Eesmärkide saavutamine »

Eduteadvus: mis see on?
[07. oktoober 2009 | Kirjutas: Kaido | 12181 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Eduteadvus on meie oskus valida teadlikult endale meelepärane teadvusseisund (meeleseisund). Eduteadvus ei tähenda ainult, et inimene on edukas äris või karjääris, suhetes või armastuses, või suurepärase tervisega. Eduteadvus iseloomustab inimese isiklikku täiuslikkust igal tasandil.

Siiski rääkida (endale) eduteadvusest, mõista eduteadvust ning seda ellu rakendada, on omakorda kolm täiesti erinevat seisundit.

Esmakordselt sain ma eduteadvuse mõistest aimu umbes aasta tagasi, kui ühe meditatsiooni käigus taipasin, et külgetõmbeseadus ei saa toimida viisil, nagu seda tavaliselt käsitletakse - sellel peab olema sügavam, kuid oluliselt lihtsam mehhanism kui pelgalt, et mõtleme õigeid mõtteid ja elu laabub. Ma olin kindel, et külgetõmbeseadus toimib, aga enamikes raamatutes ja kindlasti ka The Secret filmis on massidele esitatud selle imepärase süsteemi liialt ülelihtsustatud mudel, mistõttu miljonid inimesed üle maailma on seda sageli ka ilma tulemusteta testinud ning seejärel tembeldanud selle pseudoteaduseks. Ma mõistsin, et tegemist ei saa olla mõtlemise protsessidega, tegemist on olemise protsessiga, milleni jõudmiseks on õige mõtlemine ainult üks vahenditest.

Rääkida endale EduTeadvusest
Esimene etapp eduteadvuse kasvatamises on taipamine või sisemine lootus, et jõud on meie elus meie käes, mitte välistes tingimustes.

Meid on õpetatud 400 aastat kestnud njuutonliku füüsika valguses, mille kohaselt on meie maailm kõle ja mehhaaniline ruum, kus kehtivad Newtoni füüsikaseadused, mis annavad meile alati täpse vastuse kõikide kehade liikumise ja olemuse kohta meie Universumis. Ja inimesed on vaid samuti osa "surnud" loodusest, kellel on teadlikkus, mile peavoolu teadlased eesotsas darvinistidega on nimetanud lihtsalt keemiliste protsesside kõrvalproduktiks.

Sellise maailmakäsitluse kohaselt oleme kasvanud meie ning kasvavad ka meie lapsed (vähemalt täna veel enamik) ning me mõistame hästi, et meil puudub igasugune võimalus mõju avaldada meie elu välistele tingimustele: kui meil ei ole elus "vedanud", siis peame me olema õnnetud elu lõpuni. Me peame tegema tööd, mida me ei armasta, me elame elu, mida me ei naudi ning me kogeme sündmusi, mis meid ei innusta.

Eduteadvuse esimeses etapis tekib inimesel lootus, et võib-olla ei ole kõik päris nii. Sageli juhtub see läbi kriisi meie elus, mille käigus "keeratakse meil hapnik nii kinni", et meil lihtsalt ei ole võimalik teistmoodi. Me tajume, et ainuke võimalus edasi liikuda, on otsida vastuseid enda seest.

Esmaste sisemiste otsingute käigus toimub tohutu kiire areng. Me pääseme ootamatult ligi informatsioonile, mida me ei ole kunagi varem kohanud, ning isegi, kui see tundub alguses võõristav ja uskumatu, tunneme me sisemist kontakti ja rahu, sest me teame, et lõpuks oleme me Teel koju.

Kuna see informatsioon on tohutus kontrastis meie senise elukäsitlusega, siis esimeses etapis juhtub sageli, et me taandame ennast paljuski kõigest materiaalsest ja hakkame vaimseks. Siiski ei ole ma kunagi aru saanud mõistest "vaimne", sest me oleme kõik vaimsed olendid kogemas füüsilist reaalsust. Aga kuna me oleme harjunud elama hinnangutega maailmas, siis on alguses hea ennast identifitseerida ja eristada oma "vanast minast" selle kaudu, et me nimetame ennast vaimseks.

See on imeline aeg. Aeg lendab ja meie lendame oma elu kohal. Meil on tekkinud õhkõrn usk, et kõik senine on olnud vaid millegi suure ja palju reaalsema pinnavirvendus ning me ei pea kõike seda liiga tõsiselt võtma, kui me ei soovi. Me räägime seda endale palju ja tihti, sest meie senised uskumused on paljuski veel uue informatsiooniga vastuolus ning endale uute arusaamade pidev kinnitamine on ainuke viis, et püsida EduTeadvuse seisundis. Me räägime endale EduTeadvusest.

Mõista eduteadvust
Eduteadvuse teises etapis me taipame, et asjad ongi nii, nagu me esimeses etapis endale rääkisime. Ja me mõistame, et me saame võtta vastutuse 100% oma elus toimuva eest.

See on ärkamine ning tagasitulek reaalsesse maailma. Kuna me oleme sündinud Euroopasse, mitte Tiibetisse, siis järelikult peame me oma elu siin elama ning oma eluülesannet siin ka täitma. Mis kasu on meist maailmale, kui me taandame ennast pärismaailmast, jätame maha oma perekonnad ja sõbrad, kuna me nimetame ennast vaimseks? Kas me saame siis kasvada? Kas me elame siis läbi kogemusi, mida me tulime siia elama? Kas me elame läbi kogemusi, mida meil on õigus kogeda läbi teadliku tegutsemise? Mis on mu eluülesanne üldse? Kuidas anda panus maailmale nautides ise igapäevaselt igat sekundit, mil me oleme ärkvel?

Need on mõned küsimused, mis kerkivad pähe eduteadvuse teises etapis, mil me tuleme tagasi oma igapäevaellu ja leiame, et tegelik vaimne olek on olla sina ise, kasvada ja pakkuda Universumile midagi head vastu selle eest, et see oli nii armuline ning kinkis sulle need teadmised, mis avaradasid sinu meelt ning lubasid sul astuda edasi Eduteadvuse teise etappi.

Eduteadvuse teises astmes hakkame me mõistma, et ehk on meil siin maailmas palju suurem roll kui lihtsalt olla ja kasvada vastavalt välistele tingimustele. Kui Universum on nii täiuslik, siis oleks liiga ebatäiuslik, kui inimesed tulevad siia kogemusi saama ilma ise kaasa rääkimata. Mainimata seda, et kõik religioonid räägivad ju sellest, et inimene ise loob enda maailma. Sünteesides oma isiklikke kogemusi ja kirjandust, mida oleme lugenud, võime me taibata ühel rahulikul hetkel, et nii ongi. Ei, see pole lihtsalt järelduseni jõudmine. See on taipamine kõige selle sügavamas tähenduses, millega kaasneb kohene veendumus. Meisse tekib sügav sisemine rahu ja usk, kuna me teame nüüd, et meil on võimalus kaasa rääkida. Me saame aru, et see ongi kogu asja tuum - me oleme vaimsed olendid, kes tulevad kogema füüsilist reaalsust seda ise luues. Meie sees on osake Jumalikkusest, mille jõud ulatub meist väljapoole ning me juhime seda jõudu ise. Me teame, et me saame ja peame võtma täieliku tingimusteta vastutuse oma elu eest. Me oleme mõistnud EduTeadvust.

Ellu rakendada EduTeadvust
Isegi, kui me oleme mõistnud eduteadvust, ei tähenda see, et meie elus toimuksid kohesed välised muutused. Me ei ole veel hakanud elama ja olema eduteadvuses.

Külgetõmbeseadus ei tähenda asjade peale mõtlemist ja nende enda ellu tõmbamist. See on ülelihtsustatud käsitlus ühest Universumi võimsaimast seadusest, mida me nimetame täpselt sama nimetusega - külgetõmbeseadusest. Külgetõmbeseadus ei tööta mõtlemise tagajärjel, külgetõmbeseadus töötab olemise tagajärjel, mõtlemine on vaid vahend olemise tasandi muutmiseks.

Eduteadvuse ellu rakendamise etapis vajame me eelkõige vaprust. Kuigi me oleme endale rääkinud eduteadvusest ja seda ka sügavamal tasandil mõistnud, on selle süsteemi usaldamine paras julgustükk. See on tõeline tuleproov meie alateadlike uskumuste vahel - kas ma usun rohkem sellesse, et maailm on materiaalne ja meie elu sõltub välistest tingimustest, või on maailm mentaalne ning meie loome ise endale tingimused?

Ma isiklikult usun, et meie maailm on mentaalne ja me ise loome endale oma maailma. Oma isikliku Universumi. Me oleme selle isikliku Universumi absoluutsed keskused, mis projitseerivad kõik oma veendumused, tunded ja mõtted oma välismaailma läbi vibratsioonilise resonantsi. Elamine külgetõmbeseaduse järgi on elamine järgides oma sisemisi instinkte ja olles see, kes me soovime olla. Mitte mõelda sellest, mida me soovime saavutada. Eduteadvus on olemise seisund, mis peegeldab meile füüsilises maailmas tagasi just selle, kes me oleme otsustanud olla ja seda piinliku täpsusega igal tasandil. EduTeadvuse I osa lõpp.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):