Inimesed on õnne otsinud oma elus aegade algusest peale. Ja hämmastav on see, et seda otsitakse siiani. Vaatamata meie ülikiiresti arenevale ühiskonnale on kõik - teadlased, arstid ning psühholoogid - nõutud, kuidas inimesi aidata. Teadlased töötavad välja uusi mudeleid, arstid kirjutavad välja uusi retsepte ning psühholoogid annavad igal nädalal uut nõu - kuid missugused on tulemused? Sellele küsimusele oskab igaüks ise vastata.

Aristoteles ütles 2300 aastat tagasi niimoodi: "Inimesed otsivad õnne õnne enese pärast. Kõigi teisi eesmärke - rikkust, armastust, võimu jt - soovitakse saavutada ainult seepärast, et need peaksid meid õnnelikuks tegema".

Nagu näha, said inimesed juba nii ammu aega tagasi aru, et midagi on inimeste peas valesti. Nad mõistsid, et inimesed otsivad püsivat rahulolu valest kohast. Aga kust kohast seda siis otsida?

Miks me ei ole oma eluga rahul?
Peamine (tegelikult vist ainuke) põhjus, miks inimesed kogevad elus rahulolematust, seisneb faktis, et nende elu ei vasta nende ootustele. Meil kõikidel on teatud tüüpi nägemus elust, ning juhul, kui meie elu tegelikult ei ole selline, tekib kohe meis trots ning rahulolematus.

Seda on väga lihtne testida. Võta ükskõik, missugune eluline juhtum enda elust, mis tekitab sulle praegu muret, ja sa avastad, et see tekitab sulle muret ainult seetõttu, et olemasolev olukord ei ole selline, nagu sa sooviks. Sa soovid midagi oma elus muuta - järelikult on lõhe sinu ootusel elule ning tegelikul elul. Kogu müsteerium. Kui me suudaksime võtta oma elu igal hetkel sellisena, nagu see on, kaoks ära hetkega igasugune kannatus ja me kogeksime ainult rõõmu.

Millest kannatus alguse saab?
Okei, kui me isegi teame, et meie kannatused ja mured saavad alguse lõhest ootuse ja tegelikkuse vahel, siis tekib küsimus, millest see lõhe alguse saab. Jah, igapäevaste murede suhtes on see arusaadav, aga miks meie suured eesmärgid ning nende saavutamise võimalikkus on meile murettekitavad?

Et sellele küsimusele vastata, on hea vaadata, millest saavad meie eesmärgid alguse. Millest lähtuvalt me püstitame endale eesmärke - kas enda sisemistest tunnetustest, või millestki muust? Kas me soovime oma elus saavutada midagi, mis resoneerub meiega ning paneb meil südame põksuma, või me allume millelegi suurele?

Muidugi allume millelegi suuremale. Me ju allume sotsiaalsetele programmidele, mis ütlevad meile lapsest saati ette, missuguseks me peame saama, et olla edukad. Meid "õpetatakse" juba lasteaias, et tugevamad jäävad ellu; koolis, et praegu õppimine toob tulevikus edu; meedias, et rikkad ja kuulsad on ihaldusväärsed ja me soovime olla ka ju ihaldusväärsed, ning muidugi reklaamiagentuurid, kes ütlevad meile igal sekundil, et meil on vaja "seda asja", sest alles siis saame me õnnelikuna ning täielikuna tunda.

Järelikult on meilt ära võetud vaba tahe otsustada, missugused eesmärgid üldse püstitada. Me soovime olla edukad, kuulsad ning ilusad mitte seepärast, et me tõesti tunneme, et me seda vajame, vaid selleks, et vastasel juhul oleme me väärtusetud. Kui me soovime olla Keegi meie ühiskonnas, peame me ennast upitama sellele redelipulgale, kus on kõik teised edukad Keegid - vastasel juhul meil ei ole lootustki olla Keegi. Ning isegi sellele pulgale upitamine ei sõltu enam meie vabast tahtest - kogu ühiskond programmeerib meid sinna tahtma. Vaid mõned üksikud ärkavad ühel hetkel ning küsivad endalt, mis toimub? Miks ma sinna tahan minna? Mis on minu motivatsioon - kas ma ise tahan seda, või seab selle mulle ette ühiskond eeltingimusena?

Kulgemine - kunst olla õnnelik.
Kulgemiseks nimetavad inimesed seda tunnet, mis kaasneb tegevusega, kus meie sisemise ja välise maailma vahel tekib harmoonia. Me ei saa kogeda kulgemist tegeldes eesmärkidega, mis meid tegelikult ei innusta. Ja isegi, kui me arvame, et mõned eesmärgid on meie enda omad - saada kuulsaks ning edukaks, omada selliseid asju ning tuttavaid - , siis ennast uurima hakates võime me avastada, et see pole minu enda tegelik soov. Ma olen seda kõike tahtnud vaid seepärast, et olla Keegi. Sellisel hetkel on hea endalt küsida, et kui ma elaksin üksikul saarel, kas ma siis ka sooviksin kõiki neid asju? Kui vastus on "ei", siis järelikult ei soovi me neid enda pärast.

Kulgemist on uuritud enam kui 100 aastat ning selle käigus on püütud mõista, mis teeb inimesed õnnelikuks. Kuna ühiskond on õnnetu, siis on see valdkond lihtsalt teadlastele palju huvi pakkunud. Ning tulemused on väga põnevad.

Kulgemist saame me kogeda nende tegevuste korral, kus meie tähelepanu on vabalt suunatud eesmärkide saavutamisele ning meie tähelepanu kui psüühilise energia kasutamist eesmärgipäraselt ei sega häirivad faktorid.

Kui see tundus liiga keeruline, siis lihtsamini öelduna tähendab see, et me saame kulgeda - nautida oma elu - juhul, kui me suudame väljuda ühiskonna poolt meie pähe installeeritud programmist ning avastame eesmärgid enda seest, mis tõeliselt innustavad meid. Sellisel juhul on meie eesmärgid seotud meie oskuste ning võimetega, ja me saame nautida seda, mida me teeme.

Aga kõik need autod, majad ja lennukid
Uudishimulik lugeja võib nüüd küsida, et mis saab kõikidest nendest unistustest, mis tal on - palju raha, suured autod, kauged reisid jms?

Mitte midagi ei saa. Kuid nii kaua, kuni me usume, et meie sisemine viis laulab sellest, kuidas saaks uuema automudeli või suurema maja, oleme me jätkuvalt ühiskondliku programmi meelevallas. Vaevalt saaks keegi oma suurimaks kireks nimetada 3 korruselist maja ookeani kaldal? Mida see annaks talle? Ma mõtlen peale peavalu ning üüratute hoolduskulude. Tõenäoliselt soovime me sellist maja seetõttu, et meie peas jookseb programm, mis ütleb läbi meedia, Hollywoodi filmide ning interneti, et sellistes majades elavad õnnelikud inimesed. Kuid seadeski endale eesmärgiks selle maja saamise, siis kuidas me saaksime kogeda kulgemist? Kuidas me saaksime kogeda nauditavat teekonda, mis toob meil silma särama ning naeratuse näole? Parimal juhul saab olla maja meie nauditava teekonna tulemus - me kunagi ostame selle, sest meie kulgemine oma tõeliselt inspireeriva eesmärgi suunas on kogunud meile nii palju raha, et me saame sellise maja endale osta. Ja selles pole ju midagi halba. Ega asjad oma olemuselt halvad ei ole. Jutt käib ju motiividest, mitte asjadest. Asjad on kõik head oma olemuselt. Ja täiesti neutraalsed.

Usalda iseennast
Seega esimene samm on alati mõista, mida ma tegelikult oma elult tahan. Ei, mitte kõiki neid asju, mida ma tahan omada, ja mis peaks minu "valu" vähendama, vaid mida mulle meeldib teha? Sest kulgemine on otseselt seotud tegutsemisega - mitte tulemustega. Kulgevad inimesed on autoteelilised - nad naudivad tegevust ennast, ja nende jaoks on tulemus teisejärguline.

Ehk siis hea on jätta korraks kõrvale oma Suurte Unistuste nimekirjas olevad suured majad ning uhked eralennukid, vaid püüda kuulata seda viisi, mida laulab meie süda. See ei ole lihtne, sest meid pommitatakse kogu aeg erineva infoga, mis ei luba meil iseennast usaldada. Kuid see on väärt proovimist. Ja kui see avaneb, siis tagasiteed enam ei ole.

_______________________________________

Soovid kulgemise kohta rohkem teada?
Vaata Kompass

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas