Kuhu ma kiirustan? Mida ma taga ajan? Kuhu mul kiiret on? Ma elan justkui tulevikus ning ei pane tähele seda, mis toimub minu ümber praegu. Ma tunnen, et ma magan oma elu niimoodi maha. Ma olen tajumas enda sees, et mina või mitte keegi teine siin maa peal ei saavuta mitte iialgi sellist olukorda, kus ta on kõik saavutanud ning midagi ei ole vaja justkui enam jahtida.

Vaata kasvõi tänast päeva. See on imeline ja rahulik. Ma tunnen ennast suurepäraselt, kuna kõik asjad liiguvad õiges suunas, aga ma pole ikkagi rahul. Ma tunnen siiski oma sees rahutust, et justkui peaks midagi ära tegema, kuhugi veel kiirustama. Ma kardan, et võib-olla jäävad asjad seisma, kui ma ei tee kogu aeg midagi.

Kust küll selline tunne tekib? Muidugi nad liiguvad edasi. Kui sa seda kardad, lõpeta siis see kartmine, kuna vastasel juhul sa ju takistadki asjadel edasi liikumast ning Universumi loomeprotsessi. Meie hirmud on ju suurimad blokeeringud meie elus eesmärkide saavutamisel. Naudi praegust hetke. Siin on ju kõik hästi. Kõik, mida ma arvan valesti minevat, on ju vaid minu peas. Need on mõtted, emotsioonid ning hirmud. Ma ei pea tegelikult selle üle mõtlema. See on minu enda teadlik valik. Siin ja praegu.

Vaata enda ümber ringi. Kõik kiirustavad kuhugi. Aga kuhu? Kõik arvavad, et homme on tänasest parem. Aga ei ole ju. Ka homme on tegelikult praegu. Ka homme me mõtleme, et homme (ülehomme) lähevad asjad paremaks. Ma täna pingutan ja rabelen, siis on homme mõnusam elu. Aga ei ole ju. Ka homme on praegu. Asjad saavadki olla vaid praegu. Ning ma saan seda praegut muuta ka ainult praegu. Siin ja praegu.

Kuhu ma ikkagi kiirustan? Mida ma teeksin siis, kui ma saavutaksin 40 eluaastaks kõik oma praegused eesmärgid ja unistused? Kui ma jätkan kiirustades nagu praegu, siis ma lihtsalt kaotan vahelt ära 10 aastat. Ma kaotan 10 aastat võimalust nautida elu, mis mulle on antud.

Vaata enda ümber ja märka seda ilu ning harmooniat. Ära lihtsalt vaata, vaid PEATU ja vaata uuesti. Mida ma näen? Inimesi, autosid, puid, linde, lund, iseennast teatud osas ja palju palju muud. Need on kõik vahendid, mis mul on olemas, et elada. Aga elada milleks? Kas elada vaid selleks, et iga päev mõelda, et täna ma pingutan, siis on homme parem? Mis siis homme võib parem olla? Okei, mul on rohkem raha, minu firmas töötab rohkem inimesi, ma reisin rohkem ja kaugemates paikades, mul on uhkem auto ja suurem maja, mu tuttavad imetlevad mind, kuidas ma seda ikka tegin ja vanemad on minu üle uhked, et ikkagi meie poeg, mu naine tunneb ennast turvaliselt ja lastel on rohkem võimalusi valida. Aga mis siis? Kas ükski nendest asjadest annab mulle juurde midagi, et ma ennast siin ja praegu paremini tunneksin?

Proovime. Kui ma praegu hetkeks peatan kõik tegevused oma peas, olen siin ja praegu, siis mida ma tunnen? /... möödub 20 sekundit ... / Rahu ja harmooniat. Ma kuulen koera haukumist, ma tajun juba kevadist päikese soojust oma nahal, ma kuulen kuskil kaugel lennuki lendamist, mida ma tavaliselt kunagi tähele ei pane ning altkorruselt tulevat televiisori heli. Ma näen enda ja oma naise autot ning naabrimehe musta BMW 535d-d ning lume sära nende taustal. Ma tunnen, et kõik on omal kohal. Igal asjal on põhjus ning kõik, mida ma teha saan, on lasta asjadel olla nii nagu need on. Siin ja praegu.

Kui ma nüüd mõtlen, kas rahu, ilu ning harmoonia oleksid teistsugused 10 aasta pärast, kui kõik eesmärgid suure kuhjaga juba saavutanud. Minu firma on kasvanud suureks, minu maja ees on uhkemad autod ning elan suuremas majas /... möödub 20 sekundit ... / EI OLE! Ma tunnen täpselt sama tunnet. See on rahu. See on harmoonia. Kõik on hästi, kõik on omal kohal. Siin ja praegu. Rahu on täpselt sama. Muutunud on vaid teatud sümbolid minu ümber.

Ma peatan uuesti kõik. Siin ja praegu. Täna, 21.veebruaril 2009 aastal. Kui ma ei mõtle uue saabuva nädala väljakutsetele, kui ma ei mõtle oma eesmärkidele ning kuidas neid saavutada, kui ma ei meenuta midagi, kui ma peatan sisemise dialoogi, mis siis oleks? Kui ma vaid kuuletan ja tunnetan oma hingamist, ma kuulen, kuidas pastakas pehmelt liikudes mühiseb ja sõnad tekivad paberile, kuskil kauguses lendab järjekordne lennuk, ma kuulen mingeid hääli õuest, aga ma ei pööra nendele tähelepanu, ma püüan korraks vaadata päikesesse, aga ma ei suuda, sest see on liiga tugev minu jaoks. Ta on siin minu jaoks. Siin ja praegu. Ta on siin selleks, et ma saaksin elada ja kasvada. Ma vaatan uuesti ringi. Kõik on omal kohal. Nagu päike taevas, nii ka kõik muu minu ümber. Igal asjal oma põhjus. Need on sümbolid, mis aitavad mul edasi liikuda. Siin ja praegu. Ma saan neid sümboleid vaadelda ning isegi neid katsuda. Nad on olemas minu kõrgemaks hüvanguks. Kõik on hästi. Minu ümber on rahu, ilu ja harmoonia. Ma olen õnnelik.

Nüüd sulgen ma oma silmad ning viin ennast edasi elus 10 aastat. Ma olen absoluutselt kõik oma elus saavutanud. Rohkemgi veel. Koguni nii palju, mida ükski inimene iialgi ei vaja. Aga mul on vaja seda tunnet, et saada aru, mis on minu elu tähtis. Ma hingan kergelt ning hakkan kirjutama.

On aasta 2019 ning on selle aasta 21.veebruar. Ma olen 40 aastane, minu pojad on juba 14 ja 10 aastased. Mul on olemas kõik, millest kunagi keegi unistada oskaks. Rääkimata sellest, mida ma 10 aastat tagasi oma soovide nimekirja panin. Minu firma netoväärtus on $1 000 000 000 ja ma pakun tööd 10 000 inimesele, kes on minu firmas õnnelikud. Ma tegelen heategevusega Isikliku Arengu Fondi kaudu, mis annetab igal aastal $100 000 000 inimeste sisemiseks kasvuks ning oma potentsiaali avastamiseks. Ma elan majas Tahitil ookeani kaldal, kuid kuna ma reisin palju ringi, siis mul on majad ka kõikidel kontinentidel. Minu maja ees on 5 Ferrarit, 4 Porschet ja 8 Maseratit. Ma olen reisinud 28 korda ümber maailma ning külastanud ka korduvalt turistina kosmost. Ning nüüd istun ma jälle oma toas, sellel ilusal 21.veebruri päikeselisel päeval 2019 aastal ja püüan mõista, mis on minu elus muutunud 10 aastaga. Ma peatan kõik oma peas. Siin ja praegu. Ning vaatan ringi. Mida ma tunnen? /... möödub 40 sekundit ... / Rahu. Harmooniat. Suure süsteemi ühtsust ja terviklikkust. Kõik on omal kohal. Kõik on hästi. Ma olen siin. Ma olen kohal. Jälle. Siin ja praegu. Tere. Kus sa olid vahepeal?

Aga kuidas see võimalik on? 10 aastat on ju möödunud. Jah, see on imelik. Ma tunnen täpselt sama tunnet, mida ma tundsin 10 aastat tagasi. Ainuke, mis on muutunud, on minu ümber olevate sümbolite hulk ning omadused. Ning mõtted minu peas. Ma mõtlen teistsugustest asjadest, kuna mõtted üldjuhul on seotud asjadega meie elus ning asjad on minu elus muutunud. Ma tegelen igapäevaselt teistsuguste asjadega, kuna ka tegevused on seotud asjadega - sümbolitega - meie elus. Aga minu sees on kõik sama. Siin ja praegu. Mitte eile. Mitte homme. Mitte täna. Vaid NÜÜD.

Nüüd tekib mul küsimus, kuidas ma need 10 aastat mööda saatsin? Kas ma tõesti lihtsalt kulutasin need 10 aastat oma elust olles iga päev 8.00 - 20.00 rakkes oma eesmärkide saavutamisega 40 eluaastaks? Ja mida ma avastasin 21.veebruaril 2019 aastal? Et mitte midagi pole muutunud. Ma tunnen täpselt sama, vaid tühised asjad minu ümber on omandanud uue kuju ja neid on rohkem. Aga ma veetsin 10 aastat rabades hommikust õhtuni ning veetes nädalavahetused kontoris eemal oma perest, keda ma armastan, kulutades oma närve ning keha, mis mulle on antud, et nautida rahu ja harmooniat. Ja jõuda välja mitte kuhugi!!! Ma sammusin tegelikult paigal ning nägin vaid asju enda ümber vahetumas, keha vananemas ja lähedastest eemaldumas.

APPI!!! See on kõige hullem asi, mis võib inimesega juhtuda. See on nagu filmis. See on nagu vaataksin hamstrit akvaariumis, kes jookseb oravarattas arvates, et ta jõuab kohale kuhugi. Aga kuhu? Tema ümber vahetub saepuru akvaariumis, toit ning veekauss aastatega, aga temas endas ei muutu midagi. Tema muudkui jookseb. Ta ei märka, et need asjad tema ümber vahetuvad. Tal pole selleks aega. Ta tahab ju kohale jõuda. Aga ta ei jõua kunagi kohale. Sest tal pole kuhugi kohale jõuda. Tal on olemas kõik selles puuris, mida ta vajab oma eluks. Kõik, mida ta teha saab, on valikud. Valikud, kas joosta end võhmale, kuni surm teda tervitab või astuda rattast välja ning vaadata korraks enda ümber. Võtta rahulikult lonks vett, süüa ja võib-olla märgata isegi ühte hamstriplikat, kes on vahepeal puuri ilmunud, keda ta aga varem rattas joostes ei märganud. Võib-olla saada isegi poegi, mis toovad palju rõõmu. Võib-olla koos plikaga kausi ääres söömas käia ning isegi vette korraks koos pesema hüpata. Tunda elust rõõmu natukene!

See on hamstripoisi enda valik. Kas joosta rattas ning varuda hamstri kombel põske toitu ja seda akvaariuminurka peita, lootes, et see teeb teda õnnelikumaks ning kartes ja närvitsedes, et keegi, kes talle selle toidu sinna akvaariumisse pani, taas ära võtab. Ta ei tea, et seda pole vaja karta. Need suured inimhiiglased väljaspool akvaariumit armastavad teda ning soovivad, et tal oleks hea ja turvaline olla. Nad annavad talle kõik, et ta ennast hästi tunneks, inimhiiglastel on ju nii külluslikult hamstritoitu, et ta võiks ennast lõhki süüa. Tal pole vaja seda varuda akvaariuminurka. Aga ta ei tea seda.

Hamstripoisi teine valik olek võtta elu rahulikult, püüda elu nautida, sellest rõõmu tunda ning mitte ennast piinata liigse muretsemisega, mis kõik võib selles "tohutu suures" akvaariumis juhtuda. Võtta asja rahulikult ning elada. Niikuinii tuleb ühel päeval pöördumatu lõpp kõigele sellele ilusale ning siis ei ole tal vahet, mitu kilomeetrit ta maha jooksis rattas või kui suure hunniku toitu ta akvaariumi nurka kogus. Ehk on sel hetkel hoopis tähtsam see, et hamstriplika tuleks koos lastega teda viimasele rännakule akvaariuminurka saatma, teades, et teda on armastatud, koos on elatud hea elu ning nüüd on tublil hamstripoisil aeg vastu minna igavikule. Ikka siin ja praegu.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas