eKursuse login » |
Sisekosmos.ee | Sa oled juba täiuslik
|
Artikli allikas: Telegraph UK
Paljud inimesed räägivad, et raha ei tee meid õnnelikuks. Kuid kui palju on neid inimesi, kes julgevad selle tõestamiseks ka konkreetseid samme ette võtta? Mõned siiski on. Näiteks Austria miljonär Karl Rabeder otsustas seda teha. Peale mõistmist, et raha ei muuda teda õnnelikuks, otsustas ta ära anda kogu oma varanduse, mille suuruseks on 3 miljonit inglise naela ehk umbes 50 miljonit eesti krooni.
Hetkel 47 aastane Rabeder on jõudnud mõistmiseni, et asjad ei suuda teda muuta õnnelikuks, vaid õnn on sisemine seisund. Selle tõestamiseks on ta hetkel müümas oma 310 ruutmeetri suurust villat Alpides, mille juurde kuuluvad loomulikult luksuslikud saunad, basseinid ning tenniseväljakud. Selle maja väärtuseks on hinnatud umbes 30 miljonit eesti krooni. Lisaks eramule on müügis ka tema maamaja Provences, mille juurde kuulub 17 hektarit maad, ning juba on müüdud tema luksuslik Audi A8 ja kõigest 10 miljoni krooni eest kuus purilennukit. Purilennundus oli nimelt Rabederi üks lemmikhobisid. Ja muidugi lähevad müügiks ka kõik väiksemad asjad tema elus alates luksuslikust mööblist kuni vaaside ja eheteni.
"Ma soovin, et mulle ei jääks alles mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi", ütles Karl Rabeder, "raha on meie maailmas väga vastuoluline, selle omamine lausa takistab mul saada õnnelikuks".
Oma luksuslike majade asemel kolib Rabeder nüüd väiksesse puuhütti Innsbruckis ja kogu vara müügist saadava tuluga loob ta erinevad heategevuslikud fondid Kesk- ja Ladina-Ameerika toetamiseks. Ja ta ei võta tulevikus isegi palka nende fondide juhtimise eest.
Rabeder selgitab seda kõike väga lihtsalt. "Pikka aega arvasin ma, et raha ning asjade omamine muudab meid õnnelikuks. Ma olin veendunud, et luksus inimese elus tähendab automaatset õnnetunnet. Kuna ma olen pärit väga vaesest perekonnast, kus on alati õpetatud iga sendi eest väga palju tööd tegema, siis just seda ma ka tegin. Ma olin kindel, et ühel päeval, kui ma olen kõik oma rahalised eesmärgid saavutanud, saabub minu ellu ka rahu ja õnn. Aga seda ei juhtunud. Kuigi mul on raha nii palju, et ma võiksin kõike oma elus lubada, ei ole ma õnnelik."
Ja aja edenedes hakkasid tema tunded üha selgemalt ütlema, et sellele kõigele tuleb lõpp teha. Rabeder jätkab: "Ma avastasin üha sagedamini oma peas häälekese, mis kordas: "Lõpeta selle luksuse kogumine ning see tohutu asjade tarbimine - hakka lõpuks elu elama". Ma tundsin kogu aeg, et kuigi ma arvasin, et asjad teevad mind õnnelikuks, siis tegelikult need hoopiski orjastasid mind. Ma ostsin luksust kokku, et olla vaba, aga tegelikult muutusid kõik need asjad minu jaoks üha koormavamaks. Ja ma usun, et tegelikult on väga palju rikkaid maailmas, kes tunnevad täpselt samamoodi. Aga nad lihtsalt ei ole julgenud seda endale veel tunnistada ja nad jätkavad seda jahti."
Karl Rabeder ütleb, et pikki aastaid ei julgenud ta lihtsalt seda otsust vastu võtta. Ta kuulis seda häälekest oma peas juba ammu, aga see hääleke rääkis midagi, mis oli täiesti vastuolus kõikide nende reeglitega, mida meile on õpetatud koolist alates: tee tööd ja sa saad õnnelikuks.
Kuidas see algas
Murrang toimus Rabederi elus, kui ta oli kolmenädalasel puhkusel Hawaiil.
"Reis Hawaiile oli minu elu suurim shokk", kirjeldab ta oma reisikogemusi, "me ostsime selle reisi ajal nii palju, kui oli võimalik, me kulutasime nii palju raha, kui ükski inimene suudaks eal kulutada, kuid see ei muutnud minu sees mitte vähimatki. Ainuke, mida ma selle kolme nädala jooksul kogesin, oli see, et ma ei kohanud mitte ühtegi päris inimest. Kõik meie ümber mängisid mingit rolli - hotelli ning kaupluste töötajad mängisid viisakaid teenindajaid, sest nad nägid, et me oleme rikkad, samal ajal, kui kõik ülejäänud külalised meie ümber mängisid jõukaid, keda enamik nendest ei olnud. Kõik püüdsid mängida kedagi, kes nad ei olnud - nad püüdsid olla tähtsad ja näidata, et nad on Keegi."
Peale Hawaiilt lahkumist sõitis ta edasi puhkusereisidele Lõuna-Ameerikasse ja Aafrikasse, kus ta tegeles valdavalt oma hobiga - purilennundusega. Ja seal koges Rabeder täpselt samasuguseid tundeid. Kõik tundus nagu ebatõeline. "Ma tundsin isegi teatud sidet kõikide nende inimeste vaesusega siin riikides ja minu jõukusega. Aga me olime siiski ju kõik inimesed. Mul oli lihtsalt rohkem raha kui nendel, aga see ei muuda midagi", kirjeldas ta oma tundeid.
Peale reisidelt naasmist otsustas Karl Rabeder sellele kõigele lõpu teha. "Ma tundsin, et kui ma ei langeta seda otsust kohe praegu, ei tee ma seda mitte kunagi ...".
Ja ta alustaski kohe. Tagamaks kõikidele inimestele võimaluse saada tema uhke villa omanikuks, ei müü ta seda maja tavakorras, vaid käivitas loterii. Ta andis välja 21 999 loteriipiletit, mille iga hind on 1361 krooni, mis kokku teebki hinnaks 30 miljonit krooni. Seega saab 30 miljonilise maja omanikuks keegi, kes ostab loteriipileti 1361 krooni eest. Tundub õiglane.
Kogu vara müügist saadav tulu läheb fondidesse, mille kaudu hakatakse finantseerima väikelaenusid Lõuna - Ameerikas inimestele, kes tavamõistes ei kvalifitseeru laenukõlbulikeks.
Vastates küsimusele, kuidas ta ennast peale kogu vara müümist tunneb, muheleb Rabader kergelt ja mainib: "Vabana, ... see tähendab vastupidist suurele koormale".
Aga siiski ei soovi Karl Rabeder üles kutsuda kõiki rikkaid tegutsema temale sarnaselt. Ta ei ütle, et raha on halb ning kõik rikkad on halvad. "Iga inimene peaks kuulama oma südame häält ning käituma vastavalt sellele. Mind hakkasid kõik need asjad lihtsalt koormama ning ma tundsin, et õnnelikuks saamise nimel pean ma nendest vabanema. Ja ma tegingi seda" .
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
|