05. mai 15:48 Elu-Kontroll kirjutas:
ei kontrolli me midagi |
05. mai 18:36 ds kirjutas:
Kaido: "Oma elu kontrollimise kohta levib palju erinevaid teooriaid. On olemas eesmärgistamise teooriad, mis ütlevad, et kõik on võimalik: püstita eesmärk, tegutse ja võta vastu oma töö viljad. On olemas külgetõmbeseaduse teooria, mis ütleb samuti, et kõik on võimalik, aga natukene teistsugusel viisil: püstita eesmärk, mõtle ja tunneta, et see on saavutatud, ja võta vastu oma mõtlemise viljad. Metoodika on natukene erinev, aga tulemus justkui sama. Otsusta ise, kumba sa kasutada soovid."
Diana:"Mõlemaid variante on proovitud, kumbki ei läinud nii nagu mina oleks tahtnud, soovinud. Ikka läks hoopis teisiti"! Sa tead, millest ma räägin. :)
Uskuda, loota pole mõtet, sest nii võib inimene pettuda ning haiget saada. Lihtsam lihtsalt elada ning suuri plaane mitte teha. |
05. mai 21:36 Teadlikkuse meditatsioon kirjutas:
Egoistlik mõistus on seesama maskeerunud teadlikkus. |
05. mai 21:58 KAlDO kirjutas:
Ma teen tavaliselt kaks viga korraga: esimene kord siis, kui: ma teen vea. Teine kord siis kui: ma arvan, et teen vea. Esimene juhtub põhjusena, teine tagajärjena. Need vead juhtuvad korraga enese otsingul. Mulle meeldib teadmine, et tuleb üle saada nii enesekeskse "saladuse filmi" mõjust ja tuleb üle saada ka spirituaalse ärkamise "siin ja praegu" mõjust.
Nagu öeldakse, et näljane räägib ikka leivast. Osad inimesed on näljased armastuse järele ja räägivad sellest kui näljased. Nad ei mõista armastust aga arvavad, et mõistavad.
Kui siin maailmas, elus, eneses on ainult see üks - siis igasugune udu duaalsest või "valest" maailmast on muinasjutt. |
06. mai 14:23 Vahet pole kirjutas:
Me ei kontrolli praegust hetke, vaid me oleme praegune hetk. See on oluline erinevus. Me võime kontrollida mõtlemist, kuid ka seda me ei suuda lõpuni kontrollida, sest mõte ei teki mõttest. Samamoodi tunne ei teki tundest.
Ehk teisisõnu objekt ei teki objektist. Mõte tekib iseenesest ja mõtteid ei ole vaja kontrollida niikaua kui me ei samasta ennast mõttena või mõttega. Ehk teisiti öeldes, mõtteid ei ole vaja kontrollida niikaua kui me teadvustame iseennast. Niipea, kui eneseteadvustamine või teadmine on vähemalt näiliselt ja tundeliselt eraldi, otsime seda igalt poolt ja kõiges, mis ilmub ja kaob. Olgu selleks siis praegune hetk, mõte, tunne või keha.
Kui me usume ennast olevat mõtete ja tunnete allikana, siis usume, et meie mõtete ja tunnete kvaliteet on tagasisideks meie olemusele. Me usume, et meie rõõm on seotud meie mõtete ja tunnetega. Me usume, et see kuidas me mõtleme (mõtete allikas) ja tunneme (tunnete allikas) on otseselt seotud meie rõõmu ja õnnelikkusena. Ja meie kultuur ("saladuse film") ütleb, et kui sa teed läbi selle või teise seeria asju (soovid positiivseid asju, mõtled positiivselt, tunned positiivselt ja võibolla tegutsed positiivselt), siis sa jõuad rõõmu ja õnnelikkuseni. Alati on rida õpetajaid, õpetusi ja teekondi, mida läbides me tõesti usume jõudvat õnne, rõõmu, vabaduse ja armastuseni. - Ja ikka ja jälle need "asjad, teooriad" ei toimi. Ja need asjad (uskumine) korduvad veel ja veel ja veel, kuigi paistab, et erinevates "pakendites". Kord on see vanemate vale kasvatus, kord teiste arvamus, siis saladuse film, kord on alateadlikud uskumused süüdi, kord on see spirituaalne ärkamine vajalik... see võiks jätkuda lõputult.
Kummaline seos, võibolla olete ise ka kogenud. Nimelt, kas nutta või naerda, kuid kui aus olla, siis ma ei tea, kes või mis ma päriselt olen. Seda siis praeguse hetke kaudu. Teine asi on see, et inimesed, kes on midagi väga põhjalikult õppinud ütlevad, et mida rohkem nad teavad seda vähem nad teavad. Väga kummaline. Meie kultuur justkui õhutab, et me teaksime, kes või mis me oleme, vahet ei ole, kas "inimene" või "praegune hetk". Mõistus peas ka vahel kiidab või süüdistab, kas mind, ennast või teisi. Vahet ei ole, peaasi, et... kui see või teine "nimetus" "kedagi" mõjutab, siis saab seda kasutada.
Kas tõesti on vaja ennast teada? Ma mõtlen defineerida. Kes seda küsib: "kes ma olen?" ilmselt ei teadvusta ennast ega mind, sest tõelisel kohtumisel ei ole vaja ju nime tada. Kui kaks inimest kohtuvad, ei ole esimene kontakt nimede vahetamine. Esimene kontakt on nägemine ja/või kuulmine. Ja muidugi enne esimest kontakt on olemine. Mina olen. Mõlemad inimesed on enne üksteise nägemist ja kuulamist see olemine. Siis toimub nägemine ja kuulamine ja see üks olemine paistab justkui kaks olemist. Kas tegelikult ka on kaks olemist? Muidugi mitte. Aga paistab see mäng, et üks olemine paistab kahena ja need kaks identifitseerivad ennast keha või pildi kaudu. Või tunnete kaudu.
Kõikvõimas mõistus teab vaid pilte, videoklippe ja helisalvestusi. Kui ma mõtlen praegu näiteks Kaido Pajumaa peale, siis mõistus teab teda pildina. Aga see Kaido ei ole pilt, isegi mitte mälupilt ega ka pilt facebooki seinal. Kaido on seesama olemine. Seesama, kes või mis mina olen, kuigi väliselt paistab tal teistsugune keha ja hääl, sisemiselt tundub tal olevat teistsugused mõtted ja tunded. Ikkagi on ta seesama üks olemine. See olemine enne identifitseerimist. See üks olemine, kes või mis me oleme kõik.
Kas seda olemist on vaja veel kuidagi seletada, täpsustada, identifitseerida, rohkem teada, rohkem kogeda? Võibolla. Loodetavasti ei tee kõikvõimas mõistus sellest elavast taaskord nn surnud objekti, pilti kujutluses... Ja kui teebki, siis see on ainult selleks, et mõistus saab asjadest ainult piltide ehk mõtetena aru. Mõistus on praktiliseks kasutamiseks nagu tööriist, kuid mõistus ei tea elust või elavast midagi. |
07. mai 10:37 K.T. kirjutas:
Kontrollida ei saa midagi, sest kui proovime kontrollida, puudub usaldus ja just see on teostumise aluseks. Me kipume olema nagu Karlssonid, kes oma virsikukive potist väljakaevates kontrollivad. On vaja omandada oskus taodelda ja teada, et meie taotlus teostub ilma liigse meiepoolse punnitamiseta. Niikui "tahame" ja "soovime" ei juhtu soovitu. Valem on palju lihtsam: ole optimistlik (see ei ole võltspositiivsus) ja heatahtlik enda ja teiste vastu ning lihtsalt tea, et soovitu juhtub nagunii ühel päeval - me lihtsalt ei saa kontrollida, millal ja kuidas. Hinge soove ei ole mõistusega võimalik kontrollida, tuleb lihtsalt usaldada, et hing leiab sobivaima tee. Usk ja usaldus on aga erinevad asjad. Usus on sees juba pettumus nagu ka lootuses, aga usaldus on kindlus ja teadmine. |
08. juuni 10:37 Eluplaan kirjutas:
On palju teooriaid ja eneseabi raamatuid, mis õpetavad elama. Inimesed mediteerivad, loevad, arutavad, vaidlevad, käivad ühelt kursuselt teisele ja nende sees tekib veelgi suurema segadus. Milles on asi? Nad püüavad hakata kontrollima ennast, teisi ja elu, kuid unustavad ära selle, et kui me siia maailma sünnime, siis on meil kõigil erinev eluplaan, mida realiseerida ja igalühel omad õppetunnid, mis vajavad õppimist. Ma võin küll rakendada positiivset mõtlemist ja kõiki erinevate nimedega praktikaid, kuid juhul kui need ei ühti kõrgema plaaniga, mille siia ellu kaasa tõin, siis seni ei toimu midagi. Alles siis kui minu eluplaan ja praegune olukord (mõtted, tunded, vajadused, teod jne) harmoniseeruvad kõrgema plaaniga, siis hakkavad toimuma muutused.
See on vahel pikk ja vaevaline teekond iseendani, kuid väärib seda kõndimist samm-sammult. Mis siis, et vahel löön varba ära ja kukun ning saan haiget. Kui hetkeks aja maha võtan ja kohe edasi ei torma, siis leian ka põhjuse, miks just selle kivi otsa komistasin. Nüüd on võimalus sellest kukkumisest midagi õppida, põlved puhtaks pühkida ja võib-olla isegi plaasterdada ning edasi minna, sest elu on pidev liikumine, kasvamine ja arenemine. Kuid sellel teekonnal on üks oluline reegel minu jaoks- olla aus iseenda ja teiste suhtes, usaldada elu ja tunda tänulikkust iga elatud päeva üle siin maailmas, kuhu olen otsustanud sündida ning võtta vastutus oma mõtete, tegude ja tunnete eest! |
|