Eesmärkide saavutamine »

Kui on aeg peatada aeg
[09. veebruar 2010 | Kirjutas: Kaido | 6658 korda loetud | kokku kommentaare: 18]

Täna peatasin ma üle pika aja enda jaoks aja. Viimased vähemalt poolteist kuud olen ma pidevalt kaugenenud sellest, mis pakub mulle rahu ning rahulolu ning ma olen taga ajanud midagi, mida me mitte kunagi kätte ei saa. Mis see on? Ma ei tea ... vastasel juhul oleks see kättesaadav ...

Üldjuhul me liigume ühes suunas kahest: a. me liigume oma eesmärkide suunas b. me liigume oma eesmärkidest eemale. Aga kolmas tee on ka olemas - me ei liigugi kuhugi suunas. Me hoopis laseme eesmärkidel liikuda enda suunas.

Liikumine eesmärkide suunas

See eeldab pidevat tegutsemist ja kuhugi kiirustamist. Meil on kuhugi määramata või määratud tulevikku püstitatud eesmärgid ning me tegeleme pidevalt iseendaga, et need eesmärgid saavutada. Me mõtleme õigeid mõtteid, teeme afirmatsioone ning mantraid, töötame ja peame läbirääkimisi - meil on ju lõppkokkuvõttes eesmärgid ning nendega kaasnevad kohustused, mida keegi teine meie eest ära ei tee.

See on kohutavalt kurnav tee. Viimastel kuudel olen ma täiesti läbi imbunud eesmärkide saavutamisest. Ma olen järjest lugenud mitmeid raamatuid sel teemal, viinud läbi ise kaks seminari ning pidevalt põrkunud ka kokku inimeste, kuulutuste ja artiklitega, mis räägivad ühte ja sama - tuleb saavutada oma eesmärgid. See on lihtsalt mu ära väsitanud. On aeg midagi oma elus muuta. Taaskord.

Täna hommikul ärkasin ma üles ning sisetunne ütles, et pane kõik seisma: "Ma ei viitsi enam ...". Vaatasin aknalauale, kust vaatasid vastu Richard Bransoni, Robert Kiyosaki ning Sharon Lectheri raamatud, mis kõik räägivad samast asjast: "Kuidas saavutada eesmärke ning saada õnnelikuks". Tegin arvuti lahti ning sealt vaatas mulle vastu üks uus kutse seminarile, mis räägib sellest, kuidas saavutada eesmärke ning saada õnnelikuks. Vaatasin oma laupäeval läbiviidud seminari materjale ning inimeste tagasisidet ning need rääkisid mulle jälle sama - kuidas saavutada eesmärke ning saada õnnelikuks. Mu pea oli peaaegu plahvatamas, kuna seda kõike on liiga palju. Me kõik räägime kõikidele sellest, kuidas saavutada oma eesmärke ning kuidas olla õnnelik, aga miks siis maailm ei ole õnnelik ja miks siiski nii vähesed saavutavad oma eesmärgid? On aeg see välja uurida.

Mis on muidugi eriti irooniline, on asjaolu, et ma ju räägin ka ise kogu aeg eesmärkide saavutamisest, külgetõmbeseadusest ning oma elu loomisest. Ja nüüd hakkas see kõik mulle ootamatult vastu. Aga ka see ei asja kõige naljakam külg. Kõige naljakam külg ja isegi paradoksaalne on see, et tegelikult see kõik toimib. Ausalt. Ma ei valeta ning ei räägi seda selleks, et te tuleksite minu järgmisele seminarile. See kuramuse külgetõmbeseadus tõesti töötab, kas me seda soovime või mitte. Isegi, kui igapäevaselt on vaja endaga tööd teha ning aeg-ajalt on see stressirohke, siis tulemused perspektiivis on täiesti hämmastavad. Minu elu on muutunud 1,5 aastaga kardinaalselt, ootamatult on minu ellu tekkinud vabadus ning ka raha, mis lubab mul tegelda nende asjadega, mis mulle meeldib. See ei oleks võimalik lihtsalt juhuste tagajärjel. Ma tajun liiga suurt sünkroonsust, et seda kõike lükata juhuste kontole.

Jah, ma kinnitan iseendale ning võin kinnitada ka sulle, et see kõik tõepoolest toimib. Aga see pole asja point.

Liikumine eesmärkidest eemale

Kõik targad õpetajad ütlevad, et juhul, kui me ei tegutse ning ei liigu eesmärkide suunas, liigume me eesmärkidest eemale. Ausalt öeldes ma isegi ei tea, kas see peab paika. Mina isiklikult olen igatahes kogenud nii ulmelisi asju, et isegi siis, kui me peatame aja ning võtame hoo maha, tekivad hoopiski võimalused meie ellu. No jah, ma pean nendest võimalustest kinni võtma, aga just rahunemise ning aktsepteerimise kaudu loome me oma ellu sünkroonsuse, mis võimaldab meil oma unistuste poole liikuda. See on meie sisemine rahu ning vägi, mis tegelikult loob, mitte teadliku mõistuse 101 protsendiline rakendamine, püüe kontrollida elu ning asjade kulgu. See ei loo, see viib meid eesmärkidest eemale.

Kas sa märkad praegu vastuolu? Ühelt poolt peaksime me pidevalt tegutsema ja pingutama, sest seda räägivad kõik inimesed, kes kunagi on edu saavutanud. Teiselt poolt aga näitab minu isiklik kogemus, et murrangud on toimunud just siis, kui paned asjad seisma ning lubad Elul ise asjade kulgu kontrollida.

Kus asub siis tõde?

Ma usun, et tõde asub meie peas. Kuidas me suudame end vabaks lasta, kui me oleme harjunud kontrollima oma maailma? Kohe, kui me otsustame, et me ei kontrolli ise enam oma elu, hakkab seda paljuski kontrollima hirm. Ja see on veel hullem ju. Kui hirm meid kontrollib, siis läheme me kindlasti vales suunas.

Aga kuidas vabaneda hirmust, liigsetest püüdlustest ning kontrollivajadusest üheaegselt?

Pakun välja ühe tee, mis aitab alati minu puhul. Ehk on sellest kasu ka sinule.

1. Tegelikult tähtsad asjad

Ära muretse nii palju selle pärast, et sa ei tea, millised on sinu suured eesmärgid elus, vaid mõista, mis on sinu jaoks elus tõeliselt tähtis. Ära siis püüa teha endale seda 101 nimekirja või mida iganes, mis on sulle keeruline ning vastumeelne, vaid mõtle lihtsalt, mis asjad on sinu jaoks olulised. Kui see on perekond, siis saada kõik muu kuu peale ning keskendu perekonnale. Kui see on mõni hobi, siis keskendu sellele. Kui see on sinu karjäär, võid keskenduda ka sellele. Aga ära palun üle pinguta. Suure tõenäosusega sa pettud selles ühel päeval.

2. Vaata üle oma kohustused

Meil kõikidel on elus omad kohustused. Aeg-ajalt on hea need üle vaadata ja teha korralik harvendamine. Küsi endalt, kas ma pean kõiki neid asju ikka kindlasti tegema? Mis on nende eesmärk? Mina mõnikord näiteks lihtsalt kustutan oma tegevuste nimekirjast hulga asju ära, kuna mingil hetkel olid need olulised, aga nüüd tunduvad, et võiks need küll ära teha, kuid küsimus on, kui suurt mõju nad avaldavad? Ja teine küsimus on, mis valdkonnale nad mõju avaldavad ja kas see valdkond on üldse minu jaoks hetkel prioriteet?

3. Tee iga päev natukene vähem

See on minu isiklik lemmik. Me oleme nagu oravad rattas. Ärkame, ja tegutseme ... Tead, ma ei viitsi mõnikord mitte midagi teha. Isegi, kui mul on kohustused, jätan ma need lihtsalt täitmata. Sest mul on suvaaaaa .... Kui ma seda esimest korda proovisin, oli see üsna suur julgustükk, aga peagi avastasin, et mitte midagi ei juhtu. Pagan küll, see on minu elu lõppkokkuvõttes. Ja kui siin on midagi, mis mulle ei meeldi, siis mina olen see, kes otsustab asju, mitte välised tingimused. Kõik.

4. Jäta asjade vahele ruumi

Sõltuvalt, mis tööd me teeme, armastame me oma kalendri täis bukkida. Aga mitte enam! Jäta endale aega hinge tõmmata ning kasvõi hetk värset õhku hingata. See on seotud eelmise punktiga. See on ju sinu elu. Mis kuramus eesmärgid - ainuke vähegi tõsisem eesmärk on elada ning elu nautida. Kõik muud eesmärgid on mingid virtuaalsed nähtused, mille saavutamisel arvame me saavat õnnelikuks. Ma luban sulle, et ei saa. Seega, võta endale aega ning ela oma elu.

5. Aeglusta oma käiku

Tee asju rahulikult ning võta iga asja tegemiseks piisavalt aega. Ära kiirusta. Elu ei jookse eest ära. See on kindel. See on suur illusioon, kui me arvame, et peame kõik asjad ära tegema, siis me saame oma eesmärkidele lähemale või veel parem, siis me saame õnnelikuks. Mitte tuhkagi. Õnn ei seisne välistes saavutustes, õnn on pelgalt sinu sisemine seisund. Selle peale võid ka "mürki" võtta.

6. Söö aeglasemalt

Minu suur probleem. Ma vist arvan, et riis saab kausist otsa, kui ma endale ei teadvusta, et võta rahulikult, mees. Naudi suutäisi ja tunne mõnu maitsest. See ei aita sul kindlasti saavutada ühtegi konkreetset eesmärki, aga see treenib sind võtma elu rahulikumalt.

7. Sõida aeglasemalt

Ralliässad, tähelepanu!!! Võtke rahulikult! 99% liiklusõnnetustest on tingitud valedest sõiduvõtetest ning vähestest kogemustest. Seega, kui tahad, et sa mõnegi oma eesmärkidest saavutad, võta hoogu maha. Siin on ka teisi liiklejaid, kes tahavad koju oma pere juurde jõuda. Ning lisaks võimaldab sul see aknast korraks välja vaadata ning võib-olla märgata loojuvat päikest, mis võib sulle meenutada, et on midagi veel olemas selles suures ja kummalises maailmas.

8. Ära tee mitte midagi

Kui kolmas punkt soovitas teha mõnda asja vähem, siis tõeline tuleproov on üldse mitte midagi teha. Tead, see on puhtalt sinu mentaalsus, mis ütleb sulle sellisel juhul, et sa pead tegutsema, muidu variseb maailm kokku. Ei ta varise kuhugi. See on pelgalt soov kontrollida oma maailma, mitte kuhugi kivisse raiutud tarkus. Kui sa ei usu seda, siis miks ei varise maailm kokku nende kahe päevaga, mida me nimetame nädalavahetuseks?

9. Harjuta siin ja praegu olemist

See on kahtlemata üks raskemaid ülesandeid. Kunagi ma kirjutasin ka sel teemal ühe artikli ning oli mingi seltskond, kes ütles, et sellega nendel ei ole probleemi. Nad lihtsalt ei ole vee taibanudki, mida selle all mõeldakse ...

10. Muuda oma elu lihtsamaks

Minimalistlik Jaapan on hea näide, kuidas tühjendada oma pea üleliigsest. Kui me hakkame iseendaga tööle, märkame me varsti, et pea justkui selgineb. Selle asemel, et püüelda selle poole, et tahaks rohkem omada, tekib hoopis tunne, et tahaks kõik oma asjad ära mahutada ühte seljakotti ning kõik. See oleks hea elu. Me ei ole oravad, kes varuvad toitu talveks. Mis asi see talv antud juhul üldse on? Ära unusta ära, et me sureme varsti kõik niikuinii ära ning siis pole selle träniga midagi teha. Minu ettepanek on tegelda sellega, mille sa hauda kaasa võtad. See on ainuke püsiv asi meie maailmas. Kõik muu hävib. Uus auto, mille sa ostad, satub avariisse ning muutub vanarauahunnikuks. Paremal juhul on ta 1a pärast juba vananenud ning sa pead hakkama koguma uut sissemakset, et esindusest parem endale tellida. Modell, kellega sa kohtusid, on 30 aasta pärast samasugune nagu sinu ema on praegu. Kui sa oled ise modell ning sa arvad, et sa oled seetõttu parem kui kõik paksud ja keskpärased naised sinu ümber, siis ka sinu sära on ajutine. Naudi seda ilu ning tähelepanu, aga ära unusta, et see on kaduv. On hea, kui sel hetkel, kui esimesed kortsud silmanurka tekivad, oleme me avastanud, et elus on midagi veel peale minu ning minu maailma. Sest mida hiljem me seda avastame, seda valusamalt see vastu laupa lööb. Aga löök ei jää tulemata, see on kindel. Sest me elame ajutises ning kaduvas maailmas.

Eesmärgid, eesmärgid, eesmärgid ... kes neid saavutada jõuaks Kaotused, kaotused, kaotused ...kui elu vaid neid meilt ei nõuaks Autod ja majad ning ehted ... need ükspäev ju muutuvad põuaks Vabadus, vabadus, vabadus ... kui lahkunult sinna sa sõuad ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
09. veebruar 12:38 Marju K. kirjutas:
Sa oled kõigest sellest jamast vist väsinud-pole hullu, vahest on ka sellest puhata vaja. Minu puhul kehtib see,et siis just asjad juhtuma hakkvadki, kui mul on kõigest kopp ees ja ma võtan aja maha...loodan, et sinu puhul ka.....Edu sulle ja naudi puhkust!
09. veebruar 14:03 Jaan kirjutas:
sinu aastaeesmärke vaadates on siin suur vastuolu - eesmärkides on sul mitu kohta, kus lubad iga päev midagi teha - joosta 5 km ja kirjutada artikli jne - kas see ongi see tohutusuur pinge?
Alguses on lahe tunne saavutatu üle, kuni patareid tühjaks saavad. Vahest on esmaspäev, kus tahad täiega puhata ja mittemidagi teha nö patareisid laadida. Vahest on tunne, et jookseks 5 km asemel 10, aga vahel tundub endale antud lubadus ja eesmärk 100 kg raskusena turjal. Pinge tekib ka sellest, et alateadvuses mõtled nt Kaidole, kes on jube tubli, aga mina olen nagu luuser, et ei viitsi täna 5 km joosta või midagi kirja panna ning alateadvus võib seda võtta kui enesehävingut, negatiivset.
Tundub, et tõde on kuskil keskel, st tuleb ikkagi seada õigeid eesmärke ja teha õigeid asju. Aga kõige olulisem on ikkagi pealehakkamine. Eesmärk ja ettevalmistused nt oma äri omamisest ei ole midagi väärt, kui midagi ette võta. Õpeta meile seda momenti, kuidas sa peale pankrotti eesmärke ja tegevusi ette võtsid ja tegid. Kas selleks peab olema mingi suur impulss nagu pankrot? Kuidas saada tegutsema hakkamise tugevat initsiatiivi nö "tühjalt kohalt"? Tundub, et oma mugavas "ots-otsaga" kokkutulemise oravarattas ehk pangavõla rattas, me unistame ja unistame ning lükkame seda tegeliku elu elamise unistust aastast aastasse. Me ju teame ka seda, et see alustamine ei ole niisama - et loen Kiyosaki raamatu läbi, annan lahkumisavalduse ja hakkan nö "rikkaks isaks". Siiski lükatakse aja prügikasti ka selliseid ideid, millest oleks tegelikult ka asja saanud. Oleks sellel teemal mõttekaaslasi.
09. veebruar 14:41 Miina kirjutas:
Mul on sinu üle nii hea meel. Selles kirjutises oleva sõnumi üle on nii hea meel. Et sina sellest kirjutasid, on eriti hea meel. Ah ma ei oska seletada. Mul on hea meel lihtsalt. :)
09. veebruar 16:33 K kirjutas:
Mõnikord on nii, et oled seadnud endale eesmärgid ja liigud nende suunas väga kindlalt. Täitsa kaua aega võib sedasi tahtejõu pealt liikuda...
Mingil hetkel tunneme, et kõik pole nagu alguses, pole piisavalt powerit enam iga päev või kipuvad teistsugused, segavad mõtted meie meeli ähmastama.
See ongi igati normaalne. Inimene on ju mõtlev ja arenev olend, mitte staatiline masin. Seoses õppetükkide ja väikeste saavutustega elus võivad muutuda ka prioriteedid.
Ühel hetkel tundub, et ma väga tahaksin saada nt arstiks. Veedad iga päeva ainult selle nimel töötades - siht kõvasti silme ees. Ühel hetkel saad aru, et mingi jama on... Ma ei tunne end selles rollis enam hästi ja kindlalt. Ma ei julge nt võtta sellise uljusega enam vastutust teiste elude eest... Ja siis ongi aeg peatuda ning järgi lasta ja mõelda, lihtsalt olla.
Samal ajal toimub inimese sees muidugi väga konfliktne dialoog: "Ma olen ju terve elu siiani pühendanud selle ühe eesmärgi nimel, kas ma tõesti annan nüüd alla...? Mõtle hoolega järele, püüa ikka vee, proovi, äkki õnnestub...!"
Muidugi on järelemõtlemise aeg hirmutav. Aga veelgi hirmutavam oleks veeta oma tulevane elu iga päev hirmu, et kas ma olen piisavalt hea ja saan hakkama, küüsis.
Üks väga armas inimene tuletas mulle hiljuti meelde, et pole midagi hirmsamat sellest, kui terve elu hirmus veeta.
Enda sisse vaatamise ja lihtsalt olemise ajal võib tulla selgus, et ma saan nt ka meditsiiniõena inimesi aidata. Ma ei pea ju võtma endale seda kõige suuremat vastutust, kui ma pole selleks valmis. Saan olla rahul ja õnnelik ka teises suunas liikudes.
See, mis kunagi tundus ainus ja tõeline, võib aja möödudes ja ennast arendades järsku tunduda vähem tähtis. Nt. samal arsti näitel see põhiline missioon jääb ju alles. See pole ju mitte arstiks saamine, vaid inimeste tervise eest hoolitsemine:)

Õnn seisneb endaga rahujalal elamises, mitte sisemisi võitlusi pidades. Kui tunnen end täna kehvasti, siis lasen olla ja lihtsalt aktsepteerin teadlikult, et ok, täna on veidi halb, puhkan, magan, ei mõtle...aga homme on jälle hästi.

Võib-olla see kommentaar ei haakugi 100% Kaido looga ja mõttega, kuid see on mõte, mis mul tekkis seda lugedes:)
09. veebruar 16:41 Grete kirjutas:
Tundub, et oled väga toimekas ja tubli. See on ju hea, kuid vahepeal võiks puhata ka.
See on nagu peale eksamisessi, kui on mingi aine või üleüldse intensiivse õppimise mürgitus. Vähemalt minul on. Siis ei taha mitu päeva mitte millestki õppimisega seotust teada.
Kui nn üledoosidest hoiduda ei saa, siis taastumiseks polegi midagi lihtsamat kui vahepeal vabalt võtta. Ja mõelda millelegi muule. Või üldse mitte mõelda. :) Varsti hakkab jälle "looma", see on kindel.
09. veebruar 17:48 Preili Smilla kirjutas:
Vau, missugune energia!
09. veebruar 22:40 iiris kirjutas:
..minu mõte haakub Grete omaga. Muidugi, seesugune tühi tunne tekib ka õppuritel ja sportlastel tahes tahtmata pärast edukat esinemist. Tubli Kaido, see ju pingelangus, sa ei peagi ennast tegutsema sundima. Teisalt on väga tore, et sellest kirjutad ja oled püstitanud oma looga uue teema arutelu
09. veebruar 22:41 Martha-Maria kirjutas:
Mis toimub??? :) Täiesti kummaline.Ma just mõtlesin täna koolist koju tulles seda sama,et vaatan mis siis juhtub,kui jätan kõik oma eesmärkide edasiviimise katki. Miks? Sest, et ei viitsi enam hetkel "pingutada", tahan aja maha võtta, aga ainult ajutiseks. Vaatan, kas miskit head toimub, kui luban elul minna omasoodu...Aga kummaline on see,et kui ma mõtlen näiteks,et miks minuga täna nii juhtus, miks,miks,miks...jne,jne siis Kaido blogi avades saan ma IGAKORD vastused, millele oma mõtteis küsimusi esitan. Justkui loeks minu mõtteid ning seejärel vastates nendele :) naljakas...
09. veebruar 23:37 Preili Smilla kirjutas:
Hmm, ja kui lähtuda Sviyshist, siis kas pole (polnud) mitte tegu ühe idealiseeringu (klammerdumise) vormiga
10. veebruar 00:13 cxd kirjutas:
Kaido, kas sulle ei tundu, et sa liigud juba "järgmises rattas" võrreldes sellega millest ennast välja mõtlesid ja tahad nüüd ka juba sellest ära ;)? Ühest rattast teise...ühest elust teise. Kust see vägi kõik tuleb mis sellise liikumise ja pürgimise üldse tekitab! ...
10. veebruar 09:31 Kaido kirjutas:
Aitäh, mõnusate mõtete eest ...

Jaan, otsest vastuolu ei ole. Oma olemuselt on mina ja minu eesmärgid täiesti erinevad nähtused ning just nii ma neid ka võtan. Eesmärgid on lihtsalt mingisugused objektid minu subjektiivses maailmas, mida ma soovin kogeda. Aga ma saan nendega ümber käia nagu iga muugi objektiga - mõtte, emotsiooni, hirmu vms. Kui me ei samasta end eesmärkidega või ei muretse nende mittesaavutamise pärast, ei saa me ka vastuolu tekitada. Nendel kõikidel asjadel ei ole meiega tegelikult mingit tegemist. Nad on täiesti sõltumatud meist. Jah, seda on raske edasi anda. Panktorist väljatulemisega on tegelikult sama. Pankrot on lihtsalt mingi nähtus, millele me anname tähenduse, et juhtus midagi dramaatilist. Kui me soovime, võime me sama energia tekitada igapäevaselt - selleks ei ole vaja pankrotti. Kuigi jah, minu puhul oli see oluliseks murranguks. Aga praegu enda elu vaadates ei ole vaja selliseid dramaatilisi sündmusi. Kuidas alustada? Võib-olla kõige lihtsam ongi küsides: "Miks mitte?" "Alustada" ja "Mitte alustada" on täiesti võrdsed võimalused - me peame tegema lihsalt teadliku valiku. Me ju oskame prognoosida, mis juhtub, kui me ühe neist valime. Ja see ongi lähtepunkt - mida me tahame kogeda? Mitte omada, vaid kogeda. Me ju kogeme iga päev midagi. Parem on oma elu suunata selles suunas, kus me oskame oma kogemusi ette luua. Tead, seda on raske selgitada. Kui sul on mingi konkreetne mõte, siis kirjuta mulle maili peale. Siin ei ole raketiteadust, puhas teadlikkuse kasutamine. Muud ei midagi. Lihtsalt, kuni me samastame end sisemiste protsessidega, ei oska me teadlikkust kasutada. Aga see on meil kõikidel olemas. Me oleme kõik ühest puust.

Martha-Maria, ei, ma ei loe su mõtteid. See ongi see kummaline sünkroonsus, mida me oma ellu loome. Ja me suudame seda luua väga erienvatel tasanditel.

cxd, tead, selle kõigega on kummaline lugu. Mida edasi, seda vähem mõtled nende rataste peale. Kasvab spontaansus ning vaprus jälgida oma instinkte. Ning kui vaprus kasvab ning julgeme seda ka kasutada, siis avastame ühel hetkel, et kõik need raamatud räägivad õiget juttu - meie loome reeglid, mitte elu. See on kõige suurem ime ja saladus. Mitte see, et on olemas külgetõmbeseadus ja ma tõmban kuskilt midagi oma ellu. Mulle tundub, et see toimub mingil palju madalamal tasandil - olemise tasandil sügaval meie sees. Kui me soovime midagi mentaalsel tasandil ja lausume afirmatsioone jms, siis ei saa see kõik juhtuda. Juba väites "Me oleme oma elu loojad" sisaldub tõde, mille vastu me eksime 99% juhtudest. Me lööme lahku maailma ja meie. Et on kuskil mina, kes loob maailma, mis on minust lahusseisev. Aga ei ole. Mina läbi oma käitumise, uskumise ja vapruse loongi seda maailma. Mitte nii, et ma loon maailma ära ning siis lähen sinna elama nagu uude majja. Ei, läbi julguse elada uut elu enne uut elu loome me seda jooksvalt ja ka kogeme seda samal ajal. Uhh, seda kõike on väga väga raske seletada ja kirja panna. Loodan, et sain mõtte edasi anda.

Olge vaprad!
Kaido
10. veebruar 15:22 Kadri kirjutas:
Kaido, tore lugeda, et sa ka oled ikkagi inimene koos selliste hetkedega..:) Ma siin täna lihtsalt laisklen ja tõesti on kõigest suva ja siis sees natuke on kuskil süümekad, et teised on ju nii tublid kõik ja muudkui teevad iga päev, mida on otsustanud jms. Siis võtsin lahti sisekosmose lehe ja Voila` :) Tore on tõdeda, et kõik on inimesed..:) Isegi sina, Kaido:))
10. veebruar 15:39 Jane kirjutas:
Ja täpselt nii nagu naine sellelt pildilt, peatan mina aja mõnusate raamatute seltsis ja lükkan tegemist vajavad asjad sinna hetke kuhu nad hiljem sobivad. Ja tunne on mõnus.
10. veebruar 18:34 Miux kirjutas:
Sellega on nagu söögi tegemisega, kui sa hirmsasti pingutad ja tahad teha hästi maitsvat sööki, siis suure tõenäosusega tuleb see välja suhteliselt keskpärane ( kui üldse süüa kõlbab ;) )
Sest alati kui me millegi pärast ( või millegi nimel) hirmsasti pingutame, siis selle taga on hirm ebaõnnestuda ja siis see juhtubki me ei ole tulemusega rahul.
Kui sa lihtsalt oled ja vaatad mis elu toob ja naudid, siis ka õnnestud ja oled rahul.
11. veebruar 01:28 Veikko kirjutas:
Tere.
Tead Kaido ma arvan et Sa võiksid väikse pitsi teha,see läheb juba väga käest ära.
Parimat Veikko
11. veebruar 11:22 ylle kirjutas:
Elus tuleb ette igasuguseid olukordi...
Mulle on ikka lummavat mõjunud inimesed, kes oskavad sõltumata välistest asjaoludest iseendaks jääda ning säilitada tasakaal ka väga hulludes oludes. Neis inimestes on tohutu elutarkus ning oskus eristada olulist ebaolulisest, teadmine, millal tasub midagi öelda ja millal ütlemata jätta. Nendest inimestest õhkub rahulolu ja muidu head energiat. Nendega on hea koos olla.
Teiseks äärmuseks on need, kes lasevad end põhjani välistest asjaoludest mõjutada, kelle kohta ei tea iial, millises tujus nad on või mis on neid jälle endast välja viinud. Nende läheduses ei ole hea tunne, sest ei tea kunagi, millega võid teisele varba peale astuda... Vahel võivad nad olla väga õnnelikud, kuid see võib hetkega pöörduda...
Kahe äärmuse vahel on mõistagi suur ja lai skaala, millele ennast paigutada...

Ei saa nõustuda rõhuasetusega, et vali endale üks ala (hobi, karjäär, perekond) ja pühendu sellele... Inimese hing ei ole nii üheplaaniline, pealegi on antud kontekstis tegemist väliste eesmärkidega. Kui küsida endalt, milline lapsevanem/abikaasa/töötaja jne ma tahaksin olla, siis on nüanss erinev. Ühele asjale keskendumine annaks ehk kiiremaid tulemusi küll, kuid mingil hetkel hakkad ikka märkama puudujääke neis valdkondades, mille oled kõrvale jätnud... Kunst on leida need olulised teemad, mis aitavad sul tasakaalus püsida ning nendele regulaarselt aega pühendada. Et ei tekiks kusagil tulekahju, mida siis peab tormama kustutama. Tuli võib kõrvetada...
14. veebruar 01:22 Lugeja kirjutas:
Jummal, kui hea kirjutis! Mulle meeldib väga, mis on öelnud elu eesmärkide kohta Eckhart Tolle: esmased pole mitte sinu sihid, vaid teadvuse seisund, millest need tulevad. Et siis kõige olulisem peaks alati olema inimese sisemine siht - inimese teadvuse seisund nüüd ja praegu. Kõik muud välised eesmärgid ei oma nii suurt tähtsust, need välised eesmärgid pigem tulevad iseenesest su juurde, neid ei pea taga ajama ja higi palgel täide viima. Igastahes minu jaoks on see Tolle mõte väga sügavat sisemist rahu tekitav.
21. veebruar 15:01 Kristel kirjutas:
Üle päris pika aja kirjutis, mida oli mõnus lugeda, sest tunda oli inimlikkust koos kõigega, mis sinna juurde kuulub: jah mõnikord me pettume ja mõnikord on meil kõigest suva ja mõnikord me ei taha ühelegi eesmärgile keskenduda ja mõnikord tahaks kõik kuradile saata... Ma arvan, et päris paljudel õpetajatel ja kooltitajatel on üks kiuks, nad arvavad, et nad peavad olema kogu aeg eksimatud ja kõiges perfektsed: iga sõna on kaalutletult ritta seatud, iga mõte on detailselt läbi mõeldud...jne jne jne. Aga tegelikult ka need, kellele ja kellega te oma teadmisi jagate, tahaksid mõnikord tunda, et te olete lihtsalt lihast ja luust inimesed:) See pidev perfektsus on ütleme nii, et igav, vähemalt mulle:)

Kristel Tartust (sa tead küll kes)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):