Artikkel ilmus ajakirjas Naised 1. juulil 2010

Meil kõikidel on igapäevaselt kasutada ainult 24 tundi. Sellest me kulutame puhkamiseks ja taastumiseks umbes 8 tundi, ja töö juures veedame me 8-10 tundi. Võta allesjäänud tundidest maha veel töö juurde ning tagasi koju sõitmised, laste lasteaeda viimine ja järele, poodides käimine, toidu valmistamine jm igapäevased tegemised. Kui palju jääb alles? Jah, vaid üksikud tunnid. Seega on selge, et juhul, kui me soovime oma elust rõõmu tunda, peame me väga tähelepanelikult ja teadlikult otsustama, kuidas me veedame valdava enamuse oma ajast - töö juures veedetud aja.

Miks me peame tööd tegema?
Selle küsimuse üle olen ma viimasel aastal mõelnud väga palju. Miks inimesed peavad tööd tegema? Või veelgi laiendades seda küsimust: "Kui meie maailm on loodud täiuslikuks, siis miks me sõltume ikkagi rahast?"

Ma usun, et me tunneme end olevat rahast sõltuvuses seetõttu, et raha teenimine on meile vaevarikas. Kui jälgida inimesi ja nende ameteid, siis suur hulk nendest teevad tööd ainult palga teenimise ja arvete maksmise eesmärgil. Vaid väike osa on need õnnelikud ja rõõmsad, kes saavad öelda, et nad ärkavad igal hommikul üles ja ootavad ärevusega, kui saaks juba hakata toimetama, sest nende töö inspireerib neid lihtsalt nii palju.

Ja siit tuleneb ka vastus küsimusele "Miks me peame tööd tegema?". Tegelikult ei peagi. Sest just niimoodi tunnevad inimesed, kes on oma kire ja hobi osanud elatise teenimise vahendiks muuta - nad ei tööta enam mitte ühtegi päeva oma elus. Nende kirg ja hobi on muutunud "tööks", mis neid elatab.

Ideaalne ühiskonna mudel
Oled sa kunagi mõelnud, mis on see jõud, mis "loob" viljastatud munarakust lapse? Kuskilt tuleb vägi, mis määrab ära lapse füüsilise keha, tema füüsilised ning intellektuaalsed võimed, tema iseloomu ja veel palju muud. Esimese üheksa kuu jooksul toimub ema üsas tõeline ime - mitte millestki saab keegi.

Ning siis üheksa kuud hiljem on meie kätel täisväärtuslik inimene kõikide temale loomuomaste omadustega. Kuid ühte me üldjuhul ei usu. Me ei usu, et sellele lapsele on lisaks täiuslikule füüsilisele vormile ja täiuslikule intellektile kaasa sündinud täiuslikud oskused pakkuda ühiskonnale midagi, mida ainult tema oskab teha. Kas tõesti võib olla niimoodi, et ainult 1% inimestest on sündinud andekatena, ja ülejäänud 99% on keskpärased? Kes on need 1%? Jah, need on meie jaoks kuulsad, tuntud ja rikkad inimesed, kes teevad midagi tõeliselt hästi - lauljad, näitlejad, kunstnikud, ärimehed jt. Kas me tõesti usume, et ainult nemad on sündinud omadustega, mille väljendamisel suudavad nad ülejäänud inimestest nii palju eristuda, et neid peetakse geeniusteks? Või on pigem küsimus selles, et see 1% on lihtsalt "üles leidnud" tema unikaalsed oskused, ja nad on need julgenud ka realiseerida? Näiteks šotlane Susan Boyle, kes üllatas kogu maailma oma lauluoskusega Inglismaa Superstaari saates. Temast ei teadnud mitte keegi, ja ta isegi ei uskunud kunagi, et ta suudab inimesi inspireerida oma imelise lauluoskusega. Siiski on Susan üdini andekas inimene, kes ei lubanud lihtsalt oma andekusel välja paista. Kuid piisas vaid ühest laulust, ning ta oli ülemaailma kuulus ja edu ei jäta teda enam iialgi maha.

Ideaalne ühiskonnamudel on tõenäoliselt väärtusel põhinev mudel. Selles ühiskonnas teeksid kõik inimesed ainult seda, mida nad oskavad kõige paremini teha - olgu ta siis müügimees, sekretär või kirjanik. See töö inspireerib teda, ning ta ei tunne, et ta peab tööl käima. Ta armastab enda tööd, ning ta teeks seda isegi siis, kui talle selle eest palka ei makstaks.

Miks me valime valed ametid?
Paratamatult tekib küsimus "Miks me siis valime valed ametid?" Miks me ei keskendu enda tugevatele oskustele ja ei teeni elatist nende oskuste realiseerimise kaudu?

Ma usun, et siin on mitu aspekti. Oluliseimad neist on kindlasti ühiskondlikud ootused meile, ja ühiskondlikud programmid, mis motiveerivad meid tegutsema.

Ühiskondlike ootuste küüsis oleme me siis, kui me püüame teha midagi, mis on ühiskondlikul tasandil kõrgelt hinnatud. Me otsime tööd ja positsioone mitte seetõttu, et see meid inspireeriks, vaid seetõttu, et siis on meil võimalus olla Keegi. Ja kui me juba oleme Keegi, küll sellega kaasneb siis ka piisavalt raha, edu ning võim. Kuid sellisel juhul jätame me tahaplaani selle, kes me tegelikult oleme. Meil on küll piisavalt raha, tunnustus ja edu, kuid sisemiselt tunneme me ennast ikkagi tühjana. Võib-olla üksikutel hetkedel leiame me enda jaoks aega, klimberdame klaverit, kirjutame mõne luuletuse või istutame aeda lille või kaks. Need on hetked, mis lubavad meil olla meie ise, me vabaneme kõigest teadaolevast ja saame üheks selle tegevusega. Me isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, ning üldjuhul ei ole see ka vajalik, sest päris "tööasjad" ootavad ju tegemist, kuid me tunneme selle tunde alati ära. See on vaikus meie hinges, võib-olla pisar meie silmanurgas, ja me ütleme endale vaikselt "Mul on õigus olla õnnelik". Kuid kui paljud meist lubavad olla endal kogu aeg õnnelik?

Ühiskondlike programmide küüsis oleme me aga siis, kui me usume kõike seda, mida ütlevad meile Hollywoodi filmid, meedia ning marketing. Ükskõik, kas sa avad mõne ajakirja, televiisori või sisened kaubanduskeskusesse - meid pommitatakse miljonite sõnumitega. Meid programmeeritakse kogu aeg tahtma midagi, ja ikka rohkem, rohkem, rohkem. Meile ei anta iialgi võimalust küsida iseendalt, mida ma tegelikult tahan? Isegi, kui me püstitame endale eesmärke, ei ole need tegelikult üldse meie enda eesmärgid, vaid ühiskondlike programmide poolt ette antud eesmärgid. Me püüame olla sarnased Hollywoodi 45 kg kaaluvate näitlejatega, mehed samastavad ennast rikaste ning kuulsatega, ja nende luksuslike autodega, ja meie kodu, riided ning reisid peavad olema täpselt sellised, nagu ütlevad meile reklaamid ja igapäevane marketing. Ning siiski on kuskil inimesed, kes räägivad vabast tahtest. Ei, vaba tahet ei ole inimestel juba ammu - see on ühiskondlik tahe, mida me hellitavalt nimetame enda vabaks tahteks.

Ja see kõik kandub üle ka ametite valikule. Kui me soovime vastata ühiskondlikele ootustele, ja me püüame realiseerida ühiskondlikke programme, siis ei jää meil aega tegelda küsimusega "Mida mina soovin, ja mida ma teha oskan?". Ei, me lähtume sellest, mis on meile "kasulik" ühiskondlikus kontekstis - mis aitab meil teenida rohkem raha, ning mis tagab meile suurema võimu ja tunnustuse.

Kuid vaid vähesed suudavad need ootused täita ja programmid realiseerida. Valdav enamus meist elab terve elu sügavas stressis, sest meil puuduvad vastavad oskused, eeldused, kontaktid ja kapital, mis aitaks meil vastata nendele ootustele. Ja nii kaua, kuni me ei vasta nendele ootustele, tunneme me ennast tühjana ja tühisena. "Näed, kuskil on edukad, kuulsad ja rikkad, kes on kõik õnnelikud, aga mina olen siin lihtne ning tühine inimene", ütleme me endale. Ja me kiusame ennast selle pärast kogu aeg - me soovime olla ka nagu nemad, aga see ei õnnestu meil. Siit algavad stress, depressioon, vähid ja infarktid.

Kas me võime olla õnnelikud?
Kui sinu puhkus on algamas, või selleks korraks juba lõppemas, siis leia endale vähemalt üks päev, et sa saaksid tõeliselt rahuneda ning küsida endalt "Mida ma tegelikult oma elult soovin?". Ära mõtle selle peale, mis asju sa endale soovid, sest need asjade soovid on kõik sinu pähe programmeeritud, vaid seekord tegele tõesti iseendaga. Mõtle selle peale, mis on sinu tugevad küljed, ja mida sa teed tõeliselt hästi? Ole isegi nii julge, et küsi endalt, kas sinu praegune töö teeb sind õnnelikuks? Kas sa teed seda ainult palga pärast, või inspireerib see sind tõesti?

Jah, muidugi ei ole siin kiireid lahendusi ja otsuseid, kui sa tõesti avastad, et sinu töö on sinu jaoks vangla. Me ei saa päeva pealt töölt lahkuda ning hakata otsima oma kirge. Ei, see käib teistpidises suunas - ikka seestpoolt väljapoole, mitte väljastpoolt sissepoole. Kõigepealt hakkame me mõistma ennast, avastama ennast ja oma tegelikke võimeid, ning alles siis hakkavad meie ellu jõudma uued võimalused. Need tulevad nii vaikselt ja tasahilju, et me ei märkagi neid. Kuid nad tulevad. See on kindel. Sest sa sündisid siia maailma täiuslikuna. Ja sinu maailm võib olla täiuslik. Kui sa vaid ise lubad sellel olla.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kui sa oled Tartust ja sa oled huvitatud enesearengust,
siis ära jää ilma põnevast EduTeadvuse seminarist!

Juba sel laupäeval, vaata siia: EduTeadvus

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas