Kui su elu olekski seiklus

Eneseareng »

Kui õige lõpetaks selle elu elamise

[27. juuni 2009 | Kirjutas: Kaido | 11166 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Ja laseks elul elada ennast.

Vist juba lapsest saati õpetatakse meid olukordi kontrollima - kontrolli oma kõnet, kontrolli oma hindeid, kontrolli oma suhteid, kontrolli oma suhtumist, kontrolli, kontrolli, kontrolli. Ja me kontrollimegi.

Konventsionaalne elamise õpetus väidab, et juhul, kui me soovime elus midagi saavutada, peame me oleme karastunud terasest ning kontrollima, mis meie elus juhtub. Meile öeldi juba koolis: "Kaido, kui sa tahad elus kuhugi jõuda, pead sa olema tugev ja "kontrollima" kõike, mis sinu elus juhtub". Ja seda me siis teha püüamegi.

Keegi ei õpeta ju koolis, et võib-olla on meie enda sees palju suurem maailm, mida me peaksime hoopis kontrollima. Aga selle maailma kontrollimehhanismid on hoopis teistsugused kui välise maailma kontrollimehhanismid.

Mulle isiklikult tundub kõige paradoksaalsem kontrollimehhanism "lahtilaskmine". Kui me soovime kontrollida oma elu ja eesmärkide saavutamist, peame me õppima lahti laskma ning usaldama Elu ennast.

Kuidas seda teha?

Mulle isiklikult meeldib ennast meelitada selliste väidetega: 1)Kaido, teadvusta endale, et sa oled ühe suure süsteemi osa 2)Kaido, ole teadlik, et iga sinu mõte loob kvantvälja võnke, mis mingil tasandil leiab viisi materialiseeruda 3)Kaido, isegi kui sa proovid kõiki viise oma eesmärgi saavutamiseks, aga sel korral pole see sinu Tee, siis kõnnid sa ikkagi seda teed, mida Elu soovib

Teisiti öelduna - ma alistun. Juba Buddha ütles: "Alistu ja ole vaba!". Ta küll ei defineerinud, kellele alistuda ja kuidas olla täpselt vaba, kuid läbi oma pikkade aastate, mil ta otsis elu mõtet, jõudis ta järeldusele, et kannatus on elu osa ja kannatused on tingitud sellest, et me püüame kontrollida elu.

Kannatus tekib üldjuhul, kui tegelikud sündmused meie elus ei lähe ootuspäraselt. Siis me hakkame kannatama. Me oleme kurvad, vihased ja pettunud. Aga tegelikult on see ju meie peas. Me ise püstitame endale ootuse, teeme teatud tegevusi, mis justkui peaks meid viima selle ootuse suunas, ja kui see nii ei lähe, siis oleme pettunud. Kui palju kordi oleme me vaadanud lapsi ja öelnud nendele, et kui sa nii teed, siis sa ei saavuta seda, mida sa tahad. Kas lapsed usuvad meid? Ei usu. Ta on kindel, et tema plaan on kuulikindel ja ta hakkab tegutsema. Ja meie vaatame seda kurvalt pealt, sest me juba teame, et tal see ei õnnestu. Sest meil on kogemus. Me teame, et tema ootus ei ole vastavuses "suure plaaniga" - eluga.

Ehk on sama olukord ka meie eludega. Me seame endale eesmärgid ja püüame neid saavutada, aga Peadirektor teab juba ette, et me põrume. Sest ta teab juba eelnevate sadade miljonite baasil, et selliste meetoditega selle eesmärgi suunas ei liigu. Nii ta siis vaatab ja tunneb meile kurvalt kaasa, et meil on ootused, mida me iialgi ei saavuta. See on elu. Küll väga piltlikustatud, aga ehk on siin tõetera sees.

Mida siis teha võiks? Mina isiklikult püüan võtta elu mänguliselt, sõna otseses mõttes. Ma püüan vaadata kõrvalt, mis aset leiab ning olla sellest teadlik. Sest teadlikkus on siiski kõige alus.

Ka eesmärkide püstitamine peab olema mänguline. Kui me oleme meeleheitel oma eesmärkide suhtes ja teame, et juhul, kui mingi eesmärk on meile eluliselt tähtis, siis kannab see eesmärk pigem hirmu energiat kui rõõmuenergiat. Ja mis on tulemus. Me saame seda, mida tunneme.

Seega, paneme eesmärke ja oleme lõbusad. Püüame panna sellised eesmärgid, vähemalt alguses õpiperioodil, mis on lihtsasti saavutatavad ja saavutame need. Aga me peame usaldama suurt süsteemi. Me peame olema veendunud, et maailm on just niimoodi üles ehitatud. Kuni selle veendumiseni on raske midagi ligi tõmmata. Kui sa ei anna oma alateadvusele võimalust uskuda, siis sa oled juba kaotanud. Usu saavutamiseks on igasugu võimalusi. Lugeda raamatuid, vaadata filme, lugeda saladuseblogi jpm.

Eesmärkide püstitamine ja saavutamine seestpoolt väljapoole ei ole müüt. Samuti ei ole see kukepea. See on töö selle kõige otsesemas tähenduses. Kõigepealt töö selles suunas, et me mõistaksime, mis juttu need saladusemehed kuskil Ameerikas ajavad. Siis töö selles suunas, et aru saada, millele see kõik baseerub - nt kvantfüüsika. Siis töö selles suunas, et mõista, mida me elult tahame (see polegi nii lihtne tegelikult). Siis töö oma teadlikkusega, et me suudaksime seda ohjata ja suunata. Ning siis töö selles suunas, et re-programmeerida oma alateadvust. See on kõige hullem. Eestlase ausõna.