Ka naistepäeval võib vihma sadada

Eesmärkide saavutamine »

[08. märts 2009 | Kirjutas: Kaido | 9016 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Eesmärkide saavutamisest räägitakse ja kirjutatakse väga palju. Viimasel ajal on poodidesse ka tohutul hulgal hakanud tekkima raamatuid külgetõmbeseadusest ning elu muutmisest selle kaudu. Viimasel külastusel lugesin kokku 11 erinevat kõrvuti seisvat raamatut, mis kõik lubavad, et just tema lugemine muudab minu maailma.

Ma isiklikult puutusin külgetõmbeseadusega (KTS) kokku 2006 aastal, mil elu oli kergelt öeldes ummikseisus. Olin oma esimese firmaga (ehitus oli sel ajal kõige popim) suurtes jamades, mis halvas mu täiesti, kuna peale Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetamist ning 5 aastat Hansapangas töötamist, oli ehitusäri igapäevane reaalsus kui elu teisest dimensioonist. Suhtumine, mõistmine ning püüdlused - need olid võõrsõnad ning ei haakunud sellega, mida olin koolis õppinud ning varasemate aastate jooksul erinevates töökohtades kogenud.

Nii ma siis olin oma jamadega selles suures maailmas. Ning keegi ei aidanud, kuna ise olin supi kokku keetnud, ise pean seda ka sööma. Missugused olid siis minu valikud?

Tänu oma esimesele Õpetajale hakkasin vastuseid otsima seestpoolt. Ta väitis, et kõik, mis meie ümber toimub, on meie sisemine projektsioon.

"Mida värki?", küsisin ma muidugi alati. Kuidas saavad hooletud töömehed ning ülbed peatöövõtjad olla minu sisemine peegeldus? Aga hakkasin vaatama siiski enda sisse.

Umbes 3 kuu pärast jõudsin huvitavale järeldusele: Kui ma mõtlen jamadest, siis on nad justkui olemas, aga kui ma neist ei mõtle, siis neid ei ole. Kui ma teatud asju ei teadvusta, siis nad ei saa minu teadvuses ja ka minu elus justkui olla. See tundus huvitav. Miks ma peaksin igapäevaselt ennast kurnama muremõtetega, kui ma saan reaalselt nendega tegelda ainult teatud hetkedel. Ülejäänud aja ma ei saa midagi teha, et neid lahendada, järelikult pole mul põhjust ka nende peale mõelda. Loogiline. Nii ma siis hakkasin mitte mõtlema nende peale.

Alguses oli see keeruline, aga ühel hetkel avastasin, et ma saan nendest muremõtetest ka vabaneda. Ma justkui lasen nad lahti ning nad kaovad. See tundus uskumatu, kuid samas isegi füüsiliselt kergendust pakkuv tegevus. Ma lasin muredest lahti ning hakkasin teadlikult nende asemel mõtlema asjade peale, mis tekitasid mulle hea tunde. See oli fantastiline. Aga ikkagi veel üsna kaootiline.

Umbes samal ajal ilmus minu ellu esimene Eestis avaldatud raamat külgetõmbeseadusest "Mina olen muinasjutuliselt rikas". See oli esimene raamat, mis näitas mulle teed sammukese edasi: Ära lihtsalt mõtle ja unista asjadest, aga tee nendest eesmärgid. Pane oma eesmärgid kirja, keskendu nende peale ning sa hakkad neid saavutama. Super! Just seda ma siis tegingi.

Minu peamine eesmärk sellel hetkel oli vabaneda sellest firmast ning saada elus uus võimalus. Ning mis oli lõpptulemus? Ma tulin nendest jamadest nii uskumatult peenelt välja, et tagantjärele mõtleme ikka veel, et kuidas meil ikka "vedas".

Aga kas ikka vedas? Või vedasin mina oma maailma just selles suunas, kuhu ma soovisin? Ma olin järjekindel. Mul oli raskeid aegu ning päevi, mil ma enam sellesse ei uskunud. Mul sadas väga tihti vihma ning vahepeal täitsa lõdisesin, kuna kogu maailm oli minu vastu. Aga lõpptulemus oli siiski superhea. Küll võttis see aega 1,5 aastat, aga see lõppes. Ning vihm lakkas. Ja päike tuli välja.

Külgetõmbeseaduse praktiseerimise protsessi viimane etapp on oma soovist lahtilaskmine ning usaldamine Universumile. Meie - inimesed - oleme äärmiselt piiratud teadliku mõistmisega, kuna me tajume kogu maailma vaid 5 meele kaudu. Seetõttu on lootusetu hoomata kogu suurt pilti. Kui me hakkame eesmärke seadma ning nende poole liikuma, siis võib ette tulla aegasid, mil tundub, et kõik läheb vales suunas. "Ma ju ei soovinud midagi sellist. See süsteem ei toimi! Ma juba nii kaua tegelen sellega, aga tulemust ei ole. Ahh, p******, las minna nii nagu läheb. Mul suva.", kipume me mõtlema ja laseme lahti.

Kui meil oleks võimalik näha "suurt pilti", mis annaks aimu, kuidas Universum ajab otsi kokku lihtsalt nii peenel viisil, et me ei oska seda isegi aimata ning alles lõpusirgel suudame mõista, miks olid need halvad ajad hädavajalikud, siis tuleb härdus hinge küll. See on tohutu rõõm, kui oled juba lootuse kaotanud ning siis ärkad. Sa avastad, et ma olen ju selles olukorras, mida ma soovisin. Kuidas see nii peenelt juhtus ja tundus nii loomulikuna, et ma seda isegi ei märganud. Ma olin juba lootuse kaotanud ning arvasin, et olen jäänud Universumil kahesilma vahele.

Aga ei ole. Universumil ei ole kahte silma, mille vahele jääda. Tundub, et Universumil on vist ainult üks suur silm ning see on alati sinu jaoks olemas. Põhjus, miks asjad lõpuks lahenesid sinu poolt soovitud suunas, oli hoopis see, et sa lasid lahti. Sa kaotasid lootuse, lõpetasid liigse pingutamise ning loobusid vastupanust. Sa kaotasid lootuse ning lubasid asjadel minna nii, nagu suur pilt seda ette nägi. Sa ei takistanud seda enam oma segavate mõtetega ning sa ei sundinud seetõttu Universumil iga nädal uut plaani välja töötama, kuna sa mõtlesid igal nädalal ikka selle peale, kuidas see kõik ei õnnestu.

Õnnestub. See õnnestub alati. Sest see on meie loomuses ning see on meid ümbritseva maailma loomuses. Kõik, mida me peame tegema, on usaldama. Usaldama seda täiuslikku süsteemi, mis pakub meile võimalused realiseerida oma unistused ning kogeda seda, mida me soovime. Uskuge mind, me ei pea elama kurvana. Sellist seadust ei ole olemas, et keegi peab elama kurvalt ja õnnetult ning vaeselt. See on meie enda töö vili. Me teeme oma mõistusega väga palju tööd, aga vales suunas. Me keskendume asjadele, mis teevad meile muret ning millega me rahul ei ole.

Aga ka see on okei. Sest me oleme sellised ning me püüame oma ratsionaalse mõistusega probleeme lahendada. Meid on niimoodi õpetatud ja kasvatatud. Kuid me võime seda muuta. Kui me julgeme, siis me võime elada harmoonias ning tegelda probleemidega siis, kui me seda teha saame. Ülejäänud ajal me ei pea nendega tegelema. Isegi probleemidega tegeldes võime me nendega tegelda neutraalselt. Ilma hinnanguteta ning ilma ohvrimeelsuseta, kui kurb ma ikka olen, et minuga need asjad juhtuvad. See on normaalne, et mõnikord sajab vihma. Vihm kastab pinnast ning annab võimaluse uueks kasvuks. Kasuta see võimalus ära. Püüa mõista, millest on põhjustatud sinu tänased mured ning muuda nende põhjuseid. Probleemidega tegelemine on tegelemine tagajärgedega. Aga oluline on muuta hoopis põhjuseid. Ning põhjused saavad alguse meie peast. Sellest, kuidas me mõtleme, kuidas me tajume maailma ning teisi inimesi, missugused on meie uskumused ja meie harjumused. Kui me hakkame neid muutma tasapisi, anname me võimaluse põhjustel muutuda. Ning kui põhjused muutuvad, muutuvad ka tagajärjed. Ning vihmasajud muutuvad üha harvemaks. Kuni ühel päeval paistab ainult päike. Kuni selle pika ja ilusa päeva lõpuni.