Eilse seisuga olen Hiinas veetnud nädal aega. Ma tean, et see on väga lühike aeg kodus, aga hiilgama pikk aeg reisil. See ei ole üllatus, sest teadlased on välja selgitanud, kuidas meie teadvus aega registreerib - mida rohkem uut kogemuste materjali, seda pikemana periood tundub.

Seetõttu võid sa olla kogenud, kuidas väikese lapsena suved väga pikad tundusid, aga nüüd lendavad need justkui minutid. Alles algab mai, kui juba ongi septembri teine pool käes. Ei, asi ei ole selles, et aeg lähekski täna kiiremini kui 20 aastat tagasi, vaid selles, kuidas meie teadvus sündmuseid registreerib. Väikese lapsena juhtub meie elus iga päev midagi uut ja huvitavat, mille teadvus kategooriatesse ning kronoloogiasse lahterdab. Täiskasvanuna on aga kõik sama ning üksluine - uut materjali ei ole, mistõttu ei pea aju ka vajalikuks seda registreerida. Kui aga teadvus uut materjali registreerimiseks ei leia, tundubki meile, et aeg lendab väga kiiresti.

Tahtsin elada Hiina elu
Paljudele inimestele meeldib reisida. Mis mulle aga reisimise eriti põnevaks muudab, on see, kui ma saan uude ühiskonda ning keskkonda päris sisse imenduda. Liikudes erinevates riikides ringi grupiga või enda poolt organiseeritud kiir-tuuriga jäävad sageli paljud igapäevanüansid märkamatuks. Kui aga võtta aega ning jalutada rahulikult mööda võõra linna tänavaid, otsida rahulikult uusi söögikohti ning tajuda sind ümbritsevate inimeste tegelikku elu-olu, anname ka reisimisele hoopiski uue tähenduse. Sellisel viisil saame elada päris selle riigi elu, mida külastame, mitte ei tule vaatama, mis elu kohalikud inimesed elavad.

Paradiis ning põrgu asuvad kõrvuti
Eile näiteks käisin Hiina kinos. Lihtsalt tuli mõte teha midagi, mida hiinlased teevad. Esialgu tundus see mõte hirmutav, sest elades Guangzhou äärelinnas ei osanud arvata, missugused kinod Hiinas välja näevad. Arvestades mind ümbritsevat vaesust, siis esimene mõte oligi, et tõenäoliselt on kinod eelmisest sajandist ning sama mustad ning räpased nagu Guangzhous äärelinna tänavad.

Mõeldud, tehtud. Lasin hotelli administraatoril kirjutada paberile Hiina keeles, et soovin minna kinno ja läksin taksot jahtima. Üllatus oli minu jaoks suur, kui takso peatus suure ning imeilusa kesklinna kaubanduskeskuse ees, mis oma mahult võis olla umbes 4 Viru keskust Tallinnas. Tulede sära, miljoni - autod maja ees parkimisplatsil ja ilusad hiinlased rõõmsate nägude ja suurte ostukottidega nende ümber toimetamas. Ma olin jahmunud. Ma olin sattunud põrgust otse paradiisi. Ma ei oleks iial arvanud, et ääretust vaesusest on vaid 3 km pikkune tee täielikku paradiisi. Ning kino?! See oli kõige kaasaegsem 3D kino, mida ma kunagi näinud olen. Seal näidati Ameerika ulmefilmi ning kõik oli väga viisakas ja korralik.

Jah, Hiinas elada on hea, aga selleks tuleb tunda elureegleid - vaesed vaesemaks, rikkad rikkamaks.

Kuidas hiinlased täiskasvanuks saavad?
Hiina karme elureegleid tutvustas mulle ka üks noormees Hong Kongi messil, kellega ma juhuslikult lõunalauas tuttavaks sain. See oli väga meeldiv ning sõbralik poiss, kes oli 2 aastat tagasi rikaste vanemate poolt "välja visatud", et iseseisvaks saada ning elus midagi ära teha.

Jah, sa lugesid õigesti. See poiss visati sõna otseses mõttes peale ülikooli lõpetamist vanemate kodust välja, et ise edaspidi hakkama saada. Talle anti kaasa 500 kohalikku raha (umbes 800 krooni) ning öeldi, et mine. Eriti põnevaks muudab selle olukorra fakt, et tegelikult on poisi vanemad on väga jõukad inimesed - isa on doktor ning ema on õppejõud ülikoolis. Raha ei ole nende jaoks küsimus - nendel on seda väga palju. Küsimus on pigem Hiina elureeglites ja selles, kui pikalt lapsi "nunnutada". Kõige valusam oligi poisi jaoks see, et kuni väljaheitmiseni hellitati teda liialt - ta oli saanud kõik, mida ta oli tahtnud. Ta oli aru saanud elust, et siin tulebki kõik kergelt - vaid küsi, ning sulle antakse. Ootamatult keerati tal aga kõik kraanid kinni ja öeldi, et nüüd pead ise selle kõigega hakkama saama.

Ta rääkis, kuidas ta nuttis esimesel nädalal igal õhtul, sest tundis end nii üksiku ja eemaletõugatuna, ja ei suutnud leida kohta selles maailmas. Aga siis hakkas kõik vaikselt paika loksuma. Ta leidis alguses töö ühes algkoolis inglise keele õpetajana, kus ta teenis taskuraha, et hinge sees hoida. Siis mõned kuud hiljem leidis ta töö firmas, mille kaudu ta nüüd ka Hong Kongi messile oli tulnud. Ta paistis rõõmsa ning õnnelikuna. Ta ütles koguni, et tegelikult on ta oma vanematele väga tänulik, sest ta on selle kahe aastaga aru saanud paljudest elureeglitest, mida ta ei oleks iialgi vanemate juures elades teada saanud.

Sellised on Hiina elureeglid. Ning see on alles algus. Olen kindel, et avastada on veel palju.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas