"Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas", ütles Descartes umbes 400 aastat tagasi, millega ta sätestas, et mõtlemise võime inimesel on just see, mis teeb inimesest inimese. Kuid kui mõtlemist natukene lähemalt "uurida", võib selle väite üle kahtlema hakata.

Mis on mõtlemine?
Hästi lihtsustatult võttes on mõtlemine meie peas aset leidev mentaalne nähtus, mille alla võib omakorda liigitada mitmed erinevad protsessid nagu iseendaga rääkimine, analüüsimine, meenutamine, ettekujutamine ning paljud muud mentaalsed projektsioonid, mida me oma peas kanname.

Kui Descartes väitis, et mõtlemine teeb meist inimese, siis peaks mõtlemine olema vabatahtlik tegevus - me peaksime olema suutelised selle soovi korral välja lülitada. Kuid kas sa oled kunagi proovinud mõtlemist välja lülitada? Proovi siis seda kohe praegu!

See on võimatu. Isegi, kui me suudame seda teha hetkeks, võib-olla üheks sekundiks, siis juba järgmisel sekundil on meie peas jälle mingisugune virtuaalne konstruktsioon - kas mõni mälupilt minevikust, ettekujuteldav pilt tulevikust või lihtsalt idee, mida peaks kindlasti enne suve ära tegema. Ning eriti hästi on meie mentaalsuse võimust meie üle teadlikud need inimesed, kes on proovinud kunagi tegelda meditatsiooniga (kontsentratsiooniharjutustega). Isegi, kui esimesel päeval õnnestub see hästi, sest see kõik on meile väga põnev, siis hiljemalt kolmandal päeval tõuseme me peale esimese minuti lõppu lihtsalt püsti, sest me tunneme, et me ei suuda isegi viieks sekundiks rahuneda. Meie peas käib selline möll, mis sunnib meid tegutsema ning edasi pürgima. Ja me ei suuda seda kontrollida.

Kui selle info valguses uuesti küsida, kas mõtlemine teeb meist inimese, võime me oma vastusega juba hätta jääda. Kuidas saab miski meist inimese teha, mille üle meil isegi kontroll puudub?

Miks on raske rahuneda?
See, kui me ei suuda kolmekümneks sekundiks keskenduda, ei ole mitte midagi imelikku ning märkimisväärset. Keskmiselt on igal inimesel päeva jooksul 50 000 - 60 000 erinevat mõtet, mille vahel meie tähelepanu vaheldub umbes iga 6-10 sekundi tagant. Seega isegi oma loomulikus ning "rahunenud" olekus oleme me tegelikult pidevas infovoos, mis ei jõua meieni mitte välismaailast, vaid me toodame seda ise täiesti spontaanselt ning kontrollimatult.

Tähelepanu treenimine on samasugune harjutus nagu igasuguse muu oskuse või omaduse treenimine kas siis spordisaalis või näiteks uusi keeli omandades. Me peame harjutama. Joogafilosoofias nimetatakse seda mõtte kontrollimatut ühelt nähtuselt teisele hüppamist "purjus ahvi sündroomiks", sest meie meel (tähelepanu) on sarnane ahvipärdikule, kes on pudeli veini ära joonud ning siis hüppab ja kargab täiesti kontrollimatult ühelt oksalt teisele. Ning kuidas taltsutada ahvipärdikut? Läbi distsipliini ning korduste. Ja just seda saame me teha ka enda meelega. Kui me soovime õppida teadlikult rahunema ning oma elus aset leidvaid sündmusi kontrollima, peame me võtma aega ning natukene endaga vaeva nägema. Sest kui me ei suuda kontrollida seda, mis toimub meie peas, siis kuidas saaksime me kontrollida seda, mis toimub meie elus?

Mõtlemise tegelik väärtus
Milleks on meile mõtlemist tegelikult vaja? Jah, kahtlemata läheb meie loogilist mõtlemist, arutlemisvõimet ning mälestusi ja ettekujutlust vaja, et elu planeerida ning lahendada seal olevaid väljakutseid, aga miks me mõtleme kogu aeg? Miks me mõtleme siis, kui me sõidame autoga ning võiksime tegelikult täielikus vaikuses keskenduda autosõidule? Miks me mõtleme hommikul dushi all olles juba tööprobleemide peale, või miks me mõtleme hommikusööki süües juba selle peale, mis töö juures juhtuma hakkab või mida õhtuks perele süüa teha? Vastus peitub tõenäoliselt selles, et me ei ole lihtsalt varem seda küsimust endale esitanud. Me oleme harjunud ennast samastama täielikult mõtlemise, emotsioonide ning hirmudega, ja meil ei ole olnud "mõtteski" esitada endale küsimust, miks ma seda teen. Sest me isegi ei teadvusta endale üldjuhul, et me mõtleme, kardame või elame mingit emotsiooni läbi. Meil on liiga madal teadlikkus selle suhtes, missugused on meie sisemised protsessid.

Mõtlemine ning mentaalsed protsessid on meile üldjuhul koormaks, mitte kasulikud instrumendid elukvaliteedi parandamiseks. Kõige efektiivsem oleks need protsessid sisse lülitada siis, kui me neid tegelikult vajame, mitte lasta nendel aktiivsed olla kogu aeg sõltumata ajast ning olukorrast. See oleks mõtlemise tegelik väärtus.

Mõnikord, kui sa jalutad metsas või mere ääres, siis proovi sellist harjutust. Jäta hetkeks kõik mõtted endast eemale ning keskendu hingamise peale. Mitte ära mõtle, et sa keskendud hingamise peale, vaid lihtsalt keskendu. Sel hetkel tunned sa, kuidas sa muutud osaks sellest pildist, mida sa üldjuhul oled lihtsalt "vaadanud" kõrvalt. Tavaliselt jalutame me mere rannas ning naudime visuaalseid pilte ning kuulatame looduse helisid. Kuid järgmisel korral ära vaata neid looduspilte ning ära kuula merekohinat, vaid keskendu ainult iseendale. Sel hetkel võid sa kogeda ühtsustunnet, sest sa oled mentaalsuse korraks välja lülitanud. Enam ei ole loodust, merd ning sind, sest need on mentaalsed konstruktsioonid sinu peas, vaid on üks ning lõputu olemine.

Kuidas treenida mitte mõtlemist?
"Ma ei mõtle, järelikult olen ma olemas", on juba ammu India joogide ning zenimeistrite poolt omaks võetud seisukoht. Sest ainult sel hetkel, kui me suudame oma mentaalsuse peatada, kogeme me enda tegelikku olemust - mitte välja mõeldud, kõrvutatud ning perspektiivis olemist, vaid olemist ennast. Sel hetkel ei ole sind ning sinu maailm. Oled sina, mis on samal ajal ka sinu maailm.

Et harjutada mitte-mõtlemist, on kasulik harjutada keskendumist. Keskendumist nimetatakse ka meditatsiooniks, aga terminitel ei ole tähtsust, sest ka need on mentaalsed kontseptsioonid, mis tekitavad meis pigem väärmõistmisi.

Et alustada keskendumisharjutustega, võta igal õhtul või hommikul endale 5-15 minutit ning leia rahulik koht, kus sa saad selle aja häirimatult istuda (võid istuda põrandale padjale või ka toolile või ka pikali visata). Vali endale keskendumisobjekt, mis võib olla näiteks mingi kuju, küünlaleek (lahtiste silmadega), või hingamine või numbrite lugemine (kinniste silmadega), ja rahulikult hoia oma tähelepanu sellel objektil. Jah, alguses ei ole see lihtne, sest meie meel on ju nagu see purjus ahvipärdik, aga iga kord, kui sa märkad, et oled mõne mõtte või ideega kaasa läinud, too lihtsalt oma tähelepanu rahulikult tagasi. Ära süüdista end selles, et sa ei saa sellega hakkama, ning ära usu ka seda, kui hääl ütleb sulle, et täna pole õige aeg või sa pole selleks valmis. Lihtsalt istu, vii tähelepanu valitud objektile ning rahune. Kuigi alguses võib tunduda, et sul on 101 muud asja, mida oleks vaja praegu teha, siis tea, et see on mentaalsus. Need on kõik vaid mõtted, millel ei ole päris maailmaga palju pistmist. Luba nendel olla ning mine tagasi valitud objekti juurde. See on sinu aeg. See on sinu maailm. Ja sa lood selle maailma ise. Just praegu.

Ära usu kõiki oma mõtteid ...
Kaido

_______________________________________

Kuidas rahuneda, et mõista oma elu eesmärki:
Nüüd Rakveres: Kompass

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas