Eesmärkide saavutamine

Eesmärkide saavutamine »

Vapruse kool

[20. juuli 2009 | Kirjutas: Kaido | 11289 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Elu on täis võimalusi, avastusi ja seiklusi. Me võime vaadata TV-d või kuulata oma sõprade seiklustest ning vaikides unistada: "Kui ma vaid saaksin midagi sellist kogeda!". Aga kas sa järgmise küsimusena küsid endalt: "Mis mind takistab?".

Enamus meist seda ei küsi. Ning seda lihtsalt seetõttu, et meie aju on üldjuhul ratsionaliseerival rezhiimil ning see leiab meile alati kümmekond väga loogilist ja põhjendatud argumenti, miks meil ei õnnestu midagi sellist saavutada. Me oleme oma emotsioonidega igapäevaselt parimates suhetes. Mõnikord on emotsioonid meie sõbrad - näiteks, kui me oleme millegi üle siiralt rõõmsad - ning mõnikord võivad nad olla ka meie vaenlased - näiteks, kui me vihastame, solvume või ... kardame midagi. Emotsioonid meie igapäevaelus Jah, me kardame midagi.

Aga mida me tegelikult kardame? Kui me püstitame endale eesmärke, siis meie keha toodab selle protsessi vältel mõnusaid rõõmuhormoone, mis teevad meid tugevaks ja julgeks. Me kirjutame paberile oma suurimad unistused, võib-olla uue töökoha, uue kaaslase või uue maja, ning me oleme täiesti kindlad, et me suudame nende unistuste suunas ka liikuda. Aga juba väga lühikese aja möödudes, mõnikord juba järgmisel hommikul, tunneme me, et see jõud on meie seest kadunud. Kõik need supervõimsad ideed ja plaanid, mis eile õhtul tundusid olevat täiesti vettpidavad ja usaldusväärsed, tunduvad meile nüüd kergelt öelda utoopiana. Me istume vaikselt voodiservale ning küsime endalt: "Kust mul küll eile sellised ideed tulid? Kuidas ma võisin arvata, et ma midagi sellist ka reaalselt teha suudaks ja julgeks. Prrr ... parem lähen vaatan telekat edasi ...". Nüüd kerkib esile üks huvitav küsimus. Sa oled täna täpselt sama inimene, kes sa olid eile. Ka välistes tingimustes ei ole mitte midagi muutunud. Täna on sinu ümber lõputus Universumis täpselt samapalju võimalusi kui oli eile. Aga ikkagi sa tunned, et sa ei ole selleks kõigeks suuteline. Järelikult ei ole tingimused need, mis on muutunud ja võimalused ei ole vähenenud ... muutus on toimunud hoopis sinu sees. Täpsemini sinu peas. Mis muutus siis? Eile tundsid sa, et sa oled kõikvõimas. Kui sul oleks sõber või sõbranna kõrval olnud, oleksid sa talle oma idee maha müünud 5 minutiga. Sest sa tundsid ennast tugevalt. Täna piisab sellest, kui keegi võõras ning antud valdkonnas võhiklik inimene ütleb sulle ühe nõrga argumendi sinu idee kahjuks ja sa usud teda ning veenad ennast, et seda eesmärki ei olegi võimalik täita. Sest sa tunned ennast nõrgana. Väike vastuolu: Sa tunned ennast tugevalt vs Sa tunned ennast nõrgalt! Aga tegelikult ei ole muutunud midagi. Me räägime siin tunnetest, see on emotsioonide mäng. Nüüd küsi endalt: "Näita mulle seda emotsiooni! Kus see emotsioon on, ma tahan sellele emotsioonile otsa vaadata, kui ta on nii julge, et ta tuleb minu ellu minu eest otsuseid langetama"

Tead, mis nüüd juhtus? Sa said teadlikuks. Sa said oma jõu tagasi. Sel hetkel, kui sa teadvustad endale, et see on emotsioon, mis sind juhib, oled sa astunud sammu tagasi, saanud emotsioonist teadlikuks ning võid sellest lahti lasta. Sa oled asendanud emotsionaalse probleemikäsitluse teadliku eesmärgi saavutamisega. Julgus purustab kõik meie hirmud Kas sa oled kunagi kohanud olukorda, et sa tõsiselt kardad midagi ning kui see asi lõpuks siis juhtub, tunned, et see polnudki nii hull? Näiteks sa pidid 25 inimese ees kõnet pidama. Sa pole seda iialgi varem teinud ning sul läheb kõhus korralikult õõnsaks, kui sa selle peale mõtled. Aga sul ei ole valikut. Sa pead seda tegema, sest ülemus käskis. Ning nüüd õhtul, kui ettekanne on läbi, mõtled sa endamisi, et see ei olnud tegelikult üldse nii hull kui ma arvasin. See oli vapper tegu ja sa õppisid sellest palju. Selliseid olukordi on meie elus väga palju, kus me kardame midagi, milles me ise ka tegelikult ei ole kindlad, mida me kardame. Midagi tegelikult ei saa ju juhtuda. Me ei saa surma, me ei saa haiget, keegi ei solva meid. Me lihtsalt allume teatud hirmule, mis takistab meid edasi liikumast. Kuidas teadlikult vapper olla? Me saame oma hirmudest jagu ainult teadlikult vapper olles. Me saame teadlikuks, et see on emotsioon, mis meid hetkel tagasi hoiab, ning sel hetkel me muutume teadlikuks oma tegelikest võimalustest ja me purustame oma hirmu. Me lihtsalt läheme sellest läbi. Teadlikult. Teadlikult vapper olla on väga lihtne. Nagu eelpool mainisin, siis üldjuhul on meie hirmud emotsionaalsed ning nendega ei kaasne tegelikku ohtu meie eludele. Seega, me oleme teadlikult vaprad ja teeme selle asja lihtsalt ära. Me ei mõtle tagajärjele, et kuidas võivad asjad välja kukkuda, kuidas me võime teistele tunduda või mis on võimalikud stsenaariumid hiljem - me lihtsalt läheme sellest hirmust vapralt läbi ning teeme selle asja ära. Kõik. Tehtud. Et oma vaprusehormoonidele jõudu anda, võid sa praktiseerida ühte väga lihtsat, aga efektiivset vapruse treenimise meetodit. See aitab sinu vaprust kasvatada kordades. Selle meetodi käigus võtad sa ühe oma hirmu, näiteks võõraste inimestega suhtlemine, ning teed sellest endale hirmuhierarhia. Sa võtad paberi ja pliiatsi ning kirjutad sinna hirmu, ja selle hirmu 10 erinevat variatsiooni viisil, et number 1 on selle hirmu kõige pehmem variatsioon (näiteks: Ma ei julge seltskonnas võõra inimesega üksi jäädes temaga rääkida) ning 10 on kõige tugevam variatsioon (näiteks: Ma ei julge võõras kohas minna inimgruppi, kus on 10 inimest ja ma peaks minema ennast sinna tutvustama). Nüüd on sul sinu HIRM ja selle 10 erinevat esinemise varianti. Ja sa hakkad neid vaprusega purustama. Sa teed läbi kõik need variatsioonid ning igal korral, kui oled ühest läbi saanud, kriipsutad selle läbi. Ma luban sulle, et kui sa jõud kümnendani, siis sa imestad, kuidas sa number ühte üldse karta võisid. Ja kui sa kümnenda ära teed, oled sa täpselt 10 korda vapram kui enne.