Kui sa oled üritanud oma elus kasvõi midagi tähtajaks ära teha, siis sa tead väga hästi, kui oluline on suutlikkus keskenduda tegevusele ning säilitada eneses distsipliin. Väga lihtne on püstitada eesmärke ja neid siis paberi peal vaadata. Aga kuidas me tuleme toime eesmärkide saavutamisega?

Eesmärkide püstitamine vs eesmärkide saavutamine
Valdav enamus eesmärgistamise raamatuid räägib sellest, kuidas me peame seadma endale hiiglasuured eesmärgid ja nende poole siis pürgima hakkama. Kuid isiklik kogemus näitab mulle, et eesmärkide püstitamine on väga lihtne ja lõbus osa, aga kuidas astuda esimene samm, ja veel olulisem: kuidas astuda kahekümne viies samm?

Kahekümne viies samm on esimesest sammust veel olulisem seetõttu, et peale inspireeriva raamatu lõpetamist või mõne huvitava seminari läbimist oleme me niikuinii entusiastlikud ja valmis kasvõi kiviseinast läbi minema. Kuid kui vaadata enda motivatsioonimäära kaks nädalat hiljem, on seal toimunud oluline nihe - me justkui ei mäleta enam endale antud lubadusi ja kuidagi ei suuda ka tagasi saada seda võimast ning motiveerivat enesetunnet, mis ütles meile, et me ei anna iialgi alla.

Jah, eesmärke püstitada on lihtne. See on isegi lõbus. Aga asju ära teha on hoopis teine asi.

Distsipliin: suurim vaenlane ja suurim sõber
Et asjad saaksid tehtud, on vaja omandada distsipliin. Ainult distsiplineeritud ja plaanipärane tegevus viib meid sihile. Mitte ühtegi teist võimalust ei ole olemas. Mitte keegi ei tee meie eest mitte ühtegi asja ära. Ja nii kaua, kuni me vaid unistame, kuidas me kunagi midagi ära kindlasti teeme ja siis õnnelikuks saame, jääbki vaid unistuseks. Oluline on siiski astuda see esimene samm, ja olla kindel, et sa jõuaksid ka kahekümne viienda sammuni.

Distsipliin on meie vaenlane juhul, kui me ei suuda distsipliini hoida. Sellisel juhul kiusame me end distsipliini puudumise pärast. Me räägime endast kui kolmandast isikust: "Mul ei ole distsipliini!". Kellel ei ole distsipliini? Me justkui taandame ennast iseendast ja hakkame ennast niimoodi lollitama. Kui me saame aru, et meil ei ole distsipliini, siis on ju väga lihtne seda omandada. See on umbes sama olukord, kui inimene on haige, aga ta ei ole nõus minema arsti juurde. Ta ütleb, et mul on see tõbi kallal ... ja siin jutt lõppebki. Täie mõistuse juures olles läheb inimene arsti juurde ja leiab endale lahenduse. Ainult inimene, kes ei tea, et tal on mingi haigus, võib end lollitada ja käituda haiguse mõju all.

Sama olukord on ka distsipliiniga. Kui me juba teame endale tunnistada, et meil ei ole distsipliini, siis me ju oleme teadlikud oma "haigusest", mis ei luba meil asju ära teha. Mida muud siis nüüd veel teha, kui mitte võtta ravimit - hoida distsipliini? Teha neid asju, mis on endale eesmärgiks võetud. Meie eesmärgid ei ole ju midagi muud kui teatud tegevuste tagajärjel asetleidvad sündmused. Aga kui me neid tegevusi ära ei tee, siis ei ole lootust ka jõuda eesmärkidele lähemale.

Kuidas hoida distsipliini?
Kindel viis distsipliini hoida ja asju ära teha, on kasutada oma teadlikkust. Iga kord, kui sa oled valiku ees - kas teha või mitte - , vali teadlikult teha.

Muidugi tundub see väga lihtne kirjutada, aga ellu rakendada on seda palju keerulisem. Miks siis? Mitte seetõttu, et raske oleks valida "kas teha või mitte" vahel, vaid seetõttu, et tavaliselt ei teadvusta me endale, et meil üldse see valik olemas on. Sel hetkel, kui me oleme mingit distsipliini vajavat tegevust alustamas - näiteks ärkama mingil ajal, trenni minema, magusast loobuma -, oleme me samastunud nii tugevasti impulsiga, mis töötab meile vastu, et me ei saa arugi, et hetkel on dilemma. Näiteks, kui sa võtad eesmärgiks ärgata igal hommikul kell 6.00, sest niimoodi saad sa rohkem asju ära teha, siis peale kella helisemist ei teadvusta sa endale, et sinu peas on kaks valikut - ärgata või mitte. Sel hetkel pakub sulle hoopis mõistus välja 3 head põhjust, miks võiks edasi magada, ning muidugi sa usud neid mõtteid, sest sa arvad sel hetkel, et valikut ei ole. Alles hiljem mõtled sa end süüdistades, et miks ma ikka hommikul edasi magasin.

Et kasvatada oma distsipliini, on vaja kasvatada oma teadlikkust. Teadlikkus on meie võime märgata selgelt nähtuseid, mis leiavad aset meie peas ja kehas - mõtted, hirmud, ihad, emotsioonid jt. Kui me hakkame saama teadlikuks nendest nähtustest, muutub meie elu märkimisväärselt. Esiteks me saame aru, et meie ei ole meie mõtted ja hirmud, ning teiseks tekib meil valikuvõimalus. Ja läbi valikuvõimaluse saame me hoida ka distsipliini. Üha enam hakkame me saama teadlikuks valikutest teha nii või naa. Kui varem tundus meile täiesti loomulik käituda teatud olukordades ainult "naa", siis läbi teadlikkuse tekib meie pähe "ruum", kus me saame hakata valima kas "naa" või "nii" vahel. Ning iga kord, kui sa suudadki valida "nii", astud sa sammu lähemale ka eesmärgile.

Nüüd tekib muidugi küsimus, kuidas kasvatada teadlikkust? Kõige kindlam viis selleks on meditatsioon.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kuidas asju ära teha?

Juba sel laupäeval Tartus seminar "Kuidas luua EduTeadvust?"

Ära jää ilma, vaata siia: EduTeadvus

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat Jalutuskäigud sisekosmoses

E-Raamat Elad küll, aga mis elu see on ...

E-Raamat Teadlikkuse Meditatsioon

E-Raamat Minu Õpetaja õpetused

E-Kursus Külgetõmbeseadus teoorias ja praktikas