Nüüd on see siis tehtud. Taaskord. Taaskord käisin ära kaugel Hiinas ning mind valdavad väga vastakad tunded.

Eesti vs Hiina
Eesti on mu kodu. Siin on mu pere, vanemad, õed ning sõbrad. Siin on minu elu. Ja mis mu elul väga vigagi on ... kõik on väga okei.

Kui ma aga 2009 aasta aprillis esimest korda Hiina sattusin ning hetkeks üksinda umbes 100 hiinlasega jäin, valdas mind täiesti uudne tunne - mulle kerkis pähe mõte, et olen lõpuks jõudnud koju. See üllatas mind väga. Siiski ei võtnud ma seda tunnet sel hetkel väga tõsiselt ning panin selle lihtsalt uudse kogemuse arvele, mis tekitas minus vastakaid emotsioone.

Aeg läks, aga see tunne ei kadunud. Iga kord, kui nägin meie linnapildis aasialasi, tahtsin nendele tere öelda nagu vanadele sõpradele. Samuti võin vaadata tunde järjest igatsevalt Travel Channelilt filme Hiinast, Thaist, Jaapanist ning teistest aasiamaadest. Imelik värk! Et oma tunnetes selgusele jõuda, tahtsin teha uue katse. Ja kui ma sain teada, et minu sõber Janno Seeder korraldab oktoobris reisi Hiina, ei mõelnud ma pikalt, kas minna.

Nii ma siis läksingi enne gruppi 2 päeva varem Hiina kohale ning olin hiiglaslikus Pekingis täiesti üksi. Tuleb tunnistada, et enne minekut oli küll väike värin sees, aga samas tundsin kogu aeg, et mind oodatakse seal. Muidugi saad sa nüüd aru, kui naiivne mõte see oli. Mitte keegi ei oota mind seal. Kuid see ei olegi tähtis.

Kui ma 7. oktoobril lõpuks kell 4.40 hommikul magavasse Pekingisse kohale jõudsin ning taksoga lennujaamast läbi uduse linna sõitsin, muutusin taas täiesti tahtmatult väga emotsionaalseks ning sentimentaalseks. Vaatasin taksojuhti, vaatasin üksikuid inimesi tänaval ning esimesi kiirustavaid rikšamehi, ja ma tundsin, kuidas minus võttis maad rahu. Taksojuht ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt, samuti mitte tüdrukud hotelli vastuvõtus, aga seda ei olnud vajagi. Meile piisas sellest, kui me üksteisele naeratades otsa vaatasime ning kehakeele abil teineteisest aru saada proovisime. Õnneks oli mul kaasas vestmik, mille alati viimases hädas appi võtsin.

Kuigi ma olin reisinud kokku umbes 24 tundi, läbi nullilähedase temperatuuriga Vilniuse ning tohutult segase Kiievi, ei tahtnud ma siiski pikalt hotellis magamise peale aega raisata. Pikutasin paar tundi, võtsin mõnusalt sooja dushi ning läksin linna avastama. Hankisin altkorruselt kätega seletades kohaliku metrookaardi ning startisin.

Ning siis tundsin ma seda taas. Lihtsalt nii hea oli olla. Sõitsin üksinda metroos, kus lähimas ümbruses ei paistnud olevat mitte ühtegi valget inimest, ega ka ühtegi inglise keelt valdavat hiinlast, aga ma tundsin, et hea on olla jälle kodus. Ma käisin esimese kahe päevaga läbi 4 taoislikku ning budistlikku templit, milles kogesin rahu, ühtsust ning kulgemist. Need olid head päevad. Mina, suurlinn ning sõbrad minu ümber, kellest ma mitte ühtegi ei tundnud, ja kellel oli minust täiesti ükskõik. Aga see oli okei. Kõik oli okei. Ma ei vajanudki midagi muud. Hea oli olla kodus.

Kust see küll alguse sai?
Kui ma 2001 aastal peale grupi lahkumist üksinda New Yorki jäin, tundsin ma suurt hirmu ning üksindust. Ma olin 23 aastane ning see oli minu esimene reis välismaale. Ma olin teinud tagasilennuga vea ning minu lend läks päev hiljem võrreldes minu sõpradega. Niimoodi ma siis jalutasin üksinda suures New Yorkis ning püüdsin aru saada, kust leida rahu. Ootamatult sattusin ma kvartalisse, kus kaubeldi erineva träniga. Jalutasin laudade vahel, lootes leida midagi põnevat, kuni jõudsin ühe lauani, millel seisis suur ning raske 20 cm kõrgune budakuju. Ma seisatasin ja tundsin rahu. Ma ei teadnud mitte midagi budismist ega ka budast, aga ma tundsin enda sees rahu ning kaitstuse tunnet selles suures tundmatus linnas. Ma ei kahelnud hetkegi - kuigi see maksis 60 dollarit, mis oli minu eelarvet arvestades väga suur summa, tundsin ma, et juhul, kui ma soovin end tunda kaitstuna ka õhtul ning edaspidises elus, vajan ma just seda kuju. Koju jõudes küsisid muidugi kõik, miks ma selle kuju ostsin ning ma ei osanud nendele midagi vastata. See toimus ju 10 aastat tagasi - ma ei osanud siis isegi mõelda sellele, et kunagi omandab Buddha õpetus minu elus väga olulise tähenduse. Panin kuju riiulile lihtsalt oma aega ootama.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on minu toas umbes 20 erineva suurusega budakuju. Miks? Ma ei tea - lihtsalt meeldib. Kui ma hakkasin enesearenguga umbes 4,5 aastat tagasi tegelema, oli budism minu jaoks lihtsalt üks religioon. See ei huvitanud mind väga. Ma teadsin, et ta räägib mingist kannatusest ning see kõik tundus väga negatiivne. Täpselt sama arvab tegelikult valdav enamus inimestest maailmas, kes midagi budismist kuulnud on. Nende jaoks on see lihtsalt mingi usk.

Aga kas sa teadsid, et Buddhal endal ei olnud budismi loomisega tegelikult mitte mingit seost - budism kui religioon sai alguse palju palju sajandeid peale Buddha surma. Ning lisaks ei räägi see mitte midagi negativismist, vaid ainult väga objektiivsest realismist. See, mida Buddha õpetas, oli dhamma, mis tähendab lihtsalt meie maailmas kehtivaid "universaalseid loodusseaduseid", milleni ta oli oma sisevaatluse tagajärjel jõudnud. Nendel seadustel ei ole midagi pistmist religiooni ega jumalatega, vaid ainult sellega, miks me oleme oma eluga kogu aeg hädas - millest saavad meie vaev ning probleemid alguse? Buddha ei eitanud jumalate ning kõrgemate jõudude olemasolu, aga ta ütles, et jumalatel on omad probleemid ning inimestel omad, ja neid kahte ei ole mõtet sassi ajada. Kuna meie ise oleme oma probleemide põhjuseks, oleme vaid meie ise ka need, kes saavad oma probleemid lahendada, vältides seetõttu oma õpetuses igasugust müstitsismi ning kõrgemate jõudude kasutamist. Ta rääkis hoopis peale valgustumist 45 aastat, et meie probleemide lahendamiseks on vaja tunda iseennast, sest kõik nähtused - nii head kui halvad - saavad alguse meie seest. Ta ütles, et ei tasu pimesi uskuda ühtegi religiooni või kõrgemasse jõudu, vaid vaata enda sisse ning saa aru, miks sa midagi teed ning mis on nende tegevuste tagajärjed sinu elus. Jah, alles palju sajandeid hiljem, ühe allika põhjal alles 1700 aastatel pandi alus budismile kui religioossele õpetusele. Ning mis on juhtund peale seda? Budism on muutunud filosoofiliseks õpetuseks, kus on tihti praktiline aspekt ära kaotatud. Ja seepärast arvavad ka palju inimesed tänapäeval, et budism on mingi rituaalide ning filosoofiliste ütluste kogum, mida on raske igapäevaellu rakendada. Kahjuks on see aga täiesti vastupidi, kui hakata uurima dhammat, algset Buddha sõnumit. Täna, 10 aastat peale New Yorkist buda-kuju ostmist, on dhammal ka minu elus väga oluline roll. Ma lihtsalt tunnen, et see on minu värk. Ning kuna dhamma pärineb Indiast, kust see levis hiljem laialt kogu Aasiasse, tunnen ma otsest kontakti ka nende maadega.

Pannes kaks aspekti nüüd kokku - minu tõmme Aasiasse kui koju, ning lugedes dhammat kui õpetust, mida ma olen justkui "kogu aeg teadnud", aga lihtsalt vahepeal ära unustanud, tekib minus üha sagedamini küsimus, mida paganat ma teen Eestis? Miks ma tunnen, et minu kodu on kuskil kaugel, ja miks mulle pakub nii palju huvi ning kaitset elufilosoofia, mis on väga kauge minu tegeliku kultuurilise taustaga?

Vastuseni jõudsin ma eile, kui ma lendasin Pekingist taas üksi 9,5h tagasi Kiievisse. Kuna Ukraina lennurfima Aerosvit kasutab vanasid Boeinguid, mille istmed on ära vajunud nagu bobikelgul ja multimeedia ajaviitmiseks puudub, otsusasin ma tegelda kogu selle aja enesevaatlusega - lihtsalt istuda meditatsioonis ja vaadata enda sisse. Kuna ma ei suutnud kogu aeg seda kinniste silmadega teha, istusin ma palju ka lahtiste silmadega ning põrnitsesin ainiti ühte kohta minu ees asetseval istmel. Märkamata ei jäänud see imelik tegevus ka minu kõrval istuval atraktiivsel 25 aastasel tõmmul urkainlannal, kes pidas mind juba peale 2 tundi veidrikuks. Vastasel juhul ei oleks ju tema esialgne üleolev pilk asendunud nii kiiresti kaasatundva ning sõbraliku kehakeelega, kust ei puudunud ka oma koogitükikese ning närimiskummi jagamine, ja üha sagedasemad püüdlused vaadata mulle silma, et mõista, mis haigus mul ikka tegelikult kallal on.

Nii ma siis istusin ja ootasin vastust küsimusele, kus on minu koduke ja miks ma tunnen peale 3 nädalat Eestist äraolekut, et ma mitte ei lähe koju, vaid taas pean kodust ära minema. See on veider, ja see teeb isegi haiget.

Kui sa nüüd arvad, et ma sain ühe müstilise ning ilmutusliku kogemuse osaliseks, nagu tavaliselt sellised lood lõppema peaksid, siis pean ma sulle pettumuse valmistama. Ei tulnud ühtegi inglit, ega isegi Buddha isiklikult ei lennanud 11 km kõrgusel minu akna taga, et vastata minu kummalistele küsimustele. Samuti ei muutunud ei ukrainlanna ega ka stjuuardessid energiapallideks, kellega infot vahetada. Ainuke vastus, mis mul kogu aeg peas üles kerkis, oli: "Ole vait ning tee oma tööd". Hmm, ma olin nii pettunud ... Kas see siis on vastus minu nii sõbralikule ning ülevale püüdlusele leida oma elule mõte? Ole vait ning tee oma tööd? No mida veel!

Olen vait ja teen oma tööd
Kuna ma ei saanudki ühtegi ilmutust oma küsimusele, siis pidingi ma selle vastusega leppima - olema vait ja tegema oma tööd. Sest see on ju minu elu praegu. Ma sündisin siia, sain palju haiget, jõudsin mingite arusaamadeni, ning nüüd on minu elu mõnus ja sellel on tähendus. Järelikult olen ma teinud õiget asja - vähemalt viimased 2 aastat. Ehk ei peagi ma muud siis otsima, vaid jätkama seda, mida ma olen seni teinud. Ainukese erinevusega ehk seda, et olema rohkem vait. Ma tõlgendan seda osa oma vastusest tegelda üha enam oma egoistlike soovide ning kirgedega, mis takistavad paratamatult mind mõnikord keskendumast tegelikule eesmärgile - jagada seda, mida mul jagada on. Ehk ei olegi rohkem vajagi. "Tee oma egole "kuss"  ja keskendu tööle". Jah, mulle meeldib see mõte. Ning ma usun, et just seepärast ma Eestis elangi. Ma ei tea, kas see näitab, et mul on hea karma või halb karma, aga kindel on see, et tegelda enesearenguga ning jagada seda avalikult ka teistega, on oluliselt keerulisem materialistlikus läänemaailmas kui näiteks kuskil Sri Lankal või Thais, mis on ju täis päris pühakuid. Siin aga pean ma ühe täiesti tavalise inimesena läbi valu aru saama, mis on sellel kõigel mõtet ning mis aitab meil vabaneda sisemisest valust, et elada oma elu rahulikumalt ning tähenduslikumalt.

Kus on siis minu koduke? Kaido, ole vait ning tee oma tööd!

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas