Kui sa kõnnid kaubanduskeskuses või jalutad tänaval, kohtad sa kümneid erinevaid inimesi. Mida need inimesed sulle "ütlevad"? Mis on nende sõnum sulle? Või kas nendel üldse on sulle mingit sõnumit?

Kuidas me tajume maailma?
Tavapärase käsitluse järgi on meie maailm meist eraldiseisev kolmemõõtmeline ruum, kus kõik sündmused aset leiavad. Ja meil ei ole väga võimalust nende sündmuste kujundamisele kaasa rääkida. Kui me vaatame läbi oma silmade välja, on seal teised inimesed, autod, majad, loodus ja veel miljon ning üks asja, millest me teadlikuks saame. Aga kuidas me tegelikult neid objekte tajume?

Vaata näiteks enda ees olevat arvutikuvarit. Mida sa näed? Kuvarit, jah? Aga kust sa tead, et see on kuvar? Sest sa kasutad selleks oma mälu. Sinu ees on vorm, millele sa paned peas nimetuse - kuvar. Kuula nüüd helisid enda ümber. Vii oma tähelepanu mingile konkreetsele helile - näiteks kellegi jutule. Mida sa kuuled? Jah, Mari räägib. Kust sa tead seda? Sa kasutad oma mälu. Ning kui see ei oleks Mari, vaid keegi võõras, teaksid sa lihtsalt, et see on inimese kõne, mis niimoodi kõlab. Sa kasutad oma mälu jällegi.

Mis on asja mõte? Mõte on selles, et meie maailma tajumisel kasutame me kahte endast eraldiseisvat protsessi - a) teadvustamine b) ära tundmine. Kusjuures teadvustame me mingit "välist" nähtust, aga ära tunneme me selle järgi, mis on meie sees. Seega kõik, mida sa oma maailmas näed, tuleb sinu seest, mitte kuskilt väljast. Mis tähendab omakorda seda, et sa ei teagi, mis tegelikult väljaspool sind toimub. Sest tegelikult toimub ka teadvustamine ju sinu peas - sa ei saa teadvustada kuskil mujal kui ainult iseenda peas. See on lihtsalt suur illusioon, mis ütleb meile, et väljaspool meid on mingid asjad - ei, me ei tea, mis on seal väljaspool. Me teame ainult seda, mida me teadvustame ja mille me ära tunneme. Kuid see toimub meie peas, mitte väljas.

Ja mõnikord juhtub, et meie mõistus jookseb kinni. Näiteks näeb see midagi, mida see pole kunagi varem näinud - ja kõik tardub. Mõtlemine peatub - täielik vaikus. Ja pool sekundit hiljem loob meie mõistus juba seose, kategoriseerib uue nähtuse, ja edaspidi kasutame me selle sündmuse äratundmiseks jälle oma mälu. Me oleme saanud jällekord targemaks.

Kuidas me kogeme viha?
Kui me teame, et kogu meie maailma kogemine toimub meie peas, siis tekib lihtne küsimus, kuidas me kogeme halba ja head? Miks mõned inimesed tunduvad meile head, teised aga halvad ning ebameeldivad?

Et seda mõista, on hea kasutada eelpool kirjeldatud mehhanismi. Samamoodi, nagu me kategoriseerime nähtuseid oma elus, kategoriseerime me vastavalt oma mälule ka inimesi - me paigutame nad teatud kastidesse vastavalt enda minevikukogemusele, olgu need siis head või halvad.

Nagu eelpool juttu oli, suudame me "ära tunda" vaid seda infot, mis on meile juba tuttav. Kui ma olen varem näinud rohelist värvi, siis ma tean, et see on roheline. Ning nüüd, kui ma näen kuskil rohelist, siis kõigepealt ma teadvustan "Näe, värv!", ja millisillipillisekund hiljem annab mulle mälu õige vastuse - "See on roheline". Kui minu mälus ei oleks "rohelist", siis ma ei saaks rohelist värvi ka kogeda.

Ja just nii toimub ka negatiivsete kogemuste kogemine, mis on seotud teiste inimestega. Näiteks ajab kellegi käitumine mind tõsiselt vihale, või me ütleme, et see inimene on vastik, kuri, ebaviisakas jms.  Nüüd oleme me ju sama küsimuse juures tagasi: "Kuidas ma saan kogeda viha, vastikust, kurjust jms teise inimese juures, kui seda omadust minus ei oleks?". Ma saan selle inimese juures näha viha ainult juhul, kui viha on minus olemas. Teine inimene ju on antud juhul sama sõltumatu vorm, nagu värv enne rohelise teadvustamist meie poolt. Ta on lihtsalt inimene. Meie aga, kasutades enda mälu ning minevikukogemusi, liidame sellele inimesele külge omadused, mis assotsieeruvad meie peas mingit tüüpi käitumisega. Kui meis ei oleks viha, kurjust ja ebaviisakust, ei saaks me seda ka kogeda.

Kas kõik inimesed on head?
Jah, ma usun, et kõik inimesed on oma olemuselt head. Meie oleme need, kes kleebivad nendele külge sildid, mis muudavad nad meie peas halbadeks.

Seda on ehk raske omaks võtta esimese hooga, aga väga lihtne kogeda, kui võtta aega ning natukene oma sisemisi reaktsioone jälgida. Kõige lihtsam on seda teha viisil, et just sel hetkel, kui keegi teeb või ütleb sulle midagi, mis sind vihastab, vii oma tähelepanu enda kehale. Siis sa märkad, et see viha tõuseb üles sinus - tema on vaid päästik.  Ta ei saa olla vastik, kui sina teda oma peas vastikuks ei mõtle. Kuidas nii? Näiteks, kui kogu sinu elu jooksul ei ole keegi sulle mitte midagi vastikut teinud, ja sa ei ole iialgi kogenud, mis tunne see on, siis just sel hetkel, kui keegi teeb sulle midagi ebamugavat, tunneksid sa hämmeldust. Sinus oleksid siirad küsimused, mis toimub, aga mitte viha ja vastikustunnet selle inimese suhtes. See saaks tekkida alles peale seda, kui sa oled selle ise omaks võtnud.

Kuidas muuta kõiki inimesi heaks?
Et muuta kõiki inimesi heaks, on vaja muuta enda mõtlemist ja tajumist. Mõtlemist sedavõrd, et me loobume eeldamisest, et keegi käitub meiega viisil, mis meile ei meeldi - sest sellisel kujul loome me endale viha sisse juba enne "päästikuid". Ning tajumist sedavõrd, et me hakkame teadvustama enda sisemisi protsesse, mis tekivad kontaktis "päästikutega", mitte aga ei projitseeri neid automaatselt teistele inimestele või sündmustele. Nendel on kõik ju okei - meie oleme need, kes vihkavad ja kurdavad.
 

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas