seal elamist, mitte sellest turistina ülekäimast. Ma tahtsin teada, kes need inimesed on, kes siin elavad, ning mida nad tunnevad, kui nad siin riigis elavad?

Nüüd, juba vanainimesena, 32-aastasena, julgen ma iseenda vastu ausaks jääda. Kui ma pikka aega surusin endal need imelikud mõtted maha, sest ma kordasin endale, et sinu kodu on siin, siin on sinu pere, töö ja ajalugu, siis nüüd olen ma õppinud üha rohkem enda suhtes ausaks jääma. Ma olen õppinud jälgima, mida ma enda sees tunnen ja miks ma seda tunnen? Ning nii ka selle tunde kohta, mis on öelnud mulle juba pikka aega, et kogu maailm on sinu kodu.

Kas see ei ole mitte loogiline tegelikult? Vaatame nüüd ennast, inimesi, natukene lähemalt. Mis eristab mind, eestlast, näiteks itaallasest? Või ameeriklasest? Või hiinlasest? Jah, meid eristab kultuuriline taust ning keel, mida me räägime. Muidugi ka geneetika, jah. Aga kõige sügavamal tasandil oleme me ju kõik ühesugused inimesed. Me oleme üks rass. Me võime küll teha erinevaid häälitsusi, kui me üksteisele midagi öelda tahame, ning me võime asjadest erinevalt aru saada, sest niimoodi on sellel territooriumil kombeks, kus me parajasti elame, aga tegelikult on see ju tühine. Kui võtta laps Ameerikast, Eestist, Itaaliast, Jaapanist ning Peruust, viia nad kõik ühte kohta, kasvatada neid ühes "vaimus" ning õpetama neid rääkima sama keelt, siis saavad neist kõik väga sarnased inimesed. Sest nende vundament on ju samasugune - inimlik.

Selliste mõtete üle arutledes sain ma aru, et me ei peaks end iial piirama riigi ja keelega, mida me räägime. Me oleme kõik võrdsed. Ja meie kõikide kodu on planeet Maa, mitte Eesti, Brasiilia või Korea.

Kui koliks õige Hiina!
Kolm nädalat tagasi tulin ma Hiinast, kus ma veetsin kolm nädalat. Kirjutasin selle kohta ka artikli, kus ma rääkisin, kuidas ma tunnen, et Hiinas on minu kodu. Huvitav on see, et see tunne ei ole tänaseni minu seest ära kadunud. Vaata seda artiklit soovi korral siin.

Tundes jätkuvalt, et Hiina on minu kodu, ning tundes rahutekitavalt, et planeet Maa on minu kodu, tundsin ma siiski enda sees pikka aega hirmusid, et ma ei saa seda praktiliselt omaks võtta. Mõnus on filosofeerida selle üle, et me saame hakkama igal pool, sest tegelikult oleme kõik ühesugused, kuid praktikasse rakendada on seda hoopiski keerulisem. Siin on ju minu kodu. Siin on mu pere ning siin on minu töö.

"Aga mis saab sinu sisemisest kutsest?!", karjus mu sees. Küll on siin minu pere ja töö ning ajalugu, aga kui ma tõesti tunnen, et minu kodu on planeet Maa, siis järelikult peaksin ma selle tunde ka praktikasse rakendama. Vastasel juhul jäängi ma filosoofiks, ja arutlen selle üle, kuidas oleks võimalik käsitleda kogu maailma enda koduna. Ei, ma olen realist ning praktik. Nii nagu ma proovin kõik asjad järgi enesearengus, teen ma seda ka enese elus. Ma kolin 7.jaanuaril 2011a sissejuhatuseks ära üheks kuuks Hiina.

Kuidas elada Hiinas?
Oma eksperimendi esimeseks riigiks valisin ma Hiina, sest sellest on lihtsalt mul nii head kogemused. Tegelikult olen ma mõelnud kaks viimast aastat selle peale, et ühel hetkel jagan ma oma maailma ida ning lääne vahel. Mul ei olnud sel ajal küll konkreetset riiki, ega ka ideed, kuidas oma plaani ellu viia, kuid ma uskusin, et õiged asjad juhtuvad. Ning need juhtuvadki.

Oma eelmise Hiina reisi jooksul oktoobris sain ma tuttavaks mitme kohaliku hiinlasega, kellega rääksime nii elusfilosoofiat kui ka ärifilosoofiat. Hiina on tootjamaa. Ning Eesti ja kogu Euroopa on tarbijamaa. Meie küsimus on, kuidas need kaks aspekti omavahel siis kokku viia? Aga tehes seda läbi sisemise rahu ning kulgemise.

Üks minu kiiksudest on see, et ma olen töönarkomaan. Õnneks on minu töö aga selline, mida ma armastan ja mida ma teeksin ka siis, kui ma selle eest elatist ei teeniks. Seega iga kord, kui ma kuskile välisreisile lähen, siis juba umbes nädala möödudes hakkan ma tundma, et kui ma osa ajast tööle ei rakenda, tunnen ma enda sees tühjust. Ma tunnen, et minu sees on jõud, mis jääb rakendamata. Kuid ma tahan kogu oma jõu ära kasutada.

Seepärast otsustasingi ma, et enam ei lähe ma Hiina turistina kaema vaatamisväärsuseid ja hiinlasi, vaid ma tahan päriselt Hiina elu elada ja kogeda. Nagu ühele korralikule päris hiinlasele kohane. Ja et end ikka korralikult kohalikuna tunda, pean ma tegema seal ka tööd. Ma soovin laskuda madalamale nendest ilusatest hotellidest, kus tavaliselt turistid peatuvad, ma tahan süüa nendes restoranides, kus tavaliselt eurooplased süüa ei julge ning ma tahan liikuda tänavatel mitte pilvelõhkujaid vahtiva turistina, vaid tööle kiirustava "hiinlasena". Just niimoodi soovin ma elada Hiinas sel korral. Alustuseks ühe kuu.

Me peame laiendama oma piire
Kõik inimesed on oma mugavustsooni vangid. Nii ka mina, ja ka sina. Me teeme tavapäraselt kõiki neid asju, mis on meie jaoks mugavad ning turvalised. Just tänud turvatsoonile ei saavuta me isegi paljusid oma eesmärke - me lihtsalt ei julge ette võtta samme, mis on meie jaoks uued. Need ei pruugi olla ohtlikud, rääkimata eluohtlikud, aga need on lihtsalt uued. Need on ebamugavad.

Mulle aga meeldib suruda end piiridest välja. Kui ma tunnen, et ma olen liiga pikalt jäänud mingite harjumuste ja uskumuste küüsi, tunnen ma, nagu hakkaks mulle sammal turjale kasvama. Ma pean midagi ette võtma, et end ebamugavalt tunda.

Just nii on ka kolimisega kuuks ajaks Hiinasse. Loomulikult on see minu jaoks enda viimasele piirile surumine. Ning seda mitte ainult selles osas, mis hakkab juhtuma Hiinas, vaid ka selles osas, mis juhtub kodus. Ma olen ju abielus, mul on kaks last, kes vajavad isa. Seega ei olnud ka see minu jaoks lihtne otsus.

Kuid ma usun, et kõige olulisem on iga indiviidi areng. Ma armastan oma lapsi üle kõige maailmas ning ma olen nende jaoks hea isa ka siis, kui ma ei ole 100% ajast nende kõrval. Kui ma tunnen, et ma pean vahepeal ära käima, et aru saada, kes ma olen, siis ma surun end kasvõi pisarsilmi uksest välja hetkel, mil ma pean minema lennujaama. Jah, mul on nendest kahju, mul on ka endast ja oma naisest kahju, aga kui ma seda valu ei tunneks, ja kui ma ei tunneks seda üksindust ja valu Hiinas, mida ma juba tean, et ma tundma hakkan, ei oskaks ma ka enda elu ning peret väärtustada. Me peame endale mõnikord haiget tegema, et kasvada. Mitte sadistlikkus mõttes seda nautima, vaid selleks, et laiendada oma piire. Sest kõik piirid on meie ellu meie enda seatud. Mitte keegi teine neid piire ei sea. Ainult meie. Ainult iseenda peas.

Mida teha Hiinas?
Muidugi oleks see väga lihtne, kui me saaksime minna Hiina ning seal kohe tööle hakata, et seal elamise eest ka maksta. Kuid me ei saa ära unustada, et 99,99% hiinlastest ei räägi inglise keelt. Seega on seal elamine üks paras väljakutse. Rääkimata raha teenimisest.

Niisiis, on vaja pea tööle panna. Väikeettevõtjana hakkas mul muidugi kohe mõte liikuma, kuidas saaks käivitada seal väikest äri ikka. Ehk, kuidas kasutada ära seda, et ma olen seal, ning kuidas sealoleku ajal ka kasvõi natukene sissetulekut teenida, et kasvõi osa kuludest tagasi teenida. See oleks juba midagi palju enamat kui lihtsalt hotellist hotelli liikumine ning ainult raha kulutamine.

Mis võimalused siis mul selleks on?

Kõigepealt muidugi mõtlesin ma läbi võimalused oma praeguse tööga seotult - Sisekosmos. Kas oleks midagi, mis võiks lugejaid huvitada, kui ma Hiinas oleksin? Kas minu proov Hiinas elada võiks kedagi inspireerida ka enda piire laiendama ning end mugavustsoonist välja lükata? Sellest lähtuvalt otsustasin ma, et ma hakkan pidama videopäevikut võimalikult tihti. Kuna ma hakkan elama odavates paikades, siis ma ei tea, kas kõikjal on internet, aga ma annan endast parima, et inimesi Sisekosmoses jooksvalt kursis hoida, mis toimub. Muidugi on see tasuta. Aga kuidas teenida raha? Ma ju pidin seal ka tööle hakkama.

Kuidas oleks e-raamatuga? Üks asi on teha mõne päeva tagant videoreportaaže, kuid ehk oleks hoopis põnevam inimestel lugeda minu emotsioone ja mõtteid, mis mul sel ajal kerkivad. Kui inimestele meeldib lugeda Sisekosmoses, missugused on minu mõtted kodus, siis ehk huvitab neid ka see, kui ma lükkan end mugavustsoonist välja. Seega otsustasin ma kirjutada e-raamatu. Ning see ei ole kahjuks tasuta.

Ärivõimalused Hiinas
Nii, ma olen Hiinas. Mida ma saan siin teha, et see teeniks mulle raha? Kui ma ühel hetkel peaksin veel pikemaks Hiina jääma, siis tekkis mul idee hakata nn vahemeheks ida ning lääne vahel. Kui palju on kasvõi Eestis kaupmehi, kes oleks huvitatud koostööst Hiina firmadega, aga see jääb hirmude taha: keda saab usaldada? kuidas saada parim diil? kuidas hakkama saada kultuuriliste erinevustega? Jah, küsimusi kui palju. Miks ma ei võiks hakata viima omavahel kokku läänest tulevaid kaupmehi Hiinas olevate tootjatega. Mul on väga hea inglise keel, ja ma soovin õppida hiina keelt. Jah, see on hea idee. Kuid seda ei jõua teha veel sel korral.

Idee kaks. Lisaks sellele, et ärimehed on huvitatud Hiina toodangust, on ka paljud eraisikud huvitatud Hiina kultuurist. Miks mitte organiseerida põnevaid ja inspireerivaid enesearengu reise Hiina? Hiina on täis müstikat, ajalugu ning rahu. Ja seda vajame me läänemaailmas kõik. Super! Ka seda saaks teha. Juba teine idee, kuidas oleks võimalik Hiinas endale elatist teenida. Ei, mitte rikkaks saada. See peaks olema taas elustiiliäri. Ma teeksin seda seepärast, et ma seda teha tahaksin.

Ning idee kolm. Hiina on ju kaubanduse riik. Hinnad Hiinas on umbes kümme korda odavamad kui Euroopas ja Eestis. Tänapäeval ju toodetakse kõike Hiinas. Seega, kui ma Hiinas elades ei oskaks seda enda tööks muuta, laseksin ma küll suure võimaluse käest. Ning seda võimalust ei lükka ma enam edasi kaugesse tulevikku, vaid teen ära juba nüüd. Ma otsisin välja Hiinast ühe Aasia suurima mänguasjade messi ja lähen sinna otsima võimalusi. Miks just mänguasjade messi? Sest ma olen lastekaupade impordi ning müügiga tegelenud juba 3 aastat ka Eestis (www.imeasjad.ee) ning mul on enam vähem ettekujutus olemas, kuidas seda äri teha. Samuti olen ma kontakteerunud juba ka mitme suure hulgimüüjaga Hiinas, ja öelnud, et tähelepanu, baltimaade üks suurim mänguasjade maaletoojaid on teile külla tulemas ... poisid, pange kõik kataloogid ja oma parimad hinnad valmis. Ehh, muidugi ajasin ma nendele natukene pada, aga tead ju isegi, julge hundi rind on haavleid täis. Kui tahad, et sind tõsiselt võetakse, siis tuleb minna ja teha end tõsiseks.

Niisiis, mul on kolm ideed, kuidas muuta Hiinas elamine tööks. Mulle meeldib teha tööd, mida ma armastan. Seega lähen ma täispanga peale. Jah, tegelikult on mul mõned ideed veel, aga see artikkel on praegu juba liiga pikk, ja tõenäoliselt ei viitsi sa seda lõpuni lugeda.

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et kui sinu elus on midagi, mida sa tahaksid ära teha, aga sa pole julgenud seda teha, sest sind hoiavad tagasi hirmud tuleviku ees, siis jäta see tegemata. Aga arvesta palun sellega, et ühel hetkel oleme me kõik võrdses olukorras - vanad. Ning juhul, kui me siis kokku uuesti sattume, võime me hakata meenutama, mida kumbki oma elus ära tegi. Sina võid öelda, et sa unistasid küll mingitest tempudest, aga sa ei julgenud kunagi neid ära teha, sest sa kartsid, mis ikka siis sinu elust saab. Nüüd sa tead seda, et midagi ei saanud - sa said lihtsalt vanaks. Mina aga meenutan, et jah, ka mul olid mingid hullumeelsed ideed, aga ma võtsin julguse rindu ning tegin need ära, sest ma oskasin ühe sammu ette näha ning ma sain aru, et ühel hetkel oleme me niikuinii vanad. Ja sel hetkel on meil ainult mälestused. Kahtlemata on meie mälestustes nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Aga seal võib olla ka üks väga suur erinevus - sinu pea on täis unistusi, mida sa oleksid tahtnud teha, aga ei julgenud. Minu pea on aga täis unistusi, mida ma tahtsin teha, ja tegin ka ära. Mitte mingit muud erinevust ei ole. Mälestused on mälestused. Me oleme mõlemad vanad, ja varsti sureme ära. No mille paganama pärast me peaksime siis asjad tegemata jätma, kui ühel hetkel on need niikuinii kõik ainult mälestused?

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Mis teoksil?
27.11.2010a Meditatsiooniõhtu Brian Melviniga "Vaikuse jõud"
Tunned mõnikord, et lained löövad pea kohal kokku? Kingi endale 1.5h sisemist vaikust ...

Enesearengu praktikumid
Astu esimene samm tõstmaks elukvaliteeti enesearengu kaudu.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas