See on külalisartikkel blogist www.suhtesahver.ee

Tundsin juba ammu, et olen pidevalt väsinud, energiat pole ja pea on pidevalt igapäevamuredest paks. Aasta alguses hakkasin teadlikumalt tegelema sportlikuma liikumisega, siis ka söömisele rohkem tähelepanu pöörama. Olen vahepeal ikka libastanud ja raja kaotanud aga mida aeg edasi, seda vähem. Ja asi pole sundimises, vaid selles, et lisaks  iseendale  on hakanud ka keha ja organism oma  soove esitama ning ma lihtsalt ei raatsi end enam “raisata”. Täna on august ja olemine on mõnus. Ehkki suvi on löönud igapäevarutiini sassi, olen seda väga nautinud. Sügisele vastu vaadates oled ehk mõelnud, et tahaks oma suhet spordiga ja üldse tervislikuma eluga alustada? Et keha oleks erk ja toonuses ja pea kerge rõõmsatest mõtetest?

Minul endal on olnud allpool kirjutatust olnud palju abi.  Äkki on mõnel teiselgi sellest veel kasu.

Millest  siis ikkagi alustada?
Kui sul pole oma lemmikut, alusta sellest, et teed endale selgeks, millega sulle siiani on meeldinud kõige enam tegeleda. Kui sellest on liiga pikk aeg möödas, siis tuleta meelde kasvõi kooli kehalise kasvatuse tund. Midagi peale tunni lõpu meeldis ju seal ometi’?

Olen veendunud, et meeldiva asjaga alustades on üsna tõenäoline, et ühel hetkel tahad sa sellega  kas siis tõsisemalt tegeleda või avastad,  et tänu sellele  on su igapäevaelu palju  mitmekesisemaks muutunud.

Mina  alustasin  aasta alguses sellest, mis mulle kõige enam meeldib – ujumisest. See on mulle loomuomaselt kõige meeldivam sportimise viis olnud lapsest saati. Kuna elan tütrega, siis on võimalused iga päev ujumiseks piiratud – tegin seda nö vabadel hommikutel, kui ta oli issiga. Panin asjad  niimoodi valmis, et kui hommikul pool 7 kell tirises, tõmbasin dressid selga, võtsin koti  ja läksin otse ujulasse. Usun, et mõnigi on kogenud –  hetk, kui seisad hommikul basseini ääres, otseselt ärkvel veel ei ole, samas ei maga ka. Üks on kindel: ujuma minna hetkel ei sooviks. Aga siis teed esimese hüppe ja järgmised pool tundi ujudes tunned iga tõmbega, kuidas ärkad koos päevaga. Pärast kerge saun ja tööpäevale vastu! Reipana, värskena, sõna otseses mõttes elujõudu täis.

Leia võimalusi, mitte ära otsi vabandusi
Kes meist poleks kuulnud:  Kuhu ma lapse(d) panen? Kus ma selle aja võtan?  Mõtle, kui palju see maksma läheb! Neid kolme vabandust olen isegi rohkem kui kord kasutanud. Kõige olulisemat aga ei osanud tihti esitada: kas sa ikka päriselt tahadki võimalusi otsida?

Mina hakkasin treenima just neil päevadel, kui mul olid vabad õhtud/hommikud. Minu  sportimise võimalus oli seega kohe lahenduse leidnud, kui vaid ise otsustasin oma aega sihipäraselt kasutama hakata. Ehk siis täpselt paar, vahel kolm korda nädalas. Hommikuti ujumas, õhtul kõndimas või jooksmas.  Mida aeg edasi, seda  otstarbekamalt ma oma aega kasutada oskan. Ja see ei tähenda seda, et ma olen loobunud käimast mõnusatel õhtusöökidel, kõige selle juurde kuuluvaga. Ma pole enam  äärmuste pooldaja. Varem ma lihtsalt ei taibanud, et iga äärmus tingib tavaliselt mingi aja jooksul vastupidise äärmuse.  Elus võiks kõike parajal moel olla. Oskan tasakaalukamat elu täna lihtsalt  rohkem hinnata, üle võlli olen niikuinii rohkem kui kord pannud.

Kaalusin ka spordisaalis käimist. Kui aga taipasin, et mu paar korda nädalas käimise eest pole mõttekas maksta peaaegu tuhat krooni kuus, tuli midagi muud välja mõelda. Kuna elan kohas, kus on sportimiseks kõik eeldused loodud, hakkasin algatuseks käima keppidega terviserajal. Nii mõnus! Testisin, kas mulle ikka meeldib seda teha. Meeldis!  Esialgu pool tundi, varsti juba poolteist. Hakkasin kodus televiisori ees uudiseid vaadates tegema harjutusi kätele, jalgadele, kõhule.  Ühel hetkel tegin kokkuvõttes nädalas kolme erinevat asja: ujumist, käimist ja kodus võimlemist. Mina, kes ma polnud sporti teinud viimased kaks aastat!

Vali, mida sa sööd
Ma ei poolda mingisuguseid dieete ehkki tean, et need on paljusid aidanud. Minu jaoks on senised katsetused olnud väga stressirohked ja  lühiajaliste tulemustega. Niipea, kui ma tean, mida kõike ma ei tohi, seda suuremaks kinnisideeks mulle toit muutub.  Ehkki muidu pole mul sellega kunagi tavapärasemast tihedamat mõttetööd.

Kindlasti on ehk paljudel oma salanipid söömise puhul. Minu eesmärk oli hoida asjad lihtsad ja toimivad. Siiani on töötanud kõige paremini kolm põhimõtet: leia aega hommikusöögiks, tarbi  süsivesikud ja valke  eraldi, õhtusöögiks  köögi-, juur – või  osad puuviljad ehk nn nullpunkti söögid. Ehk siis hommikuti söön putru või kui väga kiire – jogurtitopsi saab alati kaasa haarata. Nälga ei tohiks kunagi tunda, sest kui organism juba näljasignaali saadab, tähendab see  lisaks kehvale enesetundele  ka seda, et  su keha  võtab igast järgmisest sissesöödud asjast  maksimumi.

Süsivesikute ja valkude eraldi tarbimine lapsekeelne tõlge oleks: ära  söö kartuleid koos lihaga. Sellest just tulebki see “raske olemine”. Liha söö salatiga. Kartuleid, makrone, riisi samuti. Koos – palun mitte! Proovi ja varsti näed, et väsimuse asemel on hea ja erk olla ka peale lauast tõusmist! Toit peaks andma meile energiat, mitte seda ära võtma. Soola asemel proovi rohkem kasutada maitsetaimi ja ürte. Liha süües eelista kala, kalkuni-, kana- või veiseliha. Lihtne! Kui ees on ootamas eriti rasvarohke õhtusöök, siis enne seda söö ananassi, mis on üks suuremaid looduslikke rasvalagundajaid ja seab su organismi ette valmis. Magusate kommide asemel võta tume shokolaad. Alusta väikestest  muutustest!  Mingi hetk tunned, et olemine on kergem ja väsimust vähem. Regulaarne “ülekavaldamine” paneb su keha varsti ise  tervislikumaid asju tahtma.

Ole järjepidev
Järjepidevus on vist peamine. Tean omast käest, kui raske on vähemalt esimene kuu. Iga hetk oled valmis lõpetama, iga hetk tundub, et enam ei viitsi. Kui hommikul jalalihased on piimhapet täis, kõht  istumatõusmisel valus, siis vaevalt on esimene mõte: „ Hurraa!  Ei jaksa rajale minemist ära oodata!“. Aga järjepidevus on see, mis ühel hetkel kuhjaga ära tasub. Ühel päeval sa koged seda, et  ise TAHAD minna, panna tennised jalga või hüpata ratta selga. Ja mingi hetk  sa juba OOTAD, kuna seda teha saaks. Su keha on harjunud saama oma energiat ja kui see on olnud süsteemne, siis tuletab ta seda juba ise meelde.

Mingi hetk oli minulgi kujunenud välja oma rutiin nädalas : vabadel hommikutel käisin ujumas, õhtuti kodus võimlesin koos oma kolmeaastase tütrega ja nädalavahetused veetsin vastavalt tujule. Vahel tegin spordinädalavahetuse, vahel lõkerdasin hommikuni sõpradega, lustakas veinivõru ümber suu. Nautisin mõlemaid. Enesetunne oli tõusnud juba paari nädala pärast märgatavalt. Mitte ühtegi tegevust ei teinud ma vastikusega, ehkki kokku end võtma pidin esimeseks sammuks pea iga kord. See oli pigem vaimne ülesaamine endast. Ka selle vastu leidsin  nipi: minu jaoks kõige ohtlikum aeg minna laskmiseks on siiani  hetk, kui tulen töölt ja  astun koduuksest sisse. Kui lihtne on „korraks istuda“ ja diivanile jäädagi!  Tänaseni teen nii, et kui on treenimise päev, siis isegi  ei lähe elutuppa, vahetan vaid riided.  Ja minek!

Esita endale väljakutse
Mulle pole tegelikult jooksmine kunagi meeldinud aga hetkeemotsioonist ajendatuna  olin aasta algul end kirja pannud  Tartu Maratoni 10 km jooksule. Kui oli kuu jäänud, tegin esimese proovika jooksus. Ma polnud iial sellist distantsi läbinud ja proovisin algatuseks nelja kilomeetrit läbida. See oli täielik läbikukkumine:  süda peksis, pea oli raske ja kõhus pistis. Praegu tean, et põhjuseks oli  lihtsalt vale tempo, liigne rabistamine ja kõik. Mõtlesin –kuu aega on veel ees, küll ära teen.

Aga tegelikus elus jõudsin jooksma ehk paar-kolm korda, üle 5 km mitte kunagi. Kust tuli lootus, et ma selle üldse ära teen, on siiani selgusetu. Aga mulle meeldis mõte oma nimest registreerunute hulgas. See tundus lihtsalt nii võimatu ja uskumatu.

Tegutse
Ilma tegutsemiseta ei juhtu midagi. Kas ei tule tuttav ette, et kõige nutikamad ja detailsemad treeningplaanid ja –kavad tulevad tavaliselt peale eriti rammusat õhtusööki, jäätisekokteili juues?  Ja juustukooki pole ju veel  keegi maitsnud!   Mitte et see vale oleks aga usun, et siiski enamus neist mõttelendudest sealt laua tagant kaugemale ei jõuagi.

Mäletan hästi Tartu Maratoni 10 km jooksmise päeva hommikut. Ärkasin kell 6  ja mõtlesin, et nii, nüüd on see käes.  Mida ma sinna lähen? Lolli mängima? Ma pole ju valmis? Ma pole isegi reaalselt sellist distantsi läbinud! Kui pikk see maa üldse on? Äkki ma päriselt jäängi viimaseks ja kõik on ammu äragi koristatud, kui ma lõpuks lõpetan?

Põhjuseid, miks mitte minna, oli äkki uskumatult palju.  Siis tõusin püsti, pakkisin poolunise Helena koos trennikoti ja mõmmiga autosse ja hakkasin sõitma. Mul polnud mingit kirgastumise hetke, ma lihtsalt teadsin, et  pean minema.

Ära anna alla
Mõnikord on loobumine ka õigustatud, kui sa näed selgelt, et see pole sinu jaoks, perspektiivis tõepoolest mitte mingisugust väärtust loov. Alati me ei tea alguses, kuhu tee viib. Mõistlik on siis tunnistada, et sai tehtud vale valik ning muid võimalusi kaaluda.

Enamus kordadest oleme me siiski  jõudnud juba kuskile ja tekib tagasilöök. Näiteks alguses treenima hakates on igaüks meist kogenud täiesti uutmoodi valusid. Üleüldse arvukad kohad kehal annavad märku, et neid on häiritud. Kõik on ju uus ja harjumatu.

Tartu Maratonil  10 km joostes ei mõelnud midagi, ma lihtsalt jooksin. Kui oli tunne, et nüüd peaks pool maad vähemalt läbitud olema, tuli tõeline tagasilöök – teerajal seisis silt 8 KM. Ma olin jooksnud kõigest kaks! Sa ei kujuta isegi ette, mis mu peas toimus. Umbes  midagi sellist nagu lapsepõlves porgandipõllule minnes, kõrvus sõnad, teeme kiirelt ära ja vao alguses taibates, et need on nii pikad, et sõna otseses mõttes lõppu polnud näha. Ma olin hetkeks täiesti halvatud. Aga nagu põllul lapsena vaod rohust puhtaks pidid saama,  võtsin toonagi  madalama tempo, proovisin hingamise teadlikumaks teha ja …jooksin. Tunnistan ausalt – kui keegi seal jooksis võidu nimel, siis mind kannustas hirm  viimaseks jäämise ees. Aga sel polnudki tähtsust.

Sa saad hakkama!
Kui palju asju jätame me elus tegemata, proovimata, kogemata  - hirmust ebaõnnestumise ees. See on üldse vist suuremaid hirmusid. Häbi, läbikukkumine kellegi olulise inimese silme all – sellist hetke  on meil kõigil vähemalt kord elus olnud. Ja paljud isegi ei hakka tänu sellele kunagi midagi uut oma elus proovima, ehkki on rahulolematud seniolevaga. Ka sõnnikuhunnikus elamine võib olla turvaline, sest seda sa vähemalt tead, kuidas ta haiseb ja on. Ebameeldiv küll aga omal veidral moel siiski hea ja omane.

Miks me ei anna endale võimalust kogeda tõelist eduelamust? Sest kardame läbi kukkuda. Aga kelle ees me siis tegelikult läbikukkund oleme? Kas nende ees, kel on meie suhtes ootused ja me ehk ei vasta neile? Või hoopis iseenda ees, sest isegi ei andnud võimalust tõestada, et suudame  niipalju rohkem?

Mul ei unune kunagi see, kui õnnelik olin ma joostes läbi jooksukoridori viimast kilomeetrit kümnest. Päriselt – iseenda ees olin ma kui tõrvikuga tuletooja Olümpiamängudel. Kui väsinud  ja ometi kui uhke! Iseenda üle. Vaatasin inimesi  enda ümber ja sel hetkel  õhus olevat  emotsiooni kogesin viimati rahvatantsupeol laulukaare all lapsena.

Kas ma oleks seda kunagi tunda saanud, kui oleks hommikul otsustanud keerata teine külg ja edasi magada?

Tee iseendale parim kingitus
Astu juba homme esimene samm oma tervislikuma mina poole. Hakka pihta väikestest sammudest. Mine kasvõi jaluta alustuseks. Iga päev pool tundi. Aga alusta!

Ära sea endale ebareaalseid eesmärke stiiliga:  kuu ajaga tahan kaotada kümme kilo. Homme sõidan rattaga Tartust Tallinna! Mitte et see võimatu on aga kui sa siiani pole väga aktiivne olnud, siis tõenäoliselt sa ei tee pärast Tallinna naasmist rattaga sporti ka kogu ülejäänud elu. Kui alustada tasapisi ja asjadega, millega juba niikuinii sul meeldib tegeleda, on ka tagasilöögid raskemini tulema. Alusta muutustega tasapisi. Ka su keha vajab uutmoodi päevakavasse oma sisseelamise aega.

Võta endale kindel aeg ja hoia sellest kinni. Ära vaheta seda millegi muu vastu, kui see just eluküsimus pole. See on sinu aeg.Tunne siis rõõmu sellest ja kui on raske, tea, et see on vaid selleks, et seda ületada. Kõige raskem ülesanne ongi ületada sissejuurdunud mugavus.  Aga  kui sa teaksid, kui magus on võit iseenda üle!

Proovi, katseta, kuku.  Ja peamine – tõuse üles.

Luban sulle , et kui sa kuu aega teed kindlaid tegevusi kindla intervalliga näiteks kolm korda nädalas teed- siis näed esimesi tulemusi. Ja veelgi kindlamini luban, et sellest sa loobuda enam ei raatsi.

Mirjam on suheteblogi SuhteSahver perenaine. Mirjam mõtiskleb ja kirjutab oma blogis armastusest, selle leidmise võimalikkusest ja suhetest enda ning teiste inimestega.

Jälgi tema mõtteid www.suhtesahver.ee

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas