Eesmärkide saavutamine »

Mida kõike me ei näe
[09. detsember 2009 | Kirjutas: Kaido | 5519 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

On reede õhtul kell 15.56 ning istun Tallinnas Linnahalli taga Copterline maandumisplatsi kõrval autos ja ootan mõnusat reedeõhtust 1,5 tunnist Tai massaazi. Ma ei ole oma lemmikkohta www.orientalhouse.ee külastanud juba kuid, kuigi aasta alguses lubasin endale, et hakkan siin käima vähemalt kuus korra. Aga meil on alati ju midagi endale põhjuseks tuua, et mitte võtta seda aega ning sõita sellisesse fantastilisse kohta, kus meid tervitavad suured Buddha kujud, mõnusalt suitsevad viirukid, rahustav muusika ning malbed ning tõesti oma tööd armastavad massöörid.

Hakkab hämarduma, vaatan üksikuid kalamehi kail ning tekkis tahtmatult küsimus, et huvitav, kas nad püüavad kala hobiks või toiduks? Kas tõesti on inimesi, kes istuvad hobikorras külmal kail  reostatud piirkonnas ning naudivad seda? Jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt teevad nad seda siiski toiduks.

"Milline kontrast!", imestasin ma. Just enne siia tulekut külastasin Sushi Cat'i, mis on Tallinna üks parimaid ja mõnusamaid sushi-kohti. Ma käisin seal, nautisin Jaapani toitu, suurepärast sushit, Miso suppi ning rohelist teed. Samal ajal istub keegi kail, külmetab ja ootab, et konksu otsa jääks nälginud särg, mida õhtul oma perele supi sisse viia. Meid ühendab miski, aga samas oleme me valgusaasta kaugusel. Meid ühendab see, et me mõlemad armastame kala, kuid meid lahutab viis, kuidas me seda kala tarbime.

Võib-olla see mees ei teagi, mis asi on sushi. Ta ei ole seda iial söönud, ehk ei ole tema silmad sushit iial näinudki. Mitte seetõttu, et telekas kunagi sushit ei oleks näidatud, kuid tema jaoks seda ei eksisteeri, kuna ta teab, et see on tema "liigast" väljas. Kuid siiski me oleme täpselt ühesugused inimesed, meil on kõik sama. Ja siiski me oleme nii erinevad.

Kunagi lugesin ma üht raamatut, mille autor mainis, et kvantmehhaanilisel tasandil on kõik olemas. See, et me kogeme vaesust või rikkust, on meie enda alateadlik valik. Me oleme leppinud teatud rolliga ning mitte, et me ei suuda sellest rollist välja astuda, vaid me ei tunne vahendeid, kuidas seda lihtsalt teha. Selles raamatus kirjutati, et küllus igal tasandil (suhetes, tervises, rahas) on kõikide inimeste elus juba olemas, kuid me ei oska seda kogeda. Sel hetkel ei mõistnud ma lõpuni, mida see tähendab, aga istudes tänasel reedesel õhtul siin kail, tekkis mul taipamine, kui õigus oli sellel autoril. Ma püüdsin seda mõista raamatut lugedes liiga metafüüsilisel tasandil, aga ehk ei olegi selle väite sisu väga metafüüsiline, vaid äärmiselt praktiline.

Mida me näeme ja mida me kogeme?
Mida näeb ja kogeb see üksik kalamees kail? Kas tema maailm on täpselt samasugune nagu minu või sinu oma? Siiski elab ta ju täpselt samasuguses maailmas nagu mina ja sina. Tal on täpselt samasugused võimalused, tema jaoks kehtivad täpselt samad seadused ning tal on täpselt samasugused õigused. Kuid siiski elab ta elu, mis ei pakata küllusest ning rõõmust (vähemalt seda ei peegelda tema olek ning silmavaade). Tema silmad ei näe neid asju, mida näevad minu silmad. Ta ei kuule seda, mida mina kuulen ning ta ei koge seda, mida mina kogen. Sest ta elab täpselt samas maailmas, aga täiesti teistsuguses isiklikus maailmas. Ta lepib bussiga, kui mina lepin autoga. Tema lepib särjega, kui mina lepin sushiga. Ning tema lepib oma eluga, kui mina lepin oma eluga.

Küsimus ei ole selles, et ma oleksin andekam või õnnelikum. Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt ei lepiks iial selliste tingimustega ning juhul, kui ma hakkaksin sinna "kukkuma", teeksin ma kõik, et sellest välja ronida. Tegelikult suudaks seda samahästi ka tema. Just praegusel hetkel siin kail on meil täpselt ühesugused võimalused. Ei saa öelda, et mul on rohkem võimalusi. Absoluutselt mitte. Ei saa öelda, et ma oleksin andekam ja edukam just siin just praegu. Maailm on kõikidele täpselt ühesugune anum. Ideed sellest, et mõned meist on õnnelikumad kui teised, on pelgalt mõttekonstruktsioonid. Kui meid hetkel paljaks koorida, meilt mõlemalt kõik ära võtta, mis meil on, ning siis vaadata aasta pärast, kui kaugel me oleme, siis 99% tõenäosusega oleks endine olukord saavutatud. Mina elaksin keskpärast eestlase elu, tema elaks keskpärast kaluri elu. Kuigi sel hetkel, kui meid "vette" visati, olime me mõlemad langenud samale tasandile. Ainuke, mis meie tulemusi aasta jooksul määraks, oleks see PRAEGUNE hetk, mil me saame midagi ette võtta. Ma ei tea, mida tema oleks teinud (suure tõenäosusega läinud kalale vms, kuna muidu ta ei oleks ka praegu siin), mina aga oleksin oma pea tööle pannud ning hakanud nuputama, kuidas ma saaksin oma elu paremaks muuta. Sest ma lihtsalt ei oleks leppinud selle olukorraga, kuhu ma olin sattunud. Ma oleks lähimate kuudega astunud sellest "karbist" välja ning valinud teadlikult enda elu teises karbis. Ma ei saa väita, et ma olen nii "meister" ning elan ilma karbita. Me kõik elame teatud karpides, mille tekitavad meile meie alateadlikult uskumused.

Kuidas me parandame oma praegust olukorda?
Täpselt sama lugu on ka olemasolevast elusituatsioonist järgmisse astumisega ehk sinu praegusest karbist järgmisse karpi minemisega. Sa saad seda teha ainult siis, kui sa otsustad praegu, et sa ei lepi olemasoleva olukorraga.

Kui me vaatame enda ümber, näeme me seal mingit elu - sinu enda elu. Vaata, missugune see elu on? Kes on selles osalised, mis sündmused sinu elus aset leiavad ning kuidas sa nendesse sündmustesse suhestud? Kas sa lepid nende asjadega? Oled sa rahul kõigega? Või sooviksid midagi muuta? See on sinu kast. Kui ma vaatan enda elu, siis näen ma samuti neid "tegelasi", kes minu kastis elavad. Meil kõikidel on oma kast, millest me üsna kiivalt kinni hoiame uskudes, et kui me midagi liiga kardinaalset ette võtame, võib see kast laiali kukkuda ning siis ...

Aga "Mis siis?" ongi minu hinnangul kõige parem küsimus selles kontekstis. Kui me soovime midagi oma elus muuta, peame me nii või naa sellest kastist välja astuma ning vaatama, mis asub väljaspool seda kasti. Kas seal on uusi võimalusi? Kas seal on midagi, mis meeldiks mulle hoopis rohkem kui sündmused minu enda kastis? Ehk saan ma mõnikord vargsi piiluda ka kellegi teise kasti ning saada sealt ideid, kuidas oma kasti lõhkuda. Aga selle lõhkumise peame me igal juhul ise ära tegema. Me ju loeme ja näeme kogu aeg tavaliste inimeste edulugusid, kes võtsid midagi ette. Nad alustasid täiesti nullist - oma kastist -, lõid selle seinad kõikuma ning ehitasid endale uue kasti. Täiesti oma reeglite kohaselt. Ning siinjuures ei räägi ma rahast ning rikkusest. Meie maailm on täis inimesi, kes järgnevad oma kirele tulgu mis tuleb. Ühel hetkel nad mõistavad, et elu on liiga lühike, et seda ära raisata elades oma elu nende reeglite järgi, mis keegi on minu kasti pannud. Ei, ma loon ise oma kasti ja elan selles just sellist elu, nagu ma soovin.

Mis on sinu elus selline, millega sa rahul ei ole?
Kui sa ei ole rahul, miks sa siis lepid sellega? Millal oli viimane kord, kui sa istusid tõsiselt maha ning mõtlesid läbi, kuidas seda olukorda muuta nii, et sa saaksid öelda, et ma olen sellega rahul? Olgu selleks siis suhted oma kaaslasega, oma ülemusega või sõpradega? Tihtipeale elame me vanast harjumusest nende vanade harjumuste järgi, mille oleme kunagi endale omaks võtnud. Ning isegi, kui me tunneme ammu, et juhul, kui ma saaksin aega tagasi kerida, muudaksin ma teatud asju, aga praegusel hetkel on seda väga tülikas teha. Kohe tekivad ju küsimused nagu "Mida nad mõtlevad sellest?" ja "Kuidas ma ikka ütlen talle otse, et ma ei armasta teda enam ning peame midagi oma suhtega ette võtma" või "Kuidas ma ütlen oma vanematele, et ma kolin ära Filipiinidele?".

Need on küsimused, mis kerkivad meile pähe, sest konfrontatsioon on ebamugav ning me lükkame selliseid jutuajamisi kogu aeg edasi. Aga kui kaua, tekib küsimus. Me liigume ju lõpu poole, mitte alguse poole. Iga päev, mil me ei tee seda, mida me soovime teha, raiskame me oma elu. Ning seda mitte kuidagi metafooriliselt, vaid täiesti sõna otseses mõttes. Vaata, kuidas päevad ning nädalad lendavad. Miks me seda kõike teeme?

Loomulikult me ei saa võtta ette kardinaalseid samme, et tuleme töölt ära ja asi korras. Et küll siis vaatame, mis saab. See ei saa olla esimene samm. Esimene samm saab olla taipamine, mis teeks meid tegelikult rõõmsaks. Ja hakata väikeste sammudega seda enda ellu lubama. Ma ütlen omast kogemusest, et elu armastab meid. Ta toetab meie otsuseid ning eriti neid, mis on tehtud armastusest elu vastu. Meil kõikidel on ju missioon siin elus. Me kõik oskame midagi kõikidest teistest paremini. Me ei ole sõdurid kuskil reas, kellel on sama vormiriietus ning keda eristab ainult  nimi vormil. Me oleme ju täiuslikud olendid, kes on täis temale omaseid oskusi. Me peame need oskused üles leidma. See vajab natukene endaga tööd, aga kui see juhtub, muutub elus kõik. Siis me tunneme, kuidas meil on toetus taga ja meie tegevusi suunab Elu ise. Siis me hakkame ise mõistma, kuidas elu kohandub vastavalt sellele, mida me otsustame teha ja me ei pea enam alluma võõrastele reeglitele.

Aga raskused?
Paljudel võib hetkel tekkida küsimus, aga kuidas on kõikide nende raskustega, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad?

Aga äkki ongi need raskused seepärast, et me teeme valesid asju? Minu elu oli väga kaua raske ning täis probleeme. Aga see kõik muutus, kui ma leidsin enda jaoks sisemise arengu. Ma avastasin, et mulle meeldib kirjutada ja endaga tegelda. Ning mida enam ma sellele tähelepanu pöörasin ja energiat panin, seda enam hakkasid lahenema ka probleemid teistes valdkondades. Tõesti oli tunne, et mul "ei lastud" teha teisi asju hästi, kuna need olid valed asjad minu jaoks. See Tee oli lihtsalt suletud. Aga peale seda, kui ma avastasin midagi, mis tuleb mul hästi välja, läks ka teine tee lahti, mis toetab mind igapäevaelus ja aitab mul arveid maksta.

Kõik inimesed ei pea tegelema isikliku arenguga, kuigi läbi sisemiste protsesside muutumise jõuame me enda sisse ühel hetkel niikuinii. Meie maailm vajab erinevaid oskusi ja väärtusi, mida me saame üksteisele pakkuda. Mina kirjutan, kuid ma ei saaks kirjutamist nii palju nautida, kui näiteks Steve Jobs ei oleks kunagi asutanud firmat Apple ning see ei toodaks nii lahedaid arvuteid nagu MacBook Pro'd. See on väärtus minu jaoks. Ning Steve Jobs ei saaks oma geniaalset tööd teha, kui maailmas ei oleks assistente, sekretäre, müügimehi ning raamatupidajaid, kes kõik oma tööd jumaldavad. See moodustab tervikliku harmoonilise süsteemi, mis toetab ja arendab üksteist.

Ma usun, et kogu Universum on üles ehitatud koostööle ning harmooniale. Vaata kasvõi loodust - milline kooskõla ja harmoonia! Hämmastav! Iga rohulible ja putukas teab täpselt, mida ta peab tegema. Sest see on temasse programmeeritud.

Nii on ka meisse programmeeritud oskused, mida me suudame teha maailmas kõige paremini. Me oleme väikesed rohulibled ühel lõputul väljal ja me õõtsume koos tuules, mida me nimetame kokkuleppeliselt ajaks. Kuid kui igat rohuliblet eraldi vaadata, moodustab ta omaette terviku oma täiuslikkuses ning pingutusevabas tegutsemises, aidates kõikidel teitsel olla see, kes nemad on tulnud siia olema.

Mõtleme siis välja, mida paganat me siia sündisime, mida meil teistele öelda ning pakkuda on, ja hakkame seda siis tegema. Mina igatahes otsustasin aasta tagasi oma kasti puruks lüüa ning ma tunnen praegu, et kuigi aasta jooksul on olnud ka hõredaid hetki, mil ma olen kahelnud, kas ikka lõpuni saame seda käega katsutamatut Miskit usaldada, olen ma täna oma eluga enam rahul kui iial varem. Ma olen vaba, ma teen, mida ma armastan ning ma tunnen, et ma ei ole üksi. Nüüd kutsun ma ka sind oma kasti lõhkuma ning proovima, kuidas oleks elada oma elu sinu reeglite järgi. Aga käitu palun targalt. Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et see on Tarkuse Tee, mida käies peame säilitama kaine mõistuse ning terve meele.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):