Oled sa kunagi tundnud ennast hästi, kui sa oled saanud kellelegi midagi head teha või sa oled kellelegi midagi andnud? Muidugi oled, see on meie loomuses ...

Aga kas sa oled endalt küsinud, miks sa nendel hetkedel ennast hästi tunned? Kuna kogu maailm räägib, et meie õnn peitub rahas ja asjades, siis peaksime ennast hästi tundma ainult juhul, kui me saame midagi. Ehk siis me peaksime kõige suuremat naudingut tundma hetkel, kui keegi meile midagi kingib, me ostame midagi uut endale või keegi teeb meile heateo.

Kuid sageli on ju hoopiski nii, et kui keegi teeb meile midagi head lihtsalt niisama, siis me tunneme ennast pigem kummaliselt justkui võlglasena. Ta nagu andis meile midagi, aga me ei andnud talle midagi vastu. Ma ei tea, kas see tuleneb sellest, et meie ühiskonnas väärtustatakse paljuski kõike rahas, kuid minul isiklikult on küll pikka aega olnud tegemist oma uskumusega, et ära jää kellelegi midagi võlgu. Just seepärast ei suuda ma mõista oma tuttavaid, kes rahulikult elavad olles oma headele tuttavatele võlgu ning see absoluutselt ei häiri neid. Need on olnud mulle head õppetunnid, mis näitavad, kui erinevad võivad olla inimloomused ning miski ei ole õige või vale. Asjad on nii, nagu nad on.

Kust saab andmine alguse

Me arvame, et asjad teevad meid õnnelikuks, aga me tunneme ennast hoopiski õnnelikuna siis, kui me saame teistele inimestele midagi anda. Siin on ju väike vastuolu, kas pole? Millest see tekib?

Et sellele küsimusele vastust leida, peaksime minema päris algusesse. Mitte algusesse ajalises mõõtmes, vaid algusesse universaalses mõõtmes ja küsima, kes me tegelikult oleme? Kes on see see andja, kes annab ning sellest rõõmu tunneb?

Sellele küsimusele vastamine muutub aga hetkega mitmetasandiliseks, sest üldjuhul oleme me ju harjunud ennast samastama kellegagi, kes me tegelikult ei ole. Kui me hakkame vastama küsimusele, kes annab, võid sa vastata Mari, Mati või Kalle. Aga miks Mari tunneb ennast hästi, kui ta annab? Mari ju arvab, et ta tunneb ennast hästi hoopis siis, kui ta saab midagi. Ja samal hetkel ei saa Mari tunda ennast nii hästi, sest ta annab, kui ka halvasti, sest ta annab ära.

Järelikult on Maris veel midagi või kedagi, kes tunneb ennast andmise hetkel hästi. Ehk ei saa andmine algust mitte Marist, vaid kuskilt palju sügavamalt?

Miks me tunneme ennast hästi, kui me saame midagi

Nagu eelpool juba mainisin, samastame me ennast sageli kellegagi, kes me tegelikult ei ole - Mari, Kalle või Matiga. Aga Mari omab ju identiteeti ning karakterit. Tal on oma isiklik ajalugu, tal on oma sõprusringkond, tal on oma arusaamine elust. Ta on Keegi. Ja see Keegi vajab iseendale pidevat õigustust, et ta on olemas ning tal on õigus.

Et seda teha, võitleb Mari pidevalt kogu maailmaga, et säilitada see identiteet. Näiteks, kui Mari usub, et ta on rikas, siis peab ta tegema endast kõik oleneva, et tõestada eelkõige iseendale ning seejärel kogu maailmale, et ta on rikas. Et seda tõestada, vajab ta asju, vastavaid käitumisnorme ning elamisharjumusi. Ja isegi, kui Mari ei ole tegelikult rikas, siis ta ei saa oma "nägu kaotada" enam. Ja ta teeb kõik, et säilitada enda identiteeti.

Üks viis oma identiteeti säilitada, on koguda asju, mis seostuvad rikkusega. Kuna Mari tunneb sisemuses hirmu, et juhul, kui tal ei ole neid asju, ei paista ta piisavalt rikas ning võib-olla ühiskond ei usu, et ta on rikas. Tegelikult tõenäoliselt ühiskond on ammu juba arusaanud, et Mari ei ole rikas, sest see ju paistab välja, kuid Mari ei suuda sellega leppida. Ning niimoodi süveneb temas sisemine konflikt, mis viib depressiooni ning suure tõenäosusega füüsiliste haigusteni.

Seega, Mari tunneb ennast hästi, kui ta midagi saab, sest selle kaudu kaitseb ta oma identiteeti. Ta samastab ennast selle identiteediga ning selle alalhoidmise viisiks on saada pidevalt asju juurde. Ta ei tunne ennast hästi mitte seetõttu, et need asjad talle ka tegelikult meeldiksid ja rõõmu tooksid, vaid ta saab iga lisanduva asjaga juurde sisemist kinnitust, et ta on õigel teel.

Miks me tunneme ennast hästi, kui me anname midagi

Aga mingitel hetkedel valdab Marit kummaline tunne. Ta on alati arvanud, et ta saab õnnelikuks siis, kui ta saab asju juurde, kuid mingitel momentidel tunneb ta hoopis rõõmu andmisest. Mari on segaduses.

Me oleme seesmiselt kõik ühesugused. Ka Mari ning mari-sugused. Ning seest oleme me kõik andjad, loojad. Meie sees on muutumatu monaad, mis juhib meie kõiki protsesse ja tegevusi kõike algsemal tasandil. See on puhas ja terviklik osake Kõiksusest, mis muudab meid Inimeseks. Jah, inimeseks suure algustähega, mitte Mariks, Kalleks või Matiks. Kuna see on osake sellest, mida inimesed väikese algustähega on erinevalt tunnetanud ning temale ka erinevaid nimetusi andnud aegade algusest peale, siis on "andmine" tema jaoks lihtsalt omane tegevus. See on tema loomulik omadus, mida inimesed varjutavad oma hirmude ning tõekspidamistega ja seetõttu unustavad ära, et andmine on ka nende loomulik omadus.

Sel hetkel, kui me mõistame, et me oleme tõepoolest osake ühest suurest tervikust, suudame me aktsepteerida nii saamist kui andmist. Me teame, et terve maailm on alati tasakaalus. Me julgeme anda, sest me teame, et me saame vajadusel alati ka ise. Ja me julgeme vastu võtta, sest me teame, et meile antakse universaalsest armastusest, mitte egoistliku eesmärgiga saada tagasi, mis paneb meid tundma võlglasena.

Vastus küsimusele, miks meile meeldib anda, on lihtne: Sest me oleme sellistena siia maailma sündinud.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas