Tänane lugu on inspireeritud ühest kommentaarist, milles kommenteerija palus vastust. Kuna küsimus oli nii hea, siis otsustasin sellest teha postituse, kuna võib-olla on kellelegi seda veel huvitav lugeda.

"Teadja" küsis: Mul suur küsimärk selle elu teema kohta ja ma oleks nagu konfliktis selle saladuse värgiga. Olen seda enda elus väga palju kasutanud, aga nüüd on mu elu jälle põhjas ning ma ei oska ennast enam välja ka kuidagi aidata, sest mind ajab see asi närvi. Öeldakse, et kui sul on hirm, proovi sellest tugevam olla, aga "Loobumise tarkuse raamatust", mida ma rohkem usun, ütleb, et sa pead hirmud läbi elama, mitte neid nagu pall vee alla suruma, ja negatiivsete mõtete ja tunnetega sama lugu - sa pead neid mõistma, et need negatiivsed tunded ja mõtted pole üldse sina ning mitte neid alla suruma ja mängima nagu idioot positiivset, et kõik on korras jne jne, kuigi korrasolekust pole märkigi... vastus…palun?

Kaido vastas: Mulle tundub, et elu on üks suur vingerpuss. Kõik paistab algavat meie teadvusest ning kõik paistab lõppevat meie teadvuses. Ning kõik, mis jääb alguse ja lõpu vahele, on väljamõeldis ... meie enda poolt. Vist liiga filosoofiline sai.

Hirmud
Hirmud on meie mentaalne voog peas, mida me projitseerime tulevikku. Kui me kardame midagi mentaalsel tasandil, siis üldjuhul me ei karda niivõrd seda, mida me arvame end kartvat, vaid me kardame seda, mis on selle tagajärg, kui meie poolt kardetav sündmus tõesti aset leiab.

Näiteks paljud kardavad, et nende sissetulek tulevikus kahaneb. Kas nad kardavad siiski tegelikult seda, et nende palganumber väheneb näiteks 1000 kr võrra? Ei, nad kardavad, et selle tagajärjel nad saavad osta vähem asju või jäävad nendel mingid arved maksmata. Samuti on väga levinud hirm kaotada suhe kaaslasega. Kas me kardame siis tõesti seda, et me kaotame kaaslase või me kardame ikka seda, et me jääme üksikuks ning me tunneme ennast üksikuna. Vist ikka viimane.

Ehk siis me kardame midagi, mis ei ole veel juhtunud ning eriti põnev, me kardame juhtuma hakkava sündmuse tagajärge, mille saabumisel leiavad meiega aset mingisugused juhtumid, mis ei lähe kokku meie ootustega.

Ma astun sammu tagasi ning vaatan otsa endale, kui ma kardan. Mida ma näen? Ühte ilusat inimest, kes on selga tõmmanud ohvrirüü. Ta on juba oma loomult täiuslik, ta on suuteline kõigeks, aga ta blokeerib enda edu, kuna ta on otsustanud olla ohver. Teadlikult. Siin ja praegu. Ma olen otsustanud, et minuga juhtuvad homme, järgmine kuu või järgmine aasta halvad asjad. Ning see on muutunud minu teadvusseisundiks. Ma elan seda läbi ikka ja jälle. See on osa minust. Ning see on muutunud minu reaalsuseks: "Mina selles karmis maailmas, kus minuga juhtuvad kõik need halvad asjad".

Mis on minu võimalused sellega hakkama saada?

Samm üks.
Teadlikustamine. See tundub liialt lihtsana, aga see saab alguse teadlikustamisest. Kui ma hakkan oma elus teadlikustama sündmusi, mis minu elus aset leiavad, loon ma ruumi minu kui subjekti ning kõikide nende sündmuste kui objektide vahele. Mulle tekib aeg ja ruum, et tegelda probleemidega ja hirmudega distantsilt. Ükski kung fu meister või kiskja looduses ei võitle rinnakud vastakuti. Meister astub sammu tagasi, ta hindab oma vastast, saab teadlikuks vastasest ning siis ründab.

Sama teeme me oma elus. Me astume sammu tagasi ning vaatame otsa oma hirmudele. Vajadusel paneme me need kirja ning vaatame neid ausalt ning hinnanguid andmata. Meie hirmud on täpselt samasugused Jumalikud sümbolid meie elus nagu kõik muugi. Nad on meie enda väljamõeldud vastavalt meie hetke teadvusseisundile. Ja me laseme nendel olla. Ja me ei tegele nendega enam. Sest me teame, et me saame ise valida, mis meie peas toimub. Ning niimoodi saame me ise valida, mis meie elus toimub. Me laseme need lahti.

"Ole oma hirmust tugevam"
Püüdes olla oma hirmudest tugevam, ei ole me kooskõlas eluga kui Taoga, vaid me osutame vastupanu. Hirmuga võitlusse astudes lisame me hirmu ja Mina vahele egoteadvuse, kes püüab hakata tõestama, et ta on tugevam kui hirm. See ei ole võimalik. Sest sellisel juhul püüab Ego muuta maailma mustaks ja valgeks. Kas mina - EGO - või sina - HIRM. Aga ma usun, et õigem lähenemine oleks, et mõlemad ja ei kumbki. Me tõesti saame lasta olla hirmul ning me saame olla ise. Me ei pea vastandama üksteist. Eriti veel, kui me teadvustame, et hirm ongi mina, sest kahtlemata on see meie teadvuse looming. Seega, kui ma tahan hirmudega tegelda, siis ma ei võitle hirmuga, sest niimoodi osutan ma vastupanu sellele, mis ON. Aga ma ei taha sellele vastupanu osutada, sest ainult see ongi see, mis ON.

"Ela oma hirmud, negatiivsed mõtted ning emotsioonid läbi"
Jah, isiklikult usun, et see on õige sõltuvalt, kuidas seda tõlgendada. Aga ma usun millegipärast, et see raamat, millele kommenteerija viitas, käsitleb läbielamist sarnaselt teadlikustamisele. Me oleme teadlikustavad olendid. Meil on valida, kas me oleme autopiloodil ning oma harjumuste ja uskumuste orjad, või me oleme teadlikud, mis meie ümber toimub. Kui me hakkame teadlikustama, mis on meie hirmud ning millest need tulenevad, ja miks on meie peas negatiivsed mõtted ning missugustest mõtetest tekivad meile negatiivsed emotsioonid, siis me saame teadlikuks elust enesest. Me hakkame nägema ennast kui valijat ja otsustajat, mis minu elus toimub.

Aga ma isiklikult ei kasuta kunagi metoodikat, et ma lasengi hirmu enda süsteemi sisse ning elan seda läbi. Milleks ma peaks seda tegema? Kui ma hakkan hirmu läbi elama, loon ma sellega kindlasti endale emotsioonid, mida ma ei soovi. Kui mul on süsteemis negatiivsed emotsioonid, siis minu vibratsioon kahtlemata langeb. Kui minu vibratsioon langeb, siis minu efektiivsus langeb. Kui minu efektiivsus langeb, siis ma olengi augus, sest vastavalt oma hetkevibratsioonile tõmban ma ligi kõike, mis vibreerib sellega samal sagedusel. Uuuhhh ... seda ma ei soovi ja ei soovita. Milleks ma peaksin seda tegema? Milleks ma peaksin ennast sadistlikul viisil programmeerima negativismile? Mida see mulle tegelikult annaks? Ma ei ole kindel, kas hirmuga kaasnevas emotsioonis on üldse võimalik kuhugi välja jõuda.

Jah, on olemas metoodika, millega elatakse läbi erinevaid emotsionaalseid kihte (nt Brandon Bay "Rännak"). Aga mida nende emotsioonidega siis tehakse? Lastakse lahti! Muidugi! Sest ma tahan ju jõuda rahuni, mis on minu sees ning selleni viib teadlikustamine ning lahti laskmine. Me laseme lahti oma hirmud, me laseme lahti oma negatiivsed mõtted ning me laseme lahti oma emotsioonid. Ning siis me lihtsalt oleme. Vaatlejad ning tunnistajad. Me vaatame, mis toimub. Me ei anna hinnanguid, kuna me oleme vabanemas egost, kes püüab meile pidevalt ennast tõestades väita, et lihtsalt olles me kaotame oma identiteedi. Ei kaota. Siis me alles hakkame seda leidma. Rahus.

"Idioot, kes mängib, et kõik on positiivne"
Jah, vaid idioot saab mängida, et kõik on positiivne. Tark teadlikustab, et hetkel ei ole kõik positiivne, aga ta TEAB, et tema käes on võim muuta seda, mis ei ole hetkel positiivne.

Idioot osutab vastupanu, kuna ta eitab, mis ON ja peidab pea liiva alla väites, et kõik on positiivne. Tark läheb eluga kaasa, ta teadlikustab, missugused on väljakutsed teel ning tegeleb nendega kõrgendatud vibratsioonis, kus lahenevad kõik asjad.

Idioot elab väljamõeldud reaalsuses ja arvab, et ta on õnnelik. Tark seab endale eesmärgid, kuhu ta soovib liikuda ning hakkab selles suunas tööle - iseendaga ja enda peas. Ta loob oma peas uue reaalsuse ning teab, et tema alateadvus on võimsam tööriist kui F-16 hävituslennukid.

Idioot käib ohvriteed. Tark inimene käib tarkuse teed. Tark inimene aimab, et elu ei pruugi olla päris see, nagu see esmapilgul paistab, vaid palju keerulisem süsteem, kus hea otsimise korral on võimalus leida tee, mis viib just sinna, kuhu ta soovib. Aga see otsimine saab aset leida ainult temas eneses. Need otsingud ei vii Pariisi või New Yorki, vaid sageli igavasse kabinetti, kus on üksik küünal ning pooleldi põlenud viiruk ja päevinäinud meditatsioonipadi ning joogamatt. Need otsingud on vaevarikkad ning tüütud ja paljud jätavad otsingud pooleli. Kas ilma midagi leidmata või leides alles esimese märgi. Aga see vist ei ole veel lõpp. Lõpp on kaugel. Aga tark inimene teab, et võib-olla polegi tähtis kohale jõuda. Vaid palju tähtsam on olla teel. Palju tähtsam on vaadata igal hommikul peeglist oma silmadesse, sügavale läbi silmade püüdes leida seda tegelikku vaatlejat ning küsida: "Sõbrake, mis sul täna mulle varuks on?"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):