Me elame kiiret elu, mille käigus päevad ja nädalad lendavad kui telefonipostid sõites maanteel kiirusega 140 km/h. Sageli ei jää meil aega vaadata ennast peeglist, vaadata otsa oma sõpradele ning öelda nendele vahelduseks midagi ilusat. Me kardame, et see kõik on niigi elementaarne - sõbrad teavad niikuinii, et me nendest hoolime, kaaslased "teavad" niikuinii, et nad armastavad üksteist ning lapsed teavad niikuinii, kui tähtsad nad on oma vanematele.

Aga siiski ...kui meile antakse viimane hetk elada ja võimalus öelda kõike seda, mida öelda tahaks, siis mis oleksid need sõnad? Kas sa lahkuksid hommikuti kodust lihtsalt üle õla viibates? Kas sa kurjustaksid oma lapse peale, kui ta on pahandust teinud? Ning kas sa saaksid enda peale vihaseks, kui sa vaatad peeglisse ja ei näe seal modelli või sinu saavutused elus ei ole need, millest sa keskkoolis unistasid?

Või võtaksid sa aega, seisataksid hetke, tõmbaksid hinge ja ütleksid, mida sa tõeliselt tunned?

Umbes nädal aega tagasi oli mul võrratu unenägu, mis on minu elu hoidnud ärevil enam kui nädala. Kuna see uni oli nii reaalne ning elav, siis ma ei ole senini kindel, kas see oli uni või oli see reaalsus. Aga see uni oli elust enesest. See uni oli võimalusest, mis sulle antakse üks kord ja hetkeks ning siis on see kadunud igaveseks. Sinu valik on see, kas sa kasutad selle võimaluse ära ning mäletad seda hetke igavesti, või lased sellel minna jättes ütlemata need sõnad, mida sa tunned.

Täna kirjutan ma sellest unenäost. Täna kirjutan ma sellest, mida ma ütleksin oma viimasel päeval endale kõige kallimatele inimestele, kuid mida ma jätsin ütlemata selles unenäos. Ma ütlen selle välja lootes, et sa loed seda ning mida ma püüan kanda seda sõnumit eneses alates tänasest alati. Mõtle välja ka tekst enda jaoks kallile inimesele ja püüa talle märku anda, et ta on sulle kallis ja sa tõesti hoolid. Ma luban, et sa ei kahetse. Elu on täis üllatusi. Sul on ainult täna. Homset ei ole olemas.

Sa olid seal. Sa olid olemas. Sa olid elu ise. Sa olid valgus, mis pimestas mu meeled ja sära, mis tegi tuimaks mu taju. Sa olid hea.

Kui mul oleks üks päev, veedaksin ma selle sinuga. Ma ütleksin, et sa oled kallis ning näitaksin, et ma hoolin. Ma tean, et kunagi tuleb see päev, millele ei järgne enam homset. Meie koos.

Kui ma vaatan sulle silma, siis näen ma armastust. Armastus on tuli, mis põletab raua ja laseb väänata paindumatut. Armastus kannab tina ning tõstab kõrgustesse kivid. Armastusel on jõud. Ma kasutan seda jõudu täna. Ja näitan, et ma hoolin. Armastus annab mulle väe.

Kui ma mõtlen su peale, siis tunnen ma soojust. Ma tunnen, et sa oled olemas. Ma mõtlen su peale tihti.

Kui ma olen hädas, siis mõtlen ma sinule. Sa tuled alati. Särades naerust ning kaitstes mind õrnalt. Sa tead, mida ma vajan ning sa ei eksi iialgi. Sa oled minuga. Kui ma sulgen oma silmad, näen ma päikest. Jällegi sina. Osake minust ning kaugel ja nii lähedal. Ma tunnen su puudutust. Sa oledki siin.

Ma tunnen su lõhna. Selles on kõik. Lilled, meri ning tükike sinust. Sa oled täiuslik. Ma ootan su tulekut. Istudes aknal tajudes klaaside jahedat külmust. Ma tean, et sa tuled jälle.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):