Hmmm ... nüüd on see siis tehtud. Ma olin ammu, ehk juba kaks aastat, mõelnud põnevusega selle peale, kuidas võiks ühel päeval lennata kuhugi kaugele maale, eemale kõigest, millega ma olen harjunud, ja olla lihtsalt üksinda ning üksinduses. Ma usun, et mingil eluperioodil mõtlevad ning unistavad samast asjast paljud inimesed, kuid tihti ei leita selleks siiski õiget aega, finantsilisi võimalusi või lihtsalt pealehakkamist. Ning see on täiesti loomulik. Ka mina ise lükkasin seda reisi pikka aega edasi, kuni märtsis 2010 jõudsin ma järeldusele, et ma pean ära käima, sest vastasel juhul jäängi ma sellest ainult mõtlema. Ma tegin selle ära, ning ma ei kahetse hetkegi. See oli fantastiline.

Vaesus vs Tolerants
Kas sa oled enda juures märganud, et maru lihtne on õnnelik ning rõõmsameelne olla, kui kõik asjad elus laabuvad? Kui töö juures on asjad korras, kui kodus on kõik kombes, ning meil on piisavalt aega, raha ja võimalusi tegelda asjadega, mis meid inspireerivad ning teevad meid õnnelikuks - siis on lihtne võtta elu just sellisena nagu see on.

Aga kui edukad me oleme sallivuses siis, kui meie elu on täis vaesust, puudust ning raskusi? Kui me peame iga päev sõitma bussiga tööle näiteks 20 km kaugusele, aga selle läbimiseks kulub bussil 1,5 tundi? Ja seetõttu peame me ärkama igal hommikul kell 5.00, kuna vastasel juhul me lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tööle. Ja hea, kui meil üldse on töö - Sri Lankal on töötuse määr näiteks 40 protsenti.

Jah, sallivus, heasoovlikkus ning teiste inimeste mõistmine oli kõige suurem õppetund minu jaoks Sri Lankal. Mitte eurooplased, kes sõidavad maha 10 000 km, et istuda päevade kauba meditatsioonis, et olla spirituaalsed, vaid need inimesed, kes peavad selle spirituaalsuse igapäevaselt praktikasse rakendama, kuna vastasel juhul oleksid nad kõik vaimuhaiglates. Ja sa ei taha ettegi kujutada, missugune võib välja näha haigla või vaimuhaigla Sri Lankal.

Vaatamata tohutule vaesusele, puudusele ning ühiskonna primitiivsusele on srilankalased õnnelikud ja rõõmsameelsed. Sõites mööda maanteesid ja jalutades linnas, näed sa pidevalt naeratavaid inimesi. Kui keegi kellelegi autoga ette sõidab, või keegi kellelegi sõna otseses mõttes kuuma tee ülikonna peale kallab, ei ole see probleem - see on hoopis võimalus kasvatada oma sallivust ning mõistmist teiste inimeste suhtes. Kui meie - eurooplased - püüame seda teha läbi teadlikkuse, sest vaimsed raamatud soovitavad meil seda teha, siis srilankalased on budismist ja selle heasoovlikkusest nii läbi imbunud, et see on muutunud nende loomulikuks olekuks - olla hea ning sõbralik.

Õppetund number üks minu jaoks: "Me võime olla rõõmsad ja õnnelikud ka siis, kui meie maailm kokku variseb, ja sellest jääb järele ainult vaesus ning viletsus"

Religioon on religioon
Sri Lanka on maailmas kõige pikema järjestikuse budistliku traditsiooniga riik. Ja see kumab läbi kõikjalt, kui selles väikeses, aga väga tiheda asustusega riigis ringi liikuda (Eestis on inimesi ühe ruutkilomeetri kohta 31, Sri Lankal aga 316; Eesti pindala on 45 000 km2, Sri Lanka pindala 65 000 km2). Tohutusuured buda-kujud on kõikjal, kuhu vaadata saab - keset linnasid, linnadesse sissesõitudel, kodudes, hoovides, restoranides, loomulikult bussides ja tuk-tuki meeste lenksude peal. Kõikjal. Jääb tõesti tunne, et kõik inimesed on seal meie mõistes vaimsuse suurkujud.

Aga üllatus oli minu jaoks suur, kui rääkides kohalike inimestega selgus, et see on nende jaoks pelgalt religioon. Just samasugune religioon, nagu meie jaoks Eestis, Euroopas ning Ameerikas, on kristlus - inimesed peavad ju millessegi uskuma. Lihtsalt Sri Lankal on budism nii levinud, et keegi ei varja seda, et ta on "usklik", mis läänekultuuris on sageli justkui "häbiasi", kui keegi nimetab end usklikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult usklikud - ühed usuvad, et jumal on olemas, teised aga usuvad, et jumalat ei ole olemas. Olemuselt ei ole siin mitte mingisugust vahet - mõlemad on mentaalsed konstruktsioonid.

Üllatus minu jaoks ei olnud aga see, et tõesti 80% elanikkonnast olid avatud ning avalikud usklikud uskudes budismi (ülejäänud 20% on moslemid, kristlased jt), vaid see, et Buddha peamine sõnum "Tunne iseennast!" tuleneb eelkõige läbi meditatsiooni, kuid 95% nendest usklikest inimestest mediteerivad ainult Buddha sünnipäeval 27. mail, sarnaselt meile, kes me käime igaks juhuks jõulude ajal korra kirikus ära, sest me oleme ju lõppkokkuvõttes kristlased. Vot see oli minu jaoks üllatus. Rääkides kohalikega selgus, et nende jaoks on budism täpselt samasugune lihtsalt religioon, nagu meil kristlus. Tavainimesed (mitte mungad) ei ole seal grammigi rohkem vaimsed kui meie inimesed siin. Kui jah, muidugi mainimata jätta see, et kuna inimestele õpetatakse budismi juba lapsest alates, siis lihtsalt kogu inimkond on budismist ja selle õpetusest nii läbi imbunud, et see on loomupäraselt muutunud osaks nende elust. Ja seetõttu käituvad nad meie mõistes tihti hämmastavalt sallivalt, armastavalt ja heasoovlikult.

Õppetund number kaks minu jaoks Sri Lankalt: "Keskkond ei muuda kedagi "vaimseks" inimeseks. Vaimsus saab alguse meie seest ja meie enda soovist ja suutlikkusest endaga tööd teha"

Elu on lihtne
Lihtne on olla Sri Lankal rõõmsameelne ning õnnelik. Sest seda soodustab keskkond sinu ümber - positiivsed ja sallivad inimesed, soe kliima ning päike, ja ühtlane "vaesus", mis ei tekita inimestes vajadust püüelda kellegi eeskujude suunas.

Seda aspekti olen ma kuulnud paljudelt inimestelt, kes on reisinud Aasia riikidesse. Nad ütlevad tihti, et olles kaugel maal, tunnevad nad, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, ning nad on võtnud eesmärgiks seda enesetunnet kindlasti säilitada edasi ka Eestisse tagasi tulles. Kuid see ei õnnestu nendel. Miks?

Väga lihtne on olla positiivne ning rõõmsameelne, kui kõik inimesed sinu ümber on õnnelikud ja positiivsed. Sellisel juhul sulandume me massi ja positiivsus kandub läbi kollektiivse alateadvuse meile automaatselt üle. Kui kõik naeratavad sinu ümber, ning keegi ei ole kuri ja vihane, siis ei teki ka meil endal "vajadust" kaitsta end kurja ja viha eest. Me võime olla vabad, rõõmsad ja õnnelikud - me võime olla inimesed. Elu on lihtne, kui me saame olla rõõmsad ning õnnelikud.

Kahtlemata mõjub päike meile positiivselt. Mina isiklikult olen suur päikese fänn - olgu Eestis väljas soe või külm, minu enesetunne on alati parem siis, kui paistab päike. Kogu loodus vajab päikest, et õitseda ning kasvada, ja meie - inimesed -, ei ole mingid erandid. Seetõttu öeldakse ka, et soojadel maadel nagu Hispaania ja Itaalia Euroopas, ning rääkimata ekvaatorilähedased riigid nagu Sri Lanka, kus on aasta keskmine temperatuur 25 kraadi (Eestis on see 5 kraadi), soodustavad meie õnnehormoonide tootmist ja lubavad ka meil endil õitseda kogu aastaringselt. See on mõnus tunne, kui päike paistab, ning sul on hea olla. Elu on lihtne, kui me tunneme päikest ja sooja.

Kevadel viisin ma läbi kolm seminari teemal "Kompass - kuidas leida sisemine kirg?", millele ma sain väga palju positiivset tagasisidet. See seminar käsitles eelkõige küsimust "Miks me ei tea, mida me elult soovime, ja miks me ei saavuta oma eesmärke?". Ning lihtne vastus sellele on, et üldjuhul ei ole inimeste poolt püsitatavad eesmärgid nende enda eesmärgid, vaid ühiskonna poolt programmeeritud eesmärgid, mida me peame ekslikult enda omaks. Meid pommitatakse kogu aeg ideaalidega, mille poole me püüdleme - olgu selleks siis kool, meedia ning marketing. Kõik need kanalid annavad meile "aimdust", missugused me peame olema, mida me peame omama ning kui palju raha meil peab olema, et me saaksime olla õnnelikud.

Kuid Sri Lankal ei ole seda kaugeltki nii suures mahus. Seal on 70% inimestest ühtlaselt vaesed. Ja kui kõik on ühtlaselt vaesed, ei teki kellelgi ka väga kiusatust mõelda, et ma ei ole väärtuslik sellisena nagu ma juba olen, vaid pean ostma selle, omama seda või suhtlema nendega, et keegi mind väärtustaks. Ei, Sri Lankal on väärtused paigas teistmoodi.

Jah, loomulikult ei saa öelda, et srilankalastel ei ole muresid. Muidugi on nendel mured, ja tõenäoliselt palju suuremad mured kui meil. Aga nad on "õppinud" elama muredega kui millegagi, mis on osa elust. Ja nad ei lase muredel või õigemini väljendatuna eluväljakutsetel vähendada rõõmu oma elus. Mured on kõikidel. Juba 2500 aastat tagasi olid inimestel mured, millega tegeldes toimus ju kuningapoja Siddharta Gautama valgustumine, ja ta muutus Buddhaks ("Virgunud inimene").

Mured on meie elu loomulik osa. Küsimus on ehk pigem selles, mis tüüpi muredega me tegeleme, ja kas me loome neid muresid oma ellu ise tehislikult juurde. Kui sa vaatad enda tutvusringkonnas ringi, siis võid sa märgata, et paljude inimeste mured on seotud sellega, et nad soovivad, et nende elu oleks parem kui praegu. Ja see parem elu ei tähenda midagi muud kui seda, et ühiskond programmeerib meile alateadvusse, mida me peame omama ning tegema, et me saaksime olla õnnelikud, kuid enamikul inimestest ei ole võimalik iialgi kõikidele nendele "rikaste ja kuulsate" reeglitele vastata. Ja sealt algavad nende kannatused. Nad ei suuda aktsepteerida elu sellisena nagu see on.

Õppetund number kolm: "Meil ei tasu uskuda kõiki meie mõtteid, ja elu ei tasu liiga tõsiselt võtta"

Nilambe - peidupaik paradiisis
Kokkuvõtte meditatsioonikesusest jätsin ma teadlikult viimaseks. Miks? Sest ma õppisin sealt kordades vähem kui ma oleksin osanud arvata. Ja see on tõeliselt vabastav tunne.

Ma olin pikka aega "unistanud" minemast kaugele tundmatule maale, et seal siis kogeda midagi spirituaalset ja võimast. Ja jällegi, kust oli mul see idee tekkinud? Jah, muidugi olin ma lubanud kõikidel nendel raamatutel, artiklitel ja filmidel ennast programmerida seda tahtma. On kirjutatud kümneid kui mitte sadu raamatuid eurooplaste poolt, kes on sõitnud kloostritesse, aašramitesse ja meditatsioonikeskustesse, et seal siis leida oma elule spirituaalne mõõde, või ehk isegi valgustuda. Ja nüüd soovisin seda minagi. Ma uskusin siiralt, et kuskil kaugel budistlikul maal on mingi teistsugune vägi, mis annab minu elule uue tähenduse. Ma lootsin siiralt, et kui ma tulen tagasi, olles mitu päeva vaikinud, istunud ning mõtisklenud elu mõtte üle, olen ma parem ning vaimsem inimene. Ehhh ... milline naiivsus minu poolt. Ei, mitte keegi või miski ei saa meid muuta vaimsemaks kui me juba oleme. Nagu öeldakse "Meie probleemid ei ole seotud asukohaga, vaid need on kõik meie peas". Ja nii juhtus ka minuga.

Kuna ma olen enesearenguga tegelenud väga aktiivselt viimased 4 aastat, siis on mul välja kujunenud väga kindel distsipliin kõikide praktikate jaoks, mida ma teen - meditatsioonid 2x päevas, visualisatsioonid, teesklus, jooga, 5 tiibetlast, sõbralikkuse arendamine, sallivuse kasvatamine jpm. Ja esimesel päeval, kui ma istusin ülejäänud 25 inimesega suures meditatsioonisaalis, mille kõige eksootilisem osa olid kaks budamunka, kerkisid täiesti tahtmatult minu pähe küsimused: "Mida ma siin teen? Mida ma teen siin keskuses teistmoodi, mida ma ei teeks juba kodus? Ma mediteerin, ma mõtisklen, ma veedan palju aega vaikuses, ma püüan olla hea inimene ka kodus Eestis ...". Ma olin suures segaduses. Ma olin reisinud 24h, et jõuda Sri Lankale ja avastada enda spirituaalne pool ja muutuda paremaks inimeseks, kuid nüüd istusin ma seal saalis ning avastasin, et siin ei ole mitte midagi uut. Kõiki neid asju, mida siin tehakse, saame me täiesti vabalt teha Eestis, Saksamaal või Gröönimaal. Selleks ei ole vaja sõita 10 000 km. Et mediteerida, ei ole vaja lennata ekvaatori peale, ja siis istuda seal vaikselt ning kuulata lindude laulu. Ei, me saame mediteerida rahulikult oma toas, kas kõrvaklappidega või ilma, või minna metsa või mere äärde. Et naeratada inimestele, keda sa veel ei tunne, ja andestada oma vaenlastele, kuna nad ei ole meie arvates olnud meie suhtes õiglased, ei ole vaja sõita isolatsiooni ning kõndida vaikuses ja magada 5m2 "vangikongis". Ei, mõista oma kaaslast, sõpru ning vaenlasi saame me ka siinsamas väikeses Eestis. Kõik see toimub meie sees, mitte midagi ei saa tulla väljastpoolt, ja meid lihtsalt muuta sõbralikuks ning sallivaks inimeseks.

Kokkuvõte
Ma tunnen tohutut vabanemist. Eelkõige vabanemist järjekordsetest programmidest, mis ütlesid mulle varem, et mine sinna, ja tee seda, sest see teeb su õnnelikuks, spirituaalseks ning targaks. Ma saan lahti lasta ühest järjekordsest illusioonist, mida ma olin endaga kaasas kandnud.

Kuigi me mediteerisime päevas umbes 6 tundi, tundsin ma sageli oma kongi jõudes, et peaksin vist mediteerima. Sest istudes 25 inimesega ühes ruumis, oli minu jaoks liiga palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid, mis ei võimaldanud mul üldsegi käivitada neid protsesse enda sees, mis käivituvad siis, kui ma istun vaikuses üksinda, ja mis toovad mulle naeratuse näole, ja ütlevad mulle, et ma olen üks väike osake sellest kõigest, mida me nimetame hellitavalt oma Universumiks.

Oli siiski üks aspekt, mis vastas ning isegi ületas minu ootused Nilambe meditatsioonikeskuse kohta - see oli õpetaja Upul. Õpetaja ei viinud küll läbi regulaarseid loenguid, kuid mul õnnestus temaga kohtuda, ja küsida temalt eelmisel õhtul kirja pandud 15 küsimust, mis olid mul tekkinud eelneva nelja aasta jooksul meie maailma, inimeste ja nende rõõmude ja kannatuste kohta. Upul on täielik headuse kehastus. Tema rahu, kohalolek ning tarkus kiirgavad temast kümnete meetrite kaugusele, ja tema vastused tekitavad sisemise vabanemise, mida peaks meist kogema igaüks. Jah, see oli tõeliselt võimas kogemus.

Hea oli olla Sri Lankal, aga hea on olla ka tagasi. Eile tegin ma üle pika aja meditatsiooni, mis küttis minu mootorit rohkem kui ma kordagi kogesin Nilambes, ja lõpetades tundsin ma siirat tänulikkust järjekordse õppetunni eest, mis sai mulle võimalikuks. Kogu reis oli super. Nilambe oli super. Inimesed olid super. Ning budism on super. Aga mis kõige tähtsam - elus on olla super, sõltumata, kas Sri Lankal või Eestis.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas