Meil kõikidel on nii häid päevi kui ka vähem häid päevi. Mõnikord võib viimaseid nimetada isegi halbadeks päevadeks. Aga kui korra järele mõelda ning kasutada oma teadlikkust, siis tekib küsimus, miks me valime mõnikord olla rõõmsad ja mõnel teisel hetkel, mõnikord vaid 5 minuti pärast, sügavas masenduses?

Kas sulle tundub ka, nagu elaks meie sees mitu inimest? Teist selgitust ju sellele fenomenile ei ole - kest on sama, välistingimused on samad, kuid meie meelolu on erinev. Sa võid küll nüüd öelda, et välistingimused ei ole samad, aga ma kipun ikkagi vastu väitma, et vist ikka on - vaid meie peas on teatud seisukohad muutunud. Toome ühe lihtsa näite.

Näiteks ärkab Mari hommikul üles ning astub voodist "vale jalaga välja". Ta on pahur ning ainuke, mida ta sisimas soovib, on, et keegi teda ei tülitaks. Ta teeb joogat, võimleb natuke, käib pesemas ning haarab esimese hommikukohvi. Juues hommikukohvi võrdleb ta igaks juhuks ka eilseid Viking Loto võidunumbreid ... ja avastab, et ta on võitnud 1 000 000 krooni. "Juhhuuuuu ...", hõikab Mari ja jookseb suurest rõõmust seda oma sõpradele ning pereliikmetele kuulutama. Mari on nüüd üks õnnelikemaid inimesi maailmas ning ta tunneb ennast suurepäraselt. Ta tunneb ennast tõelise võitjana ning on valmis tegema kõike head, mida ta on kunagi plaaninud teha. Ta on õnnelik. Ta on rõõmus ning langeb oma abikaasale üle mitme kuu kallistades sülle.

Ootamatult poeb aga Marile kahtlus hinge. Ta isegi ei tea, kust see kahtlus alguse sai, aga tema sisetunne ütleb, et midagi on valesti. Ta otsustab numbrid igaks juhuks uuesti üle kontrollida.

Ja oh õudust, Mari vaatas esimesel korral ühe numbri valesti ning selgub, et ta ei olegi võitnud ...

Järgnevate sekundite jooksul toimub Mari sees täielik transformatsioon maailma kõige õnnelikumast inimesest maailma kõige suuremas masenduses olevaks inimeseks. Ta tundis ennast tõeliselt õnnelikuna, rikkana ja kõikvõimsana. Ta oli hetkeks miljonär. Kuid nüüd selgus, et kaardimajake varises tuhandeks tükiks kokku ja saabus hall argipäev. Mari vaatab kella, mis näitab juba kolmveerand kaheksat ja ta mõistab, et on aeg tööle minna. Ta lahkub kellelegi head aega ütlemata ning vantsib raskel sammul lähimasse trollipeatusesse.

Õpetlik lugu, kas pole? See näitab, kuidas me suudame 15 minuti jooksul läbi elada täiesti erinevaid rolle. Selle 15 minuti jooksul ei muutunud maailmas mitte midagi. Ei juhtunud mitte midagi globaalses mõttes ning mitte midagi ei juhtunud  isegi  lokaalses mõttes. Kõik juhtus Mari peas, mille tagajärjel ta muutis oma seisundeid. Ja just seisundid - alateadlikud meeleseisundid - on need, mis määravad meie olemise ja elamise kvaliteedi. Samuti on just seisund see, mis indikeerib meile meie hetkevibratsiooni ja samuti seda, millega me hetkel siis tegelikult resoneerume ja mida me oma elus kogeme (pidevalt ligi/juurde tõmbame).

Tuleme korraks tagasi artikli alguse juurde, kus oli juttu, et läbi teadlikkuse arendamise mõistame me, et meie sees elab justkui mitu erinevat inimest. Me loome endast karakteri ja siis mängime teatud rolle vastavalt sellele, mida meie karakter välismaailma tajudes endale ette kujutab. Jah, sõna otseses mõttes ette kujutab. Sest välistingimused meie jaoks ei muutu, me muudame oma seisundeid vastavalt sellele, mida me ette kujutame.

Mis mõttes?

Vaatame korraks Mari näidet. Mari ärkab üles ja hakkab toimetama. Tal on kehv tuju, kuna tal võib-olla ei lähe töö juures hästi. Tema tuju on halb seetõttu, et ta mõtleb oma peas nendest asjadest, mis kõik teda töö juures ootavad. Ehk mõtleb ta oma kurjast ülemusest, ehk õelatest töökaaslastest, aga ehk hoopis sellest, et võib-olla saab ta täna üldse koondamisteate.

Aga nagu sa märkad, toimub see kõik siiski Mari peas. Niipea kui leiab aset mingi väline stiimul, mis toodab teistsuguseid mõtteid / ettekujutlusi, muutub Mari seisund hetkega. Täpselt nii juhtus siis, kui ta avastas, et ta on ootamatult saanud miljonäriks. Selle viie sekundi jooksul, mil ta avastas oma uue staatuse, ei olnud terves maailmas tema jaoks mitte midagi muutunud peale selle, et ta lõi oma pähe hetkega uue minapildi - "Ma olen rikas ning sõltumatu", mistõttu ta suhestus oma maailmaga ning kõikide probleemidega teisel tasandil. Aga ta tegi seda siiski oma peas. Välistes tingimustes ei muutunud mitte midagi. Oli vaid teatud tüüpi info, mille ta omandas ning tema elu muutus hetkega.

Täpselt sama kiiresti kukkus aga tema maailm kokku, kui ta avastas, et tegelikult ta ikka ei ole võitnud miljonit. Tema uus minapilt lagunes koost ja ta maandus samas seisundis, millega ta ärkas. Tegelikult isegi veel suuremas masenduses, sest lisaks igapäevastele muredele, mida ta peas hoiab, oli sinna tekkinud tohutust pettumusest tulenev masendus.

Nagu artikli alguses väitsin, meie seisundid ei ole tegelikult sõltuvuses välistingimustest. Me ise loome oma pähe kujutluspildid ning vastavalt sellele kujundame oma meeleseisundi. Ja see meeleseisund määrab, kas ja mida me oma elus saavutame. Nüüd võid sa öelda: "Loomulikult oli välistes tingimustest toimunud muudatus, kui inimene ootamatult miljonäriks saab". Aga kas ikka on?

Oletame, et Mari ei oleks saanud teada 15 minuti pärast, et ta polegi tegelikult võitnud, vaid hoopis 4 kuu pärast. Võib-olla oli ta komandeeringus ning ta ei oleks saanud minna kohe raha välja võtma. Ning talle ei oleks ka see kahtlus põue pugenud. Sellisel juhul oleks Mari olnud miljonär 4 kuud, mitte 15 minutit. Ta oleks arvanud, et ta on miljonär ning ta oleks vastavalt sellele ka käitunud järgmised 4 kuud. Ta oleks muutunud enesekindlaks, ta oleks olnud töö juures tublim ja efektiivsem, ning ta oleks olnud igapäevaelus rahulikum ning rõõmsameelsem. Sest ta teadis, et ta on nüüd miljonär. Ta teadis, et ta ei pea enam muretsema teatud asjade pärast. Ja niimoodi oleks ta elanud 4 kuud ja olnud maailma kõige õnnelikum inimene. Ja alles siis teada saanud, et tegelikult ta ei olegi miljonär. See oli pettekas.

Kas pole hämmastav? Tekib küsimus, mis on reaalne meie elus? Kas see, mis on meie välismaailmas või see, mida me hoiame oma peas? Mis oli hetkel reaalsus Mari jaoks? Ta oli miljonär ilma, et ta oleks miljonär olnud. Ta elas ja tundis ennast miljonärina ilma, et tal oleks seda miljonit olnud. Ta oli tugev ja enesekindel, sest ta oli miljonär oma peas, mitte pärismaailmas. Aga tänu sellele, et ta oli miljonär oma peas, elas ta vibratsioonis, mis resoneerus just nende sündmustega, mida miljonärid kogevad. Ning kui ta ei oleks oma tegelikku staatust avastanud ka 4 kuu möödudes, vaid hoopis 4 aasta möödudes, oleks ta selle ajaga juba saanudki miljonäriks sõltumata, kas ta võitis selle miljoni või mitte. Ta lihtsalt hakkas elama miljonärina. Ta mõtles nagu miljonär, ta käitus nagu miljonär ja tegutses nagu miljonär. Aga tegelikult oli ta ju jätkuvalt palgatööline. Ta lihtsalt ei teadnud seda. Oma peas. Et muuta oma elu, peame me muutma enda olemise seisundit.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):