Tänane lugu on inspireeritud paljudest kirjadest, mida ma olen viimasel ajal saanud, kus paljud on väitnud, et kasutavad Saladuse tehnikaid, aga tulemusi ei ole.

Kinnisvarabuum, majanduslangus. Armumine, lahkuminek. Karjäär, ebaõnnestumine. Rikkus, isiklik pankrot. Ja seda nimekirja võiks jätkata veel väga pikalt.

Kas oled tähele pannud, et me elame suures süsteemis, mis allub ühele unikaalsele omadusele - rütmile? Kõik võib meie elus muutuda, must muutub valgeks, peenikesed lähevad paksuks, noored saavad vanaks, vaesed liiguvad rikkuse poole. Palju muutub paljudes erinevates eluvaldkondades, aga sõltumata, mis on valdkond, nende ühine tunnus on RÜTM.

Universum on üles ehitatud rütmile. Inimene on üles ehitatud rütmile. Elu on üles ehitatud rütmile - sa sünnid ja teed oma esimese hingetõmbe, sa sured ja teed oma viimase hingetõmbe. Nägemist.

Ja siis, mõtled sa hetkel? Ja siis, kui me oleme langustrendil, ei saa me aru, mis toimub ja me oleme kahtlevad oma võimetes,  elu õigluses ja Universumi armastuses. Siis meil pole aega tegelda millegi muuga kui enda "päästmisega". Aga mille eest?

Ja siis, kui me oleme tõusutrendil, ei saa me aru, kuidas me ikkagi saime muretseda langustrendil ning kuidas elu ikka vahel viskab vingerpussi, et me justkui nagu ei teegi midagi, aga "juhuste" tahtel võtab meie elu uue pöörde ning pimedusest saab valgus. Siis meil pole aega tegelda millegi muuga kui enda täitmisega: veel, veel, veel. Aga mille nimel?

Ja siis, kui me mõistame ühel hetkel, et see käibki nii - üles alla, üles alla - , siis me mõistame, et see on Elu rütm ning meil on lihtsal valida, kas me võitleme sellele vastu või liigume selle rütmiga kaasa. Kui läheb alla, siis lähen alla, ja õpin sellest, mis õppida on. Kui on aeg tõusta, siis hüppan ka selle rongi peale, ja õpin jällegi. Sest muud mul ei ole ju teha. Varsti on ikka lõpp. Ja nägemist.

Kuidas? Aga mille eest, küsisid sa enne? Langustrendil tegeleme me enda päästmisega. Aga mille eest, küsin ma jälle? Sel ajal teeme me kõik endast oleneva, et päästa end välja langusrütmist ja alustada uut tõusu. Aga see ei ole vist siiski meil enne õnnestunud, kui ELU on otsustanud, et aeg on uueks tõusuks, uueks kasvuks. Kas sa suudad meenutada mõnda langusperioodi oma elus, mida sa suutsid oma tahtele allutada? Mina ei suuda. Üldjuhul ma panen ikka sajaga alla ning siis alles jälle sajaga üles.

Ahaa, aga mis saab siis külgetõmbeseadusest, küsid sa nüüd? Kas me polegi oma elu loojad? Oleme, kindlasti oleme. Aga ma usun, et me ei saa muuta rütmi.

Mida me saame teha, on muuta oma suhtumist ja seeläbi muuta oma maailma. Me saame alluda Elule ja tema rütmile. Kui minu suhtumine muutub langusesse positiivsemaks, siis minu vibratsioon tõuseb ja ma võin õppida ka langusest midagi kasulikku. Kindel on see, et kui sa vaatad 5 aasta möödudes tagasi langusele, siis sa avastasid enda jaoks sellel raskel perioodil midagi, mille eest sa oled hiljem tänulik. Sa õppisid midagi, mis viib sind edasi ja aitab sul tõusutrendil kiiremini kasvada.

Aktsepteerides langustrendi oma elus just sellisena nagu see ON, loome me vaba ruumi oma teadvuses, mis laseb meil olla TEGELIKULT vaba. Vaba liigsest muretsemisest, vaba liigsest analüüsist ning seetõttu vaba ka oma elu kujundamisest ebasoovitud suunas.

Mitte midagi hullu ei saa juhtuda. Päris hullu, ma mõtlen. Me kaotame töö. Meil on raha vähem. Me tunneme kitsikust. Me peame kolima vanemate juurde. Me jääme oma kodust ilma. Me läheme pankrotti. Meie unistused ei täitu. Meie ärid kõrbevad põhja. Jah, kui nii peab minema, siis nii see läheb. See on ju siiski kool lõppude lõpuks. Võib-olla on see kaotus või langus millegi uue ja palju suurema tõusu alguseks, mis ei oleks võimalik ilma suure krahhita.

Aga!!! Mida siis teha, mõtlevad paljud? See on ju Saladuseblogi, ning nüüd mees kirjutab, et ei olegi mõtet positiivselt mõelda, kuna see ei muuda midagi.

See on protsess. Kui ma täna otsustan oma elu muuta, siis muutus ei leia tõenäoliselt aset varem kui 1 aasta möödudes. Heal juhul 6 kuu möödudes. See pole reegel, mina pole seda välja mõelnud. Aga mulle lihtsalt tundub, et niimoodi on. Minuga on niimoodi toimunud.

Kui me tahame oma elu muuta, siis me saame seda teha. Aga me tõesti peame seda OTSUSTAMA ja olema valmis selle muutuse nimel tööd tegema. Tegema tööd 6 kuud ning vaatama tulemusi. Kui ei ole, järelikult teen valesti. Teen edasi. Uurin ennast, mida ma tegelikult tunnen, mida me tegelikult igapäevaselt mõtlen, kuidas ma suhestun maailma ja teistesse inimestesse?

Me ju vahetame kogu oma teadvusseisundit. Kui sa soovid järve vee asemele saada apelsinimahla, kui palju sa pead apelsinimahla sinna kallama? Täpselt järve jagu. Kui palju see aega ja tööd nõuab? Ning mis sa teed veega? Lased ära voolata, et teha ruumi apelsinimahlale. Aga ka see võtab aega. Kuid ühel hetkel on vesi vahetunud apelsinimahla vastu ning samuti on muutunud sinu teadvusseisund: sa ei mõtle enam automaatselt negatiivseid mõtteid, mitte sa ei püüa mehaaniliselt mitte mõelda negatiivseid mõtteid. Sa oledki positiivne, mitte ainult ei püüa olla positiivne. Ning sa tunned, et sa oled armastatud, hea tervise juures ja rikas, mitte ainult ei püüa mõelda, et sul on armastav kaaslane, hea tervis ning palju raha. Kõik saab alguse sinu seest. Suures sisemises rahus ja vaikuses. Väga vaikselt. Pisikeste sammudena. Aga õiges suunas. Ning sa tead, kuidas seda suunda paika panna. See on SUURIM SALADUS.

PS. Ma olen tajumas hetkel esimesi märke, et minu praeguse ettevõtte tulemused kahanevad ning tõenäoliselt on see märk ühe perioodi lõppemiseks minu elus. Umbes 9 kuud tagasi ma otsustasin, et ma soovin oma elus läbi viia märkimisväärset muutust. Ma soovisin vahetada täielikult suunda oma elus. Ning ma lasen sellel teostuda. Kuna kaubandusettevõtlus ei saakski olla minu "uue elu" osa, kuna see seoks mind liialt geograafiliselt, siis ma usun, et see kõik on osa protsessist. Jah, muidugi on kahju, kuna olen selle firma heaks palju vaeva näinud ja palju on investeeritud. Aga see on rütm. Ning ma otsustan sellele rütmile alluda. Ja vaadata, mida Universumil mulle asemele on pakkuda. Mõnikord on see hirmutav, kuna ma ei näe veel järgmise kurvi taha, aga see on usuproov: Ma USUN, et ma olen oma maailma LOOJA ning ma USALDAN teed, mis minu ees päev päevalt lahti rullub.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):